Iiahit lugedes

Loeme Theoga Iiahi kadunud sabast ja kui ma küsin Theolt, et kus siis tema saba on ja ega ta seda äkki ära kaotanud pole, vastab Theo pärast väikest mõttepausi: "Mul ei ole saba, mul on noku!"

Teeme Theoga pirukat (Theo on tõsiselt hea abikokk), mina: "Jahu jaoks on meil vaja mõõdikut." Theo: "Oota, ma otsin kraadiklaasi üles!"

Pilt on suvisest mustikametsast: Theo ühes iginoore, aga täpsemalt küll homme 80. aastaseks saava vanaisaga, kes otsustas paar kuud tagasi ka viimaks pensionile jääda. Nii isa kui ka isa kaksikvenna pidu pidasime eile suguvõsa lätetel Vihula mõisas, kus meie kõige varem tuvastatav vanavanavanavana (...) isa, 1750. aastal sündinud Thomas mõisa kangur oli ja kellele tollane mõisahärra mingite tema teenete eest meie (ülde mitte eestlasliku) perekonnanime andis. See juhtus siis umbes 100 aastat varem kui eestlastele perekonnanimesid üldiselt panema hakati.

Õhtu nael oli see, et kui me 25 hakkasime laiali minema, ütles meid teenindanud tüdruk, et ka tema on ema poolt sama perekonnanimega (ja kohe leidsime ka tema koha sugupuus üles) ja et mõisas on töötanud ka tema onu ja vanaisa. Pole siis imestada, et mind ikka sinnakanti kogu aeg veab.

Kui tore isa meil ja vanaisa lastel on, olen ma varem kirjutanud siin Muide, homme 80. aastaseks saavatel kaksikvendadel on kahepeale 4 last ja 11 kahe kuni kaheteist aastast lapselast. Neist kaks paari kaksikuid ja ühed, kes otsustasid lihtsal samal päeval (ja enamvähem ka samal tunnil) siia ilma sündida. 

Muide, Käsmu kivikülvil ei ole enam üldse nii rahulik ja vaikne nagu vanasti. Ühtedele prantslastele, kes tee peal vastu tulid ja sääskedega võitlesid, oli mul õnneks Offi pakkuda. Aga paari tunni jooksul läks riburada kivide vahelt läbi ka seltskond sakslasi, siis jaapanlasi ja hiljem ilmusid needsamad prantslased natuke eksinud nägudega uuesti välja.

Minu kassipojad

Mial oli sõbranna Kristiina pulmas täita auline ülesanne, võtta osa pulmakinost, kus ta pidi rääkima armastusest. (Mial on vedanud: kõik minu sõbrannad on ka tema omad ja siinkohal sügav kummardus meie ühistele sõbrannadele - te olete parimad!) Me pidime Plameniga pulmakino vaadates tõdema, et täitsa hästi paneb, ei mingit kaamerakrampi. Mis tulenes ilmselt sellest, et teda intervjueeris tema parim sõbranna Pille. Nad vestlesid ikka vist tunni, sisse läks ma arvan kaks minutit juttu. Nii et ma Pillelt hiljem kuulsingi, et välja oli lõigatud ka umbes selline dialoog: "Mia, mis Sa arvad, palju Kristiinal ja Peetril lapsi võiks olla?" Mia: "No kaks või kolm võiks ikka olla. Kolmega on muidugi väga raske, eriti kui nad kõik on kolmeaastased.... Rohkem võib ka olla, näiteks kuus. Siis võib osa ära anda nagu kassipoegi antakse."

Mia oli pulmas täitsa rakkes. Ta vahetas pruudil tennised tuhkatriinukingade vastu, kui pruutpaar aasa pealt mõisatrepile, kus laulatus peeti, jõudis. Ta viis sõrmused õigel ajal pastori kätte, sest peiuposs Theo keeldus oma ülesandest, ehkki me olime eelmine õhtu sealsamas kõik läbi mänginud. Ta lihtsalt väitis, et tal on kõht tühi ega saa seetõttu sõrmustega toimetada. Kolmest ei saa veel kriitiliselt hetkel usaldada:). Ja siis viiuldas Mia Pärdi "Ukuaru valsiga" sisse pulmapeo.
 


Kogu selle augustikuunädala oli sadanud, pulmapeo hommikul siras päike, ja padukas tuli uuesti peale siis, kui laulatus oli just lõpenud ja grupipilt ka tehtud. Siinsed vihmapitseriga pildid on tehtud just pärast sadu. Hiljem tuli päike jälle välja ning mõisapargis võis imetleda maailma ilusaimat niiskest õhust intensiivset päikeseloojangut. Aga siis pidi keskenduma juba pruutpaarile.

No see särk lihtsalt ei püsinud pükstes:(

Ehk saab nüüd veel suvest mõne postituse kirja.