Siis avastasin, et õues on läinud õitsele pojengipõõsas! Pojengid on mu lemmiklilled! Kui kunagi peaks midagi tähtsat sündima, siis ikka pojengide õitsemise aegu. Meie üüriõu ikka veel üllatab!
Kooki ei teinud, sest eelmise päeva kooki oli veel alles. Kui meil just külalisi ei ole, siis me ei suuda kunagi kooke korralikult ära konsumeerida. Üldse süüa ei teinud, kuna Plamenil tuli mõte, et me võiksime minna kinno, selle aasta numbri sees kindlasti esimest korda, nii et me jätsime sõbra Paveli kahe käru ja kolme lapsega - vanuses poolteist kuni kolm ja pool - mänguväljakule ning läksime vaatama Scorsese' "Suletud saart", mis Plamenile meeldis ja minule ei meeldinud. Söömas käisime meie kunagises itaalia kodurestoranis. Kui me Plameniga tuttavaks saime ja avastasime, et ma elame juhtumisi ühel-samal tänaval (mis on 2,2 miljoni elaniku ja vist 26 linnaosaga Budapesti puhul ikka tõeline ime), siis meie esimene nii-öelda date toimus just selles restoranis meie kodutänaval. Aga hetkel ei valinud me küll restorani mingitel nostalgilistel kaalutlustel, vaid seetõttu, et Mia igapäevane leib on makaronid. Lihtne aglio e olio sobib kõige paremini. Ma ei tea, kui kaua see veel kestab...
Tegelikkuses tahtsin ma emadepäeva postituseks leida Mia igast eluaastast ühe pildi, kus ainult meie kahekesi peal oleme, aga eriti ei õnnestunud - sellest aastast pole peaaegu midagi, sest fotokas on üha kindlamalt minu käes, eelmise kahe aasta pildid on kaks korda ühes mu arvuti(te)ga ära varastatud. Üks täiesti klassikaline ema-lapse pilt on, aga seda peab presenteerima ühes samasuguse pildiga 30 aasta tagant, kus siis mina istun vastavalt oma ema süles (seega ootab aega, kui ma isa diapositiivide ligi saan). Aga kuhu mujale siis pöörduda, kui Õngule... (juuli
2009 - all credits to Heikki) 
I wonder whether the last picture shows the real struggles of a foreigner in Estonia with all forces and surprises of its nature, one year sunny beach, the next - stormy waters. Only the beauty saves it from being impossible.
VastaKustuta