Vastlapinge maas

Kuklid söödud, liug - kuidas kellelgi - kas juba tehtud või tegemisel (Mia Londoni-sõbranna tuleb spetsiaalselt vastlalikuks Eestisse kohale), lisaks ilu- ja lumepildid.

Hea, kui on sõpru, kes spontaanse avalduse peale piknikukorvi ja maasturiga maja ette cruise'ivad veel enne, kui jõuad midagi ette valmistama hakata! 

Kusjuures talvepiltidest, ma olen pannud tähele, läheb uskumatult vähe aia taha. Talv on fotogeeniline ja pildistamisväärt isegi siis, kui päike ei paista!

Sel nädalavahetusel hakkas Theodor (neli ja pool) oma nime kirjutama, eks ta oli seda enne ka kirjutanud, aga kohe nii, et nüüd on selge ja andke palun mulle teised sõnad kirjutamiseks, mitte. Esmalt maalis udusele autoaknale ja siis salvrätikarbile, et kui "prügimees tuleb, siis ta kohe näeb, et salvrätikutega on oma nina nuusanud Theo", nagu ta kokkuvõtvalt ütles.

***
Mul pole aimugi, mida harjutatakse lasteaias lähenevaks vabariigi aastapäevaks, aga hetkel on kodus esitamisel üks räpilugu, mis Theo suus kõlab nii:

Ma olen Volli
mul on kaks naine laps
ma töötan kommipabrikus
ükskord ma kohtasin ühte meest
ta küsis
kas mul on kiire
ma vastasin ei
siis pööra selle käega seda nuppu siin (2x) pöörab kätt
siis pööra selle jalaga seda nuppu siin (2x) pöörab jalga
mul on käed-jalad tööd täis

Ma ei tea, kas seda lasteaias ka räpina esitatakse, aga hiphop ja räpp (koos vastavate liigutustega) on Theo SUURED lemmikud! Me surusime laupäeva õhtul eurovisiooni poolfinaali umbes 20 minuti sisse ja kisa tõusis taevani, kui ma ei olnud valmis kuulama lõpuni üht jubedat hiphopi lugu. Järgmisel hommikul laulis Theo need paar fraasi, mida tal oli olnud võimalik nautida, igaljuhul täitsa arvestatavalt järele.  

Tegelikult ümiseme Mia muusikaharrastuse tõttu kollektiivselt pigem Bachi ja Beethoovenit ning kõiksugu Gavotid tungivad tihti minu - täiesti ebamusikaalse inimese - unedesse. Siiski on klassika vahele kuulda erinevaid viisijuppe nt selliste sõnadega: "perfektne on figuur, näen välja kuum, kuid trenni ei tee, ei tee, ei tee..." või "... kauna uks jäi praokile, ja siis, kui hernepere tukkus, sisse roomas maffiooso-uss..." või "kaerahelbeid sajab alla, elutoas, esikus...".

Need fraasid on täiesti fantastiliselt psühodeeliliselt lasteplaadilt Piibu ja Tuudu köögilaulud, mille nii tekstid kui ka meloodia on kirjutanud onu Letso ehk Jarek Kasar! Ei ole asja, mida ma hetkel rohkem oskaks soovitada, kui seda! Kusjuures esimest korda kuulates ma mõtlesin, et mida, mis see nüüd on, kas nad üldse laulda ei oska... aga lapsed võtsid sekundiga omaks. Kui üle vindi see kõik kokku on, saab lugeda näiteks siit. No mõelge kasvõi sibulale, kes tahtis saada stand-up koomikuks, aga tal see kuidagi ei õnnestunud, sest nii kui ta lavale läks, hakkasid inimesed nutma. Või kartuli teekonnale Lõuna-Ameerikast Eestisse, mille jooksul tuleb nii neljasele kui kümnesele seletada maiadest, Peeter I, püramiididest! Tohutu tiheda tekstiga, tohutult sõnavara arendav ja muusikalisi piire kompav plaat! Minu maani kummardus Kasarile! Geenius!

