Kirjutab Kristi -
Niisiis, laupäevane väljasõit.
Hollokö. Küla Budapestist kuskil sada kilomeetrit kirdes, kuhu saamiseks tuleb esialgu sõita mööda kiirteed ja hiljem keerutada maaliliste küngaste ja nõlvade (st. meie mõistes muidugi mägede) vahel. Ilm oli kevadine, päikseline ja mahe. Lühidalt võiks asja kokku võtta nõnda:
Kaidi ja potid
Hollokö on nn küla-muuseum, mis kuulub ka UNESCO listi. Kivisillutisega külatänavate ääres on viksitud ja veel paremini viksitud vanad talumajad, valged seinad ja mustast puidust piirded, lippaiad, pitskardinad ja aknakastide punased pellargoonid, rohetavad õuemurud piki nõlva alla ja kollased õitsevad kevadpõõsad veel lisaks. Majades elatakse, aga osades müüakse ka kohalikku käsitööd: puidust mänguasju, vidinaid, kausse, tekstiili, keraamikat, vitstest punutud mööblit, kunsti jne jne. No vot, ühest sellisest potimajast siis Kaidi endale oma potid ka sai. Kenasti samast sarjast, millest kodus suhkrutoos, koorekann ja supikausid juba olemas. Tõe huvides olgu öeldud, et ka teisest keraamikamajast ei lahkunud ta tühjade kätega. Ilusad nõud on ju teadupärast tema üks võluv nõrkus:)
Mia ja kana
Samal ajal, kui Kaidi omale keraamikamajast seda õiget otsis, veetis Mia aega sama talu hoovis.
Kõrvalolevas majas tõesti elati. Aias jooksis ringi pulstunud vana peni ja imearmas väike kutsikas, kes oli valmis igaühega mängima. Eemal istusid puurides jänesed ja kõkutasid oma aedikus suured uhked pärlkanad. Väga ilusad kanad! Mia läks neid kohe lähemalt vaatama ja ulatas rohuliblekese ka. No ja kana tegi selle peale muidugi seda, mida kana ikka – toks! Järgmine hetk kajas üle Hollokö juba Mia hädakisa ja lähemal vaatlusel selgus, et tõesti-tõesti, kana ei olnud mitte mööda pannud, vaid Mia sõrmele kena nokajälje jätnud. Kaidi potiuurimine jäi pooleli, otsiti taskurätti ja kleepekat (st plaastrit) ning lohutati, et näe, sõrm jäi otsa, läks hästi.
Veel mitu päeva hiljem pani kana meenutamine Mia õlgu võdistama ja samas ka häbelikult naeratama. Nojah, ikka linnatüdruk.
Kärt ja klimbid
Pärast kanaehmatust läks kõigil korraga kõht väga tühjaks ja tee peale jäigi parasjagu ette tore sisehooviga söögikoht. Kaidi tellis endale suure potitäie kohalikku lihasuppi (kana me delikaatselt ei tellinud), mina ja Mia kartuliklimbid kohupiima ja peekonitükikestega.
Küll maitses hästi! Kaidi kastis muudkui valget leiba supileemesse ja mõmises rahulolevalt, mina kühveldasin aga kartuliklimpe vaheldumisi nii endale kui Kärdile. Portsjon oli suuuur ja ma julgen öelda, et oma kolmandiku, kui mitte rohkem, pistis Kärt endale sisse. Ning alla oli ta pannud veel pool banaani ning peale natuke valget leiba kah. Nonoh, järgmine päev ta lausa paastus selle kõhutäie peale. Ühesõnaga, meie sõime ja lasime rammestaval pärastlõunapäikesel enda peale paista, ainult Mia nokkis isutult oma klimpe ja palus aeg-ajalt Plamenil sõrmekese peale puhuda.
Kristi ja kott
Kõhukott küll tegelikult. Nimelt keeldus Kärt kividest laotud külateedel rappuvas vankris sõitmast ja mul tuli ta terveks päevaks enda ette kõhukotti riputada. Seal ta siis tšillis ja tundus oma eluga väga rahul olevat. Kärt on meil muidugi selline sale plika, aga pärastlõunal, ja eriti pärast kartuliklimpe, andis teist ikka tassida. Käru jäi Mia sõita ja Plameni lükata.
Plamen ja ratas
Õhtu jõudis ja rühkisime kogu oma killavooriga taas mäest üles parkimisplatsile. Kaidi rooli ja kõik teised oma kohtadele. No ja kuna on teada, et Kaidi sõidab meie neljaveolisega nagu oma punase sportautoga (st et ma olen korduvalt küsinud, miks ta ometi nii hilja pidurdama hakkab ja nii vingelt kohalt läheb) ja mäest alla tee juhtus olema just nii kehva nagu ta oli, siis oligi väga tõenäoline, et läbi selle löökaugu me ka sõidame. Ja esiratta rehv seal ka kärrdi lõhki käis. Niisiis oli meie järgmine pilt maalilised rohelised nõlvad ja nende taha vajuv päike ning selles hurmavas õhtuvalguses rohelises helkurvestis Plamen ratast vahetamas. Õigupoolest küll Plamen ja Kaidi kahekesi ning telefoni teises otsas veel Kuldar ka. Aga vahetatud see ratas sai ja pimeduses veeresime 80-ga mööda kiirteed kodu poole.
Kuna mulle tundus, et Ungari on mulle pärast Holloköt täitsa meeldima hakanud, arvas Kaidi, et seda muljet tuleks kindlasti kinnistada ja nii me jätkasime ka pühapäeval folgilainel ehk käisime kohalikus Skanzeni-nimelises etnograafiamuuseumis. Sinna on eri ajastutest ja piirkondadest kokku toodud majad, kenasti küladeks sätitud, kõik lahti ja külastajatele nii väljast kui seest vaatamiseks avatud. Kaidi on sellest blogis ka varem kirjutanud (siin ja siin). Tõesti väga kena. Päike oli aga sel päeval kuidagi eriliselt roiutav ja vahemaad eri majaderühmade vahel hullutavalt pikad ning meil kaasas kaks last, keda oli vaja vahelduva eduga süles tassida, nii et väga palju ringi traavida ei suutnud.
Suurimaks tõmbenumbriks olid koduloomad: lambad, hobused, lehmad, sead, kassid-koerad jne. Küll me meelitasime Miat, et ta ometi mõnele pehmeninalisele lambakesele natuke rohtu annaks, aga enne otsustavat hetke lõi Mia ikka verest välja ja tõmbas käe tagasi. Eks ta ole – parem ikka karta kui kahetseda:)
Ja kui me olime koju jõudes värske õhu ja päikese üledoosist pisut üle saanud, siis tegime vist veel mingi toreda õhtusöögi ja läksime vara magama.
Et siis selline nädalavahetus oli.
* Praegu alles avastasin, et pealkirja "maitsemeel" peaks vist olema "maitsmismeel", aga too esimene sobib ka, ma leian:)
