(See postitus on inspireeritud Epp Petrone raamatust ”Kas süda on ümmargune?” ja ühe kaua aega tagasi suletud peatüki väiksest avangust.)
Pärast nädalavahetust linna peal tahtsin ma mõne sõna-pildi Budapesti kohta postitada, aga et saada kätte mingi ammune esmamuljet sellest linnast, kaevusin ma kaheksa aasta tagustesse mailidesse. Üks asi viis teiseni – peaasjalikult seetõttu, et kogu mu aeg on minu enese päralt: ma ei ole sellest ajast alates, kui Plamen ja Mia Bulgaariasse läksid, mitte kordagi tube kraaminud, süüa teinud, ma ei ole isegi poes käinud, ega ma söönud ka eriti ei ole – ning mul on lõpmata palju aega oma mõtete jaoks, mis tasakesi hakkavad pinnale ujuma, mingit mustrit ja korda looma. Ma isegi vist hakkan vaikselt aru saama, kuidas ma olen siia jõudnud, kus ma olen. "Kus" all ei mõtle ma geograafilist asukohta.
Seesugused selginevad mõtted armastavad jõudeelu, mitte midagi tegemist. Kuskil 20. eluaastate lõpus, kui mul ei olnud esimest korda minu tööelus vaja midagi pöörase kiirusega teha, hakkas vaikselt tagasi tulema mu lapsepõlv. Ma võin konstrueerida väga paljusid päevi hommikust õhtuni, mõtteid, tundeid, lõhnu, hirme, ma mäletan kõike jube selgesti. Kui on aega mäletada.
Niisiis, üks elu või õigemini elamata elu on ühes kaustas, mille ma eraldasin kõikidest teistest kaustadest kohe, kui selgus, et see ei ole mu elu elu lõpuni. Ma ei tahtnud selle pärast hakata elama lõputult üle ja läbi kõiki neid asju, mida ma nii ehk nii elasin läbi ja üle tolle pärast… ja nii see on jäänud. Aga viimasel ajal – eriti Epp Petrone „Kas süda on ümmargune?“ (mis on minu arvates parim omamaine „Söö. Palveta. Armasta.“) valguses olen ma üha rohkem ja rohkem hakanud mõtlema sellele, mis minuga Kaukaasias juhtus. Ühel väga lühikesel, aga intensiivsel perioodil, mis algas ühel paljudest supratest Borjomis, Gruusias ja lõppes aasta hiljem jälle Gruusias, Tbilisis, kus mind turgutasid oma kaukaasia sarmiga elule kolm mu kolleegi pärast seda, kui ma olin Kobuletis, Musta mere ääres peaaegu otsad andnud ning kiirabi mind üheksa tunniga Tbilisi oli sõidutanud. (Ma usun, et mul on kuskil kaks lehekülge käsitsi kirjutatud gruusiakeelseid instruktsioone oma tervise turgutamiseks ka alles).
Ja ometigi ei ole see lugu Gruusiast, ehkki palju leidis aset hurmavas Tbilisis, ühes minu absoluutses lemmiklinnas, mis oma elurõõmuga (see kõik oli kaugelt enne Vene-Gruusia sõda) minu külmavõetud südame üles sulatas. Mitte kuskil pole kuulnud ma sellist
jazzivõtmes kirikukellade löömist kui Tbilisis, vist mitte kuskil ei leidu boheemlaslikumaid kohvikuid, paremat toitu, ilusamat laulu, elusamat elu kui Tbilisis! Varju ja valguse mäng lagunevatel kõnniteedel, terassepistustel ja kivist ornamentidega rinnatistel, mingi eriline heameel olemasolust! Nii see lihtsalt jäi minu sisse, sellisena, mida päriselt isegi seal ei ole võimalik enam taastada.
