Hommikuvestlusi

Mina: "Mia, kas paneme lõksud pähe?"
Mia: "Ära lõksuta!"

Mia poeb mulle sülle. Mina: "Kas Sa oled nüüd sülekoer?" Mia: "Ei, ma olen sülelaps."

Appi, ta kasvab suureks!

Lapsed pidavat kasvama öösiti ning jupikaupa ja tundub, et üks selline kasvuöö ongi hiljuti aset leidnud. Kus meie väike beebi on??? Et visuaalile kindlad raamid anda, sai Mia üle kaalutud ja ära mõõdetud - 15,3 kilo (oioi, kui palju! - ime, et mu selg tunda ei anna) ning 89 cm. Viimase kolme kuuga, siis käisime arsti juures,  kasvanud 3 cm ja kosunud kolm kilo.

Siinjuures tundub kohatu mu jutt, et ta miskit ei söö. Aga vahepeal ta tõepoolest üldse ei söönud, nüüd nagu hakkab taas toidu vastu väikest huvi ilmutama. Aga kuna ta kasvult on tagasihoidlik, siis on meil endiselt palju riideid kasutusel, mille sisse kirjutatud 18-24 kuud või isegi 12-18 kuud. Mugav!

Mõõtmisega läks meil nii, et kasutasime muidugi uksepiidatehnikat. Pärast seda, kui ma olin suutnud Mia kannad korralikult vastu uksepiita fikseerida, väikse träpi värvipliiatsiga uksepiidale teha, selle ära mõõta, ning läksin Plamenile kööki tulemusi teatama, jõudis Mia terve seina värvipliiatsitega täis joonistada. 

Näiteks kalmaaridega oma taldrikult toitis Mia Istrias kohalikke kasse.  Ta on HULL kasside järele.

Nädalavahetus Aadria rannikul

Istria poolsaar on Budapestile lähim mereäärne ning seal asuvad kaks imelist rannikulinna, kumbki rohkem kui tuhat aastat vanad - Piran Sloveenias ja Rovinj Horvaatias. Minu suhe mõlemaga ulatub pea kaheksa aasta taha, kui ma Euroopas oma esimese punase Alfaga ringi kihutasin.

Imelik, et ma mäletan oma esimest jõudmist Piranisse vaat et pareminigi, kui äsja olnud nädalavahetust. Ma mäletan, kuidas ma Bachelardi "Ruumipoeetikaga" linnas ringi jalutasin, kohalike veepalli võistlust vaatasin, ma mäletan täpselt, kus ma kohvi jõin, kust puust vilelinnu kingituseks ostsin (muidugi mäletan ma ka seda, kuis hiljem lindu puhuti), toidus pettusin - siis ma veel mereelukaid ei söönud -, ja omaette vaagisin, kas sõita veel 150 kilomeetrit edasi Veneetsiasse või pole vaja. Ja seda, et aega oli lõpmatult palju! Üksida rändamise võlu!

Veneetsiasse pole muidugi vaja, sest neis linnades on kõik olemas, mis meel ja hing nõuavad. Eelkõige leebet meretuult, oi, kuidas meel vajab sisemaal elamisest tuulutamist, sini-sinist merd ja päikest. Vaat selle päikesega on nii, et Piranis ja Rovinjis paistab alati päike!!! Isegi nüüd, kui nädalavahetuseks lubati kogu Lõuna-Euroopasse halba ilma ning kohati ta halb ka oli - ent mitte nendes kahes linnas. 

Ja kui ma seekord peaaegu, et lubasin, et nüüd mõnda aega ei tule, sest paljud teised rannikud ja rannikulinnad on ikka veel avastamata - alustame või Portugalist -, siis tegelikult pole ma selles niiväga kindel. Piran ja Rovinj jäävad ju endiselt lähimateks mereäärseteks päikeselinnadeks.

Ja vaata, kelle me Prahast kaasa meelitasime! Ehkki ma kardan, et viimast korda:((( Esiteks selgus, et Praha on merest ikka mõõtmatult kaugemal kui Budapest. Teiseks nägi Mia mitmel ööl hirmuunenägusid ja puges ükskord isegi Helle kaissu! Lisaks pidime me pidevalt voodeid kokku lükkama, et keegi üle ääre ei kukuks! Nii et hommikusest balkonil rinnutamisest ning mere tervitamisest oli asi kaugel.

Hommikupoolik Piranis.

 

Nii ongi nagu pildil paistab. Mia oli hoobilt läbimärg. Edasi jooksis ringi alukate väel. 

 

Linnasüda on ümmargune -  Piazza Tartini. 

 

Taamal St. George katedraali kellatorn.

Esimesed lauad on otse mere kaldale püsti pandud...

...aga päikesevarje veel lahti tehtud ei ole.

 

Jennyga oleks äkki saand otse Tallinna purjetada.

