Muna õpetab kana

Theo sööb õuna ja lehitseb Eesti Ekspressi. Ekspressis on kana pilt ja Theo asub kohe asja tuuma kallale: "Kana tuleb munast." Mina: "No mida sa küll sööd, et Sa nii tark oled?" Theo: "Õuna!"

Suve ootamas

Niisiis, 24. aprillil sadas lund, sellele on eelnenud lakkamatud vihmasajud ja järgnenud pidevalt pilves taevas ja  kui keegi mulle tuleb ütlema, et aprill oli keskmisest soojem ja päikesepaistelisem, nagu seda meteoroloogid iga möödunud kuu kohta tavatsevad öelda, siis ma saan vihaseks... Kuulge, ma ikkagi mäletan oma pinginaabri 5. aprillil peetavat sünnipäeva (ehki see jäi kaugesse eelmisesse sajandisse), kui me silkasime ringi põlvikutega. Ja kui mitte siis, siis 13. aprillil, täditütre sünnipäeval sai nagu raudpolt kingad jalga ja kevadmantli selga panna. Aga praegu - ikka sulejope ja pika säärega saapad, eks ole... Eile olin ma nii masendunud, et oleks tahtnud Donald Trumpi tsiteerida: "Ilm on s..., kus siin see kliimasoojenemine on?" Selge, et sel sajandil lumesajude üle aprillis, mais ja juunis meist enam keegi ei üllatu. Vahepeal võiks siiski natuke päikest olla.

Seda enam tundub täiesti uskumatu, et seal kuskil mitte väga kauges tulevikus terendab maailma ilusaim põhjamaine suvi. Ja ta tuleb absoluutselt kõigest hoolimata.

Üks augustikuine õhtupoolik Palmse mõisas. Lahemaa rahvuspargi keskusesse, mis asub Palmses, on eelmisel aastal tekkinud ülihuvitav rahvuspargi näitus, mis tegeleb nii rahvuspargi territooriumi ajaloo, inimeste, sotsiaalia ja loodusega, ning mis on saanud ka disainiauhinna. Väga soovitan vaatama minna. Ma arvan, et isegi ühes Mia-Theoga uudistasime me seda oma paar tundi.

Ja parki sisenemiseks ei pea enam maksma.  

Mia räägib Fred Jussiga. Aga enne seda läks tükk aega mõistatamiseks, kuidas selline numbrikettaga telefon küll töötada võiks. 

Ka kuidas lõpevad sellised päevad: otseloomulikult päikeseloojanguaegse suplusega. On, mida oodata!

Kuidas me lõpetame...

Samal ajal jutuajamine Miaga.

Mia: "Mis meist siis saab, kui meid maha maetakse?"
Mina: "Pikapeale saab meist luukere, selline nagu eile Tervishoiumuuseumis nägid. Ja siis elad edasi puu või lille või muruliblena. Aga budismis näiteks arvatakse, et inimene sünnib uuesti mõne olendina."
Mia: "Seana ma ei tahaks sündida, lõpp on väga valus. Kanana ka ei tahaks: ei taha joosta verisena mööda hoovi ringi, pea juba maha võetud. Võiks sündida kassi või koerana, siis ehk keegi võtab mu enda juurde ja hoolitseb minu eest."

Seda tüdrukut peab kuulama.

Raudne loogika

Mina: "Näed, Theo, kutsu liputab sulle saba, sa meeldid talle"
Theo: "Koeral on saba." Natuke mõtlemist. "Minul ei ole saba." Veel sekund murdosa mõtlemist. "Mina ei ole koer."
Mina: "Sul on loogikaga kõik kor..."
Theo: "Mina olen kiisu."

Ilusatest kohtadest

Mul on südamest kahju, et me suvel midagi Amandast ei teadnud! Matiase-Mia kooslusesse, kes omavahel inglise keeles pidid suhtlema, ja seetõttu ka rohkelt kommuniktsioonihäireid üle elama, oleks Amanda sobinud suurepäraselt! Ja ta oleks näinud ühes meiega niipalju ilusat Eestit!