Näe, on veel selliseidki vaatetorne, mida pole kunstiakadeemia tudengid jõudnud disainima. Theol hakkas jalg värisema ülemises kolmandikus, aga ära käis!

 

Korra pudenes Theo veel kelgult, otsapidi laukasse. Aga ise ta küll aru ei saanud, et veest läbi sulpsas. 

 Pikka liugu ja jõukust majja!

2018

Tere, armsad ja ilusast uut aastat!

Mulle koitis hiljuti, et Theol on kooliminekuni ainult kaks ja pool aastat! Ja ometi oli see ju alles, kui ta meiega liitus! Ning otse loomulikult mäletaks ma Mia lapsepõlvest ilma selle blogita siin hoopis ähmasemalt kõike, hoopis rohkem töö- ja palju vähem pereelu. Mul on hunnik paberilipakaid märksõnadega, file'e laste ütlustega, pilte-pilte-pilte, mul on - üllatus-üllatus - ka aega ning mitte mingit õigust mitte kirjutada.

Ma näitan teile siis esmalt nimitegelased kordamööda ette - sellised olime Theoga suvel 2017 teel Hiiumaale, kus iseseisev noor neiu Mia juba Sõru jazzi nautis. Pildid on teinud minu ukraina sugulashing Julia.

2018 on üks täiesti uutmoodi aasta. Jaa, ma olen nädala pärast Ukrainasse teel, nagu oleks kõik nagu alati, aga tegelikult tuleb kõik uuesti üles ehitada. Ja oi, kui raske on seda teha. Kui raske on omaenda mullist välja saada. Kui raske on hakata uuesti pihta. 

Aga kas te mäletate, et...

KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Kõik inimesed on sündinud

sinise mere ääres

Kõikide isad

on kummargil kangaspuude kohal

kudumas kangast

lastele jätkata

Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast

sinise mere kaldale vahtima

varbad vees

laevade kadumist silmapiiri taha

Sest lapsed peavad sinna jooksma

ja laevad peavad sinna kaduma

ja varbad peavad saama märjaks

Ja kõik asuvad teele

sest kõik peavad asuma teele

/---/

Kõik

Mõni kõikide

vähesed paljude

igaüks iseenese jaoks

Sest igaüks peab avastama oma maailma

Teel

peab ta vaigistama nurinad

ja lämmatama vastuhakud

iseeneses iseenese vastu

sest tuhat kätt kisub teda

tagasi

Harjumus hoida kalda ligi

/---/

Aga ometi saadakse pärale

Sest igaüks saab mingil määral pärale

ning avastab uue maailma uue mandri uue saare uue laiu uue rihvaribagi

uue jalatäie maad mõtte ja südame tarvis

Tulgugi tal seal kanda

omast ajast ja ruumist kütkeid

iseenese piiridest ahelaid

või jalaraudu kaaslaste kadedusest

leitagugi pärast et maa mille ta leidis

või mõte mida ta mõtles

või armastus mida ta armastas

pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat

siiski on igaüks

kõikide nimel

oma maailma asekuningas

Sest kõik asuvad teele

ja kõik jõuavad mingil määral pärale

Ja kõik isad on kummargil kangaspuude taga

kudumas kangast lastele jätkata

Ja kõik inimesed on sündinud

sinise mere ääres

JA KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

/Jaan Kross/ 

Kusjuures, nagu Kolumbuse isa, oli ka minu esiisa, kellest kõik hargnema hakkas, kangur. Mul ei ole mitte mingisugust õigustust mitte teel olla.

Tüüpiline detsember

"Kas Sa ei toonudki mulle midagi?", küsib Mia, kui reisilt koju tulen.
"Päkapikud ju tõid!"
"Jah, aga Sina ei toonud!"