Päikeseloojang Rovinjis.

 

 

Üks teistmoodi restoran. Teatavasti kohalikud restoranid eriti sisekujundusega ei hiilga, kõik on väga traditsiooniline, see siin aga hoopis erinev. Kuna ukse peal on aga silt, et "no pizza, no calamari, no... (ma ei mäleta, mis veel)" jäi sinna minemata, sest rannikul tahaks ikka kogu aeg kalmaare süüa. Aga ma olen näinud selle restorani arengut väikesest õdusast, ilmselt perekohvikust fantastiliseks restoraniks selle kaheksa aasta vältel.

_____

Meil Hellega ei õnnestunud üksteist eriti hästi pildistada, olgu siis kaks toimetatud ülesvõtet - mitte, et kuidagi paremaks oleks läinud - ei tunne seda kunsti -, aga enne ei paistnud me kujud ju üldse välja.

 

Tere tulemast, uus ilmakodanik!

Eile kell pool viis pärastlõunal sündis tüdruk, kes teeb minust tädi ja Miast täditütre! Ma loodan olla niisama tore, humoorikas ja tarmukas tädi, nagu mu enda tädi Milvi on.   

Pildil Mia tädi Kristiga.

Emadepäev - eesti eri

Eilne eesti emadepäev hakkas nii, et ma tahtsin proovida Miale number suuremaid teksaseid jalga, mille peale ta jooksis eest ära ja hüüdis "Need on suured! Need on Sinu omad!" Aitäh! Selliseid komplimente tahaks rohkemgi saada:))

Siis avastasin, et õues on läinud õitsele pojengipõõsas! Pojengid on mu lemmiklilled! Kui kunagi peaks midagi tähtsat sündima, siis ikka pojengide õitsemise aegu. Meie üüriõu ikka veel üllatab!

Kooki ei teinud, sest eelmise päeva kooki oli veel alles. Kui meil just külalisi ei ole, siis me ei suuda kunagi kooke korralikult ära konsumeerida. Üldse süüa ei teinud, kuna Plamenil tuli mõte, et me võiksime minna kinno, selle aasta numbri sees kindlasti esimest korda, nii et me jätsime sõbra Paveli kahe käru ja kolme lapsega - vanuses poolteist kuni kolm ja pool - mänguväljakule ning läksime vaatama Scorsese' "Suletud saart", mis Plamenile meeldis ja minule ei meeldinud. Söömas käisime meie kunagises itaalia kodurestoranis. Kui me Plameniga tuttavaks saime ja avastasime, et ma elame juhtumisi ühel-samal tänaval (mis on 2,2 miljoni elaniku ja vist 26 linnaosaga Budapesti puhul ikka tõeline ime), siis meie esimene nii-öelda date toimus just selles restoranis meie kodutänaval. Aga hetkel ei valinud me küll restorani mingitel nostalgilistel kaalutlustel, vaid seetõttu, et Mia igapäevane leib on makaronid. Lihtne aglio e olio sobib kõige paremini. Ma ei tea, kui kaua see veel kestab...

Tegelikkuses tahtsin ma emadepäeva postituseks leida Mia igast eluaastast ühe pildi, kus ainult meie kahekesi peal oleme, aga eriti ei õnnestunud - sellest aastast pole peaaegu midagi, sest fotokas on üha kindlamalt minu käes, eelmise kahe aasta pildid on kaks korda ühes mu arvuti(te)ga ära varastatud. Üks täiesti klassikaline ema-lapse pilt on, aga seda peab presenteerima ühes samasuguse pildiga 30 aasta tagant, kus siis mina istun vastavalt oma ema süles (seega ootab aega, kui ma isa diapositiivide ligi saan). Aga kuhu mujale siis pöörduda, kui Õngule... (juuli 2009 - all credits to Heikki)

Emadepäev - ungari eri

Kuna tegemist on lapseblogiga, tuleb vist ikka ka emadepäeva ettevõtmisi pisut kajastada.

Meiekandis öeldakse, et sirelit ei tohi murda, aga siin on pisut teisiti, eks ole!

Olgu öeldud, et Ungaris peeti emadepäeva kaks nädalat tagasi, selle puhul tõi Mia paar nädalat varem koju kutse lasteaia emadepäevakontserdile.

Tegemist oli toreda pereüritusega, kus põhiraskuse - laulud, luuletused, ringmängud - võtsid enda kanda suured poisid, väikesed tüdrukud seisid kõrval ja olid lihtsalt ilusad. Meie artistikalduvustega laps (nagu siin blogis sai mõni aeg tagasi kirjutatud:) nokkis peaaegu kogu kontserdi nina ega teinud suudki lahti. Mis on ka arusaadav, sest nende rahvalaulu- ja tantsutund leiab aset reede hommikuti, ning reede on just see päev, kus Mia lasteaias ei käi.

