Istria poolsaar on Budapestile lähim mereäärne ning seal asuvad kaks imelist rannikulinna, kumbki rohkem kui tuhat aastat vanad - Piran Sloveenias ja Rovinj Horvaatias. Minu suhe mõlemaga ulatub pea kaheksa aasta taha, kui ma Euroopas oma esimese punase Alfaga ringi kihutasin.
Imelik, et ma mäletan oma esimest jõudmist Piranisse vaat et pareminigi, kui äsja olnud nädalavahetust. Ma mäletan, kuidas ma Bachelardi "Ruumipoeetikaga" linnas ringi jalutasin, kohalike veepalli võistlust vaatasin, ma mäletan täpselt, kus ma kohvi jõin, kust puust vilelinnu kingituseks ostsin (muidugi mäletan ma ka seda, kuis hiljem lindu puhuti), toidus pettusin - siis ma veel mereelukaid ei söönud -, ja omaette vaagisin, kas sõita veel 150 kilomeetrit edasi Veneetsiasse või pole vaja. Ja seda, et aega oli lõpmatult palju! Üksida rändamise võlu!
Veneetsiasse pole muidugi vaja, sest neis linnades on kõik olemas, mis meel ja hing nõuavad. Eelkõige leebet meretuult, oi, kuidas meel vajab sisemaal elamisest tuulutamist, sini-sinist merd ja päikest. Vaat selle päikesega on nii, et Piranis ja Rovinjis paistab alati päike!!! Isegi nüüd, kui nädalavahetuseks lubati kogu Lõuna-Euroopasse halba ilma ning kohati ta halb ka oli - ent mitte nendes kahes linnas.
Ja kui ma seekord peaaegu, et lubasin, et nüüd mõnda aega ei tule, sest paljud teised rannikud ja rannikulinnad on ikka veel avastamata - alustame või Portugalist -, siis tegelikult pole ma selles niiväga kindel. Piran ja Rovinj jäävad ju endiselt lähimateks mereäärseteks päikeselinnadeks.
Ja vaata, kelle me Prahast kaasa meelitasime! Ehkki ma kardan, et viimast korda:((( Esiteks selgus, et Praha on merest ikka mõõtmatult kaugemal kui Budapest. Teiseks nägi Mia mitmel ööl hirmuunenägusid ja puges ükskord isegi Helle kaissu! Lisaks pidime me pidevalt voodeid kokku lükkama, et keegi üle ääre ei kukuks! Nii et hommikusest balkonil rinnutamisest ning mere tervitamisest oli asi kaugel.
Hommikupoolik Piranis.
Taamal St. George katedraali kellatorn.
Jennyga oleks äkki saand otse Tallinna purjetada.
Päikeseloojang Rovinjis.
Üks teistmoodi restoran. Teatavasti kohalikud restoranid eriti sisekujundusega ei hiilga, kõik on väga traditsiooniline, see siin aga hoopis erinev. Kuna ukse peal on aga silt, et "no pizza, no calamari, no... (ma ei mäleta, mis veel)" jäi sinna minemata, sest rannikul tahaks ikka kogu aeg kalmaare süüa. Aga ma olen näinud selle restorani arengut väikesest õdusast, ilmselt perekohvikust fantastiliseks restoraniks selle kaheksa aasta vältel.
_____
Meil Hellega ei õnnestunud üksteist eriti hästi pildistada, olgu siis kaks toimetatud ülesvõtet - mitte, et kuidagi paremaks oleks läinud - ei tunne seda kunsti -, aga enne ei paistnud me kujud ju üldse välja.
Tõesti, Praha on merest liiga kaugel, nii et selles osas tuleks kindlasti midagi ette võtta, aga Miaga sai lisaks koos hirmuunenägude vaatamisele palju lustakaid lugusid läbi elatud, nii et soovitan kõigile lastetutele mõne 2-aastase sõbraga reisile minna (lapse ema tasuks ka keerulisemate olukordade puhuks kaasa võtta) - positiivne kogemus on garanteeritud!
VastaKustutaSee lugu-reis tuletas mulle meelde kangesti kolme naise esimest autoreisi Tšehhimaale ja äratuskella, mida keegi ei kuulnud ega ka kinni vajutanud. Ja kolm, ikka kolm naist, siis on parimad reisid nagu ka nüüd.
VastaKustutaPille, me tundsime Sinust väga puudust! Auto vajas koristamist:))) ja muidu ka! Järgmine kord tule kaasa, eks ole!
VastaKustutaPlamen hakkas naisi kartma üsna viimasel minutil, ja tore oli, autos olekski kitsaks läinud.