Igaljuhul rehabiliteeris minu silmis Eesti riik end mõnevõrra sellega, et otsustas Albaania perekonnale alalise elamisloa väljastada ning ma ei teadnud, kas nutta või naerda, kui sealsamas kommentaariumis, kus absoluutselt kõiki ropult sõimati, hakkasid inimesed korraga end täiesti adekvaatselt väljendama ja poolehoidu pakkuma juba Eestisse integreerunud perekonnale. Võib-olla tulekski teha iga pagulasega intervjuu - nagu Rein Raud kuskil soovitas -, tahaks loota, et indiviidi tasandil suudame inimestele ikka veel kaasa elada. 

Ma ei taha oma lapsi ksenofoobses ja rassismile õhutavas ühiskonnas üles kavatada. Mina ei tunne end siin Eestis mitte kellegi poolt mitte kuidagi ohustatuna ja mulle meeldib inimestega dialoogi astuda. Eesti on nii ürgne, et seda ei ole võimalik ära kaotada! Ja väärt avastamist. Mina ei tahaks teda küll ainult endale hoida! Võib-olla Ungari seal Euroopa keskel suudab Orbani ja okastraadid üle elada ja ta arvatakse kunagi taas demokraatlike riikide sekka, aga meie siin peaaegu et maailmakaardilt väljas olev väikeriik peaks suutma küll targemini käituda. Ma tegelikult usun, et me suudame ka. Omaenda heaolu ja jätkusuutlikkuse pärast.

Aga teile siis pilte imeilusast Albaaniast, kust Amanda pere on pidanud lahkuma. Pole peaaegu mitte midagi valusamat kui koduigatsus, tean ma oma kogemusest.

Durrëse rannik. Kuidas imeilus rannikumets on maha võetud ja kolemaju täis ehitatud (mis kalamehega pildi taustal ka paistavad), olen ma mõned aastad varem kirjutanud. Aga praegusel jahedal aastaajal tundub neid juulikuiseid pilte vaadates kõik paradiislik. Kusjuures, kui paar aastat tagasi mina Durreses vette minna ei tahtnud, siis nüüd on laht puhas ja kanalisatsioonisüsteemid ehitatud ja töös. Asi edeneb. Üleüldse näib, nagu oleks Albaaniast mingi suurem puhastus- ja korrastusaktsioon üle käinud. Seal, kus paar aastat tagasi olid Tirana slummid, maalt linna rännanud inimesed elasid sõna otseses mõttes pappkastides, on nüüd mitmerealised kiirteed, ja kus ei ole veel kiirteed, on sellest tõetruu üleelusuurune plakat püsti pandud. Kus need inimesed on, ma ei tea, võib-olla plakati taga.

Tirana ise on muutunud õitsvaks, tõeliselt sarmantseks lõunalinnaks, tegelema on hakatud linnahaljastusega, mis sealses kontekstis tähendab palmipuude istutamist.

 Teel randa.

***

Kunagi varem polnud aga ma käinud Shkodëres, mis asub Montenegro-Albaania samanimelise järve ääres, Põhja-Albaanias ja kus minu üllatuseks sõitsid kõik inimesed jalgrattaga. Nagu Taani oleks sattunud. Selgus, et jalgrattakultuuri oligi sinna 60ndatel toonud üks Rootsi suursaadik ja sellest ajast peale on nendegi eelistatuim sõiduviis ratas.      

Shkodër on väga uhke ka oma rahumeelse eri uskkondade kooseksisteerimise üle, minu hotelliuksest oli sõna otseses mõttes nii moseesse kui ka katoliku kirikusse kolm sammu, selle tõestuseks ka internetist üks ilus pilt Oli parasjagu ramadan ja mosee valjuhääldi oli otse minu rõdu vastas. Ei, mulle on idamaised hääled alati meeldinud...

Kui teie aga sinnakanti satute, siis minge kindlasti kindlusesse, sealt avaneb suurepärane vaade orgu, ning samuti Mesi külakeses asuva kuulsa silla juurde, nimega Ura e Mesit.