See ei ole lugu ka Jerevanist, kus ma mingi täiesti võõra poisiga Moskvast, keda ma oma hotellis kohtasin, öö läbi erinevates baarides, pubides istusime ja lihtsalt rääkisime ja rääkisime ja rääkisime… Ta ütles, et pole ühegi naisega saanud kunagi niimoodi rääkida, ta oli muidugi ka noor. Aga see oli täielik Sojus film, ma mäletan, et me püstitasime iga uue koha jaoks endale mingi agenda, kuna me teadsime, et hotelli tagasi pole mõtet minna, kuna ta kambajõmmid ikka veel lärmavad ja magada nii ehk nii ei saaks. Nt ühes kohas vahetasime oma filmide topp-10 ja sealt hargnesid jälle uued teemad. Muidugi oli hommikul raske selgitada, et ma ei saa tulla Moskvasse, et ta saaks ärgata üles naise kõrval, kellega saaks kohe voodis rääkima hakata, aga niisugused asjad juhtuvad minuga ainult Kaukaasias. Ainult seal seguneb elu ja uni nii imelikul viisil.
Lugu, mis hakkas tollel supral, mille peremeheks (naiseks!) oli tollane Gruusia keskkonnaminister isiklikult, viib mind Aserbadžaani, kuhu ma saabusin just täpselt sel hetkel, kui riigitelevisioon andis teada, et isake Aliyev (nende eelmine president) on surnud. Ma olen isegi ta peielauast osa võtnud, kui süüa tahtsid, pidi maha istuma, mujal süüa ei olnud võimalik. See on lugu Dagestani mägedest, kus me otsisime rahu inimesi alatasa leinama kutsuvast islami itkust. Kus me elu soojendas detsembripäike, aga kui päike looja läks, toanurgas kükitav väike hõõguv raudpann. See on lugu Mägi-Karabahhia sõjast ja ühest mehest, kes pärast seda, kui nägi sõjatallermaal ringi hulkuvat haavatud koera, püssi nurka viskas ja sõja lõppedes loomakaitseühingu lõi, ühest teisest koerast, Rolandist, ühest kalast, kes kurbusesse suri siis, kui ma 2700 km kaugusel ikka veel arvasin, et liblika tiivalöök jääb universumis märkamata. Ja selle kala ja selle koera peremehest, kes teadis hämmastava selgusega ja reageeris kõhedakstegeva valulikkusega sellele, mida mina tegin ja mõtlesin tuhandete kilomeetrite taga. See on lugu Absoluutselt Kõige Võimalikkusest ja samas Täielikust Ilmvõimatusest, mille kilbiga me end mõnikord nii tobedalt kaitseme või millesse me nii jaburalt tihti takerdume.
Nii nagu Epul oli vaja ikka veel tagasi minna ja Marcoga veel ühed sotid sirgeks rääkida, tunnen ma, kuidas ma peaksin uuesti selle peatüki avama, paluma andeks selle kala surma ja mõned asjad, nii nagu nad päriselt olid, ära rääkima. Samas ma tean, et rääkimine iseenesest ei muuda midagi – korra oleme me seda juba proovinud teha, mõned aastad hiljem, mingis türgipärases kohvikus Bakuu vanalinnas, ma näen praegugi, kuidas inimesed meid vaatasid: üks meist rääkis vene, teine inglise keeles, vahetevahel hirmus keevaliseks minnes, siis taas oma häält püüdes tasandada, teemaks kumb kumma maha jättis. Lootusetu teema! Asjade jaoks on olemas ainult üks kord, üks äratundmishetk, üks tegutsemissööst. Selle hetke äratundmine, selle nimel tegutsemine hetk hiljem ei loe enam midagi.
See ei ole lugu õnnetu lõpu leidnud armastusest, see on hoopis suurem lugu, mille juures mängib suurt rolli ka seesinane maailmajagu, ja mis on hakanud avanema alles nende vaiksete päevade jooksul. Ma usun, et Elu ise tahtis mind ellu äratada ja ma ikkagi otsustasin teistmoodi edasi elada. Omatahtsi. Aga kuidagi teisiti oli ju ka sel ajahetkel täiesti Ilmvõimatu:) Või vähemalt ma arvasin nii.
Seda kausta, mis on kirgede kire kõrval täis tarkust ja tunnetust, ei tohi lasta kaotsi minna. Ma leidsin sealt ühe loo, ühe ta unenäo, mida lugesin justkui esimest korda, küllap oli tollal seda kõike liiga intensiivselt, igaljuhul olin ma selles unenäos leekides, ta tahtis mind kustutada ja ma ei lubanud. Ma tahtsin põleda! Rumal-rumal tüdruk!
Selline enesehävituslik joon kaob vist ühes noorusega;)
