teisipäev, 12. aprill 2011

Kiiruse pealt...

Kohutavalt kiire on - ma organiseerin nelja koosolekut (kolmel erineval teemal) neljas erinevas geograafilises punktis - Belgradis, Moskvas, Vilniuses ja Londonis, osasid asju lisaks organisatoorsele toimimisele (mis tähendab pileteid, lepinguid, finantse, hotelle, taksosid, tõlke ja sadat sissetulevat emaili päevas) ka sisuliselt (mis tähendab ettekandeid, modereerimist, lühi-ja pikaajalisi plaane, kaasamiskavu ning eelkõige vajadust maha istuda ja mõelda) ning ma tunnen, kuidas mu ajurakud vahetevahel lühisessse lähevad ning ma inimesi valedesse sihtpuktidesse sõidutan. Ja üleüldse, kas teil on aimu, kuidas mongoollaste ja siberlastega toimida...? Sekka pean veel grusiinidelt vabandust paluma, et mul tuli hull mõte neid Moskvasse kutsuda, selle asemel, et neile otsekohe pilet Londonisse muretseda!

Tabasin end raamatupidajat oodates täiesti ebateadlikult koostamas järgmiseks tehtavate asjade nimekirja ja neid mingile suvalisele paberiribale üles kirjutamas.

Igal vabal hetkel tekitan ma mingeid nimekirju. 

Mul on poole tunni pärast juuksur juuste värvimiseks, kolleeg tegi täna hommikul juba delikaatse märkuse, et kas poleks aeg...., ma pean selle aja üles ütlema. Aga reedel on kohtumine (kesk)koolivenna Andrus Kivirähuga, kes osaleb Budapesti raamatumessil, selleks ajaks peaks suutma juuksepõhjad ikka ära värvida!

Kristi & co lahkusid. Nii kohutavalt kurb! Kärt ja Mia hakkasid just mängima ja üksteise olemasolust tõsisemat rõõmu tundma! Kuum lõunamaa päike kasvatas jõudsalt Kärti, ja kuidas ta veel lapse söögiisu kasvatas! Kärt sõi mehe eest, ikka mitu korda rohkem kui Mia. Nii et kui siia saabus meile veel beebi, siis ära läks juba mudilane.

Reisijatel oli plaanis teha esimene tõsisem peatus Krakowis, aga kui helistasin, selgus, et Krakowi kandis ladistab vihma ning sooja on neli kraadi! Kogu selle kahe nädala jooksul ei sadanud siin kordagi ning soojakraadid jäid kahekümne kas üles või väheke allapoole. Kristi ütles, et ta peaaegu juba ei usugi, et oli kevad, rohelus, õitsevad õunapuud ning kohati isegi liiga kuum.  +28 tuli selle aja jooksul paar korda juba ära, jah!

Siin paar pilti ühest tüüpiliselt hommikusest külitamisest ukse ees päikeselaigus.




Nagu näete, oleks pidanud paar korda juba muru niitma! 

2 kommentaari:

  1. Sinu postituse esimene lõik on just täpselt selline, et mul ainuüksi lugemisest juhe kokku jookseb. Aga näe, Sina jaksad veel teiste blogisidki lugeda ja kommenteerida. Inimesed on ikka nii erinevad... :o)
    (Muidugi, võib-olla jaksaks ma +22 ja ülipäikselises kliimas ka kiiremini liigutada. Hetkel ma ehk juba hakkan meie +8 abiga natuke üles sulama - kas pole tore, kui saab oma uimasuse kliima kaela ajada!)

    VastaKustuta
  2. Ei-tea, ei-tea, kuumas tahaks ikka peaasjalikult ainult siestat pidada. Õnneks läks meil hetkel jahedamaks, nii et piinavalt valus ei ole just kontoris istuda.

    Võib-olla on asi selles, et ma elan töökohast 200 m kaugusel. Seega ma võin ka oluliselt hiljem hakata töölt koju minema, kolleegidest varem jõuan ikka kohale:)

    Muidugi enamikel päevadel dikteerib lasteaed ka oma rütmi... aga noh kuidagi, atakieelse seisundi hinnaga, saavad asjad ikka tehtud. Teine küsimus on, kas see on see tempo, millega sa oma 30ndate teisel poolel asju üldse teha tahad...

    Ja palju teisi küsimusi...

    VastaKustuta