Kuna kõik lapsevanemad filmisid ja pildistasid kõikse aeg, otsustasin ma kontserdist nii osa saada, et ma nähtu ainult oma silma võrkkestale salvestan. Sestap ka häid pilte pole. Aga õnneks Plamen siiski tegi paar klõpsu, mis on hea, kuna need võivad viimaks olla ka ainukesed, mis Miale tema esimesest lasteaiarühmast mälestuseks jäävad.

Iga laps oli entusiastlike kasvatajate ettevõtmisel meisterdanud emale käevõru, millele on näpuvärvidega muster peale tehtud. Väga ilus käevõru ja täpselt minu värvigammades - lilla, roheline ja meresinine. 

Viimasel pildil on Mia ühes oma suurima sõbranna - Lucaga. Lucika pani juba esimesel lasteaiapäeval Miale hüüdnime - gängster (ihii!!!) ja see on nii tore, kuidas ta igal hommikul Miale lasteaia uksele vastu tuleb ning ta rühma viib. Tegelikult ongi nii, et Mia tuleb alati viimasena - kuna ta erinevalt teistest sööb kodus hommikust - ja siis kõik tüdrukud valguvad koridori, võrdlevad oma looma- või muude piltide-aplikatsioonidega pluuse-kleite või kaasavõetud mänguasju ja viivad ta mänguruumi. Väga mõnus soe teretulemast igal hommikul!

Miale tundub väga lasteaias meeldivat, kui me mingil muul ajal majast mööda sõidame, siis ta alati kilkab "Luci" ja "lasteaigas" - ta miskipärast ütleb nii, ja veel eriti sellise vanainimese dialektiga, rõhk "i". 

Kui Miale meeldib, siis pole meil ka põhjust nuriseda, ehkki mulle meeldiks, kui lasteaial oleks suurem hoov, kus mängida, mõnedki atraktsioonid, kus ronida, ja nad oleks ka tihedamini õues (aga see on üldisem ungari probleem - kui päike just lagipähe ei paista, on ilm halb ja õue ei mindagi). Avalik laste mänguala ei ole sugugi kaugel, aga miskipärast seal ei käida. Ma ei tea, kui palju nad peale selle reedese ametliku laulutunni laulavad-tantsivad, aga käelist tegevust teevad nad küll palju, peaaegu igal õhtul on stendid uusi joonistusi, voltimisi, lõikamisi täis. Enne 1956. aasta revolutsiooni aastapäeva tuli Mia näiteks koju Ungari lipuvärvides joonistusega - nii see ungariseerumine käib:)))

Aga see on hoopis teine teema ja nõuab hoopis teist postitust:)

Pipit pole kodus

Alles ma siin kurtsin, et peale Lottet pole muid fantaasiamaailmu avastama jõudnud hakatagi, kui pihku sattus talvel Eestist kaasa ostetud Karisma Pipi-plaat. Peale plaadiümbrise ning sünnipäevaks saadud vihmavarju (mida on mitu puhku vaja läinud - aitäh Liina!) pole meil Pipist ühtegi visuaali, aga see ei ole takistanud Miat Pipi tegemisi ette kujutamast ning plaati muudkui käiamast ja käiamast ja käiamast. Seda tassiti paar nädalat iga päev autosse ja siis taas tuppa ja autosse tagasi, kus just parasjagu plaadi mängima sai panna. No plaat on tõesti mõnuga sisse lauldud ning naerdud (Mia ütleb küll naeru asemel, et "Pipi naeratab"). Ja loomulikult sai igast patsidega tüdrukust kohe Pipi, ja väga heal päeval laseb ta isegi enda juuksed patsi panna, mis on juba suur edasiminek, kuna tavaliselt ei luba ta juukseid kammidagi. Ent eile hommikul, kui ma Mialt küsisin, kas võtame Pipi ka autosse kaasa, teatas Mia, et "Pipit pole kodus" ja rohkem pole plaati taga nõutud. Ju sai endal ka villand.

Ungaris ja Balkanil ka ei tea keegi Pipist ega Astrid Lindgrenist midagi (kui me Plameniga käima hakkasime, ostsin ma talle saksakeelse väljaande Blomkvisti lugusid, ei kujutanud ette, et võiks lapsi saada kellegagi, kes Lindgrenist midagi ei tea). Hiljuti raamatupoes õnnestus mul tuvastada üks (mulle tundmatu) Lindgreni raamat. Aga muidu on küll lasteraamatute osakond Budapesti raamatupoodides oluliselt rikkam kui Eestis. Ja eriti jääb silma heade fantaasiarikaste illustratsioonidega raamatud (paljud on neist küll ka sisse ostetud formaat, aga ilus, väga ilus!).

Rakvere teater mängib Pipit viimast korda mais, seda me vaatama veel ei pääse.