Theo leiab ühe asja teise järel, mis algselt sussi sisse mõeldud. "Nii ei saa, nii ei tulegi Sulle päkapikke," hädaldan mina, järjekordet asja ta käest ära kiskudes. Theo: "Ää, ää, ää, mul ei tulegi päkapikke!" Mia lohutab kõrvalt: "Kui Sa oled ära unustanud, mida Sa saama pidid, hakkavad päkapikud jälle käima!"

Jõulumeeleolu Viinist.

Mia imagomuutus

Mia sai endale prillid, ja kohe samal õhtul hakkas ta ka ilma komistamata ja koperdamata lugema - vahepeal oli mul juba mure, et inimene kirjutab ilma kirjavigadeta, aga lugeda sujuvalt ei oska.

Ja oh mis mõnu, ka prilliraamid leidsime kohe esimesest poest ning lapsevanema rõõmuks oli Instrumentaariumis mingi imeline allahindlus, mille käigus pidi ainult oma vanuse jagu protsendi täishinnast maksma. Ehk siis Mia puhul 8% täishinnast.

Prillid on seestpoolt roosad ja see roosa viskab jube vahvaid varje erineva nurga alt ja erinevas valguses. Ma ei ole näinud, et kellelegi prillid paremini sobiks kui Miale ja ta ise arvab samamoodi.

Theo läks lasteaeda

Mina: "Theo, ära enam suuremaks kasva!" Theo: Aga miks Sina suureks kasvasid? Kui Sa oleksid väike, saaksime koos mängida, näiteks puzzlet kokku panna!" Ahh, kui valus! Puzzle on, aga pole, kellega seda kokku panna:(

Theodor hakkas viimaks lasteaias käima, aga ei lähe sinna sisseelamine niisama sujuvalt nagu Mial - liiga hilja viisin, on minu teooria, laps juba jagab, et maailmas on ka palju muud põnevat, kui iga päev lasteaias käia. Theo hakkab juba kodus anuma, et ärme parem lasteaeda lähe - ehkki ta on varajase ärkamisega ja võiks juba varakult seal ka kohal olla - autos muutub argumenteerimine kõvahäälsemaks ja lasteaeda sisse lähme juba suure nutuga. Minust jääbki ta kasvataja sülle nutma ning lõpema pidi see siis, kui ma nurga taha kaon. Õhtul vastu minnes on laps muidugi asjade käiguga väga rahul, aga kodus hakkab jälle, et "iga päev ei taha-ei taha lasteaeda minna". (Theo kasutab kordust, a'la "ma tahan putru-putru", kui tahab midagi rõhutada, see kostub väga naljakalt.)

Mia sai rahulikult üle ukse lasteaeda antud, kokku ju isegi kolme Ungaris ja ühte Eestis, suuremalt pabistamata, et kas ta ka võõrkeelses lasteaias hakkama saab, ja kuidagi juhtus nii, et tal oli ka iga kord seal keegi, kellele ta hirmasti meeldis. Kas siis söögitädi, kelle muside järele lõhnavana ta koju tagasi saabus, või kasvataja, kes teda juba kaugel käed laiali ootas, või mõni kiiresti leitud sõbranna.

Kuidas Mia Poska lasteias kohe esimese päeva esimesel tunnil sõbrannad leidis, nägin ma ise pealt. Viisime lapse mänguajal hoovi mängima, niikaua kui ma kasvatajaga rääkisin, ronis Mia turnimispuude otsa, kus istus kaks temasugust heledate tukkadega tüdrukut, ja kui nad sealt alla tulid, oli neist saanud juba südamesõbrannad. Ka kasvatajad ütlesid, et nad ei ole varem näinud, et keegi nii kiiresti suudab uude situatsiooni sisse elada. Kuigi näiteks kooliga läks meil terve aasta, alles nüüd, teisel aastal võib öelda, et oleme kollektiivselt sisse elanud ja Mial läheb hästi.

Mida ma öelda tahan, on vist see, et Theo lasteaias jääb natuke puudu sellest soojusest, mis igas Mia lasteaias olemas oli, no ja sellest ühes ka, kelle pärast sinna minna. Ehkki aega on, et endale sõbrad leida, pealegi pole Theo saanud väga regulaarselt veel lasteaias käiagi. Pärast väikest sisseelamist läks ta kohe kolmeks nädalaks Bulgaariasse keelekümblusele, suve ikka ka pikendama, kust naastes oli ta päev otsa täiesti vait ja edasi suhtles ikka ainult eesti keeles. Nii et kakskeelseks kasvamisest pole mul vajadust raporteerida....:) Siis tuli juba koolivaheaeg, mida ka lasteaialaps pidas, ja nii on see läinud.

Kui nüüd Mia Ungari lasteaia-ajast veel rääkida, siis ega ta meile tollal palju ei jutustanud, et mis ta seal tegi ja kuidas meeldis. Nüüd takkajärgi on aga lasteaiaaastad osa Mia Ungari-lapsepõlvest, millest ta hea meelega räägib ja mõnikord ka taga igatseb (eriti seda suurt valget linna, nagu ta Budapesti kutsub). Hiljuti rääkis ta mulle, et neil tehti lasteaia hommikuringis muude harjutuste sekka ka keeleharjutisi, ehk siis keel oli ahv, kes limpsis, ajas palli taga, lutsus ja matsutas. Kui geniaalne, kas pole? Mõnda aega tagasi ringles siin video ühest emast, kes oli oma lastele logopeedilisi harjutusi välja mõelnud, selgub, et Ungaris on logopeedilised harjutused riikliku programmi osa, et kõneprobleeme ennetada. Nii et kokkuvõtteks pean ma ütlema, et kui ma ka siin vahetevahel virisesin Ungari lasteaia üle, või õigemini pigem nagu igatsesin pidagi muud, siis tegelikkuses on Mial head mälestused ja peale toiduteema polnudki vist põhjust virisemiseks.

Keele on Mia praeguseks muidugi unustanud, millest on kahju, eriti kui mõelda, kui hästi ta seda viimaks oskas, aga mingi keeletunnetuse on ta küll saanud. Muidugi nostalgiline suhe ungari keelega on Mial jäänud ja nt telekas Orbanit kuuldes väidab ta, et saab aru, mida onu räägib. Ega ikka ei saa küll, keegi ei saa.

Kuna postitusi on nii harva, võib panna ka pilte aegade tagant. Üleval Theo 3. sünnipäeval sel suvel, all Mia lasteaia lõpetamisel kaks suve tagasi.

Öine sissekanne

Eile, Theo on voodis selili, jalad taeva poole. "Emme, tule istu mu jalgadele!" Täpsemalt siis kutsub tandemakrobaatikat tegema. "Ma ei saa, ma lömastan Su ära, vaata kui suur ma olen, Sa ei jaksa mind liigutadagi!" Theo takseerib ülevalt alla, paremalt vasakule ning võtab siis mul ümbert kinni ning katsub sikutada. Ei nihku. Theo otsustavalt: "Siin on käru vaja!"

Viimane pool aastat on olnud Ameerika mäed, ehkki tegelikkuses rullub see lahti Karpaatides ja Lõuna-Buhi äärsetes steppides. On olnud imeilusaid hommikuid, kus on peaaegu püstloodis mäkke joostud, et seal siis esimesi päikesekiiri tervitada ja värsket kohvi juua. Ja niisama kiirelt alla tuldud, et pea puhtaks pesta, kleit ja kontsakingad jalga panna ning õigel ajal inimeste ees seista. Kella 5 ärkamist, et kärestikulisele jõele raftingule minna. Mingeid varahommikusi hulkumisi ja piltidepüüdmisi ühes kohaliku National Geographicu fotograafiga. Telkimist, appi, ma pole 20 aastat niipalju telkinud kui sel suvel Ukrainas. (Kusjuures nädal aega oli telk püsti kohas, kus elas nelja liiki madusid, kahte liiki boamadusid ja kahte liiki natsikulisi, ma õnneks ei näinud, nägin ainult suurt kilpkonna, aga teised nägid.) Toidutalonge, et oma lobi plekkkaussi saada. Pesemist ainult juhul, kui oled päikesepaneelidel töötava dusshikabiini suutnud eelnevalt kokku monteerida:) Päikeseloojanguaegseid ukerdamisi mööda graniitkaljudega pikitud steppi. Kaljude vahele tehtud lõket, soojaks aetud veini ja kollektiivset tähtedevaatamist. Käsikaudu kaljudelt kottpimedas allatulemist, sest kõigil on ununenud taskulamp telki...ning on niisama naljakas nagu võinuks olla umbes 25 aastat tagasi. Väga lühikesi ööd ja väga pikki päevi. Sõpru, kellele on vaja kogu eelnev elu ära rääkida, sest kuidagi on juhtunud, et me saime kokku alles eile. Aga seda totaalsemalt.

Ja siis on administratiivsed tupikteed, mida ma ei suuda praegu teile avada, sest on öö. Me ju teame süsteeme. Me ju teame barjääre ja muud. Ja siis on finantsorud: peaks ärkama ühel hommikul üles - sest ma olen 40 pluss, mis siis, et ma olevat selle aasta jooksul kõvasti nooremaks jäänud:) - ja lubama saatpalulikult, et ennast odavalt ma enam ei müü.

On hommikupoole ööd, magamine on nõrkadele - juba kaua aega -, aga homme teen ma veel ühe mägedepostituse.

Iiahit lugedes

Loeme Theoga Iiahi kadunud sabast ja kui ma küsin Theolt, et kus siis tema saba on ja ega ta seda äkki ära kaotanud pole, vastab Theo pärast väikest mõttepausi: "Mul ei ole saba, mul on noku!"

Teeme Theoga pirukat (Theo on tõsiselt hea abikokk), mina: "Jahu jaoks on meil vaja mõõdikut." Theo: "Oota, ma otsin kraadiklaasi üles!"

Pilt on suvisest mustikametsast: Theo ühes iginoore, aga täpsemalt küll homme 80. aastaseks saava vanaisaga, kes otsustas paar kuud tagasi ka viimaks pensionile jääda. Nii isa kui ka isa kaksikvenna pidu pidasime eile suguvõsa lätetel Vihula mõisas, kus meie kõige varem tuvastatav vanavanavanavana (...) isa, 1750. aastal sündinud Thomas mõisa kangur oli ja kellele tollane mõisahärra mingite tema teenete eest meie (ülde mitte eestlasliku) perekonnanime andis. See juhtus siis umbes 100 aastat varem kui eestlastele perekonnanimesid üldiselt panema hakati.

Õhtu nael oli see, et kui me 25 hakkasime laiali minema, ütles meid teenindanud tüdruk, et ka tema on ema poolt sama perekonnanimega (ja kohe leidsime ka tema koha sugupuus üles) ja et mõisas on töötanud ka tema onu ja vanaisa. Pole siis imestada, et mind ikka sinnakanti kogu aeg veab.

Kui tore isa meil ja vanaisa lastel on, olen ma varem kirjutanud siin Muide, homme 80. aastaseks saavatel kaksikvendadel on kahepeale 4 last ja 11 kahe kuni kaheteist aastast lapselast. Neist kaks paari kaksikuid ja ühed, kes otsustasid lihtsal samal päeval (ja enamvähem ka samal tunnil) siia ilma sündida. 

Muide, Käsmu kivikülvil ei ole enam üldse nii rahulik ja vaikne nagu vanasti. Ühtedele prantslastele, kes tee peal vastu tulid ja sääskedega võitlesid, oli mul õnneks Offi pakkuda. Aga paari tunni jooksul läks riburada kivide vahelt läbi ka seltskond sakslasi, siis jaapanlasi ja hiljem ilmusid needsamad prantslased natuke eksinud nägudega uuesti välja.