Vahepala - kevad täies hoos

Eelmine aasta samal ajal Mia suure sõbranna juubelipiknikule sõites, umbes nii, et kus see kõige lähem mereäär nüüd Kohilale oleks, avastasime Muuksi linnamäe, kust avanev vaade oli kulminatsioon niigi nurmenukkudega palistatud Juminda poolsaare loopealsetele. Umbes kahekümnepealine seltskond hargnes kadakate vahele ning tundus, nagu oleks käsil nurmenukutalgud. Korjasime nurmenukke piknikulauale ja koju vaasi ja kuivatamiseks, ja mõni meist oli isegi nurmenukuteed talvel joonud! Siinsed pildid on eilsest, aga mine tea, äkki jõuan eelmise aasta piltideni ka välja.

Olgu öeldud, et pildil olevatest lilledest Miale ei piisanud, ta korjas hiljem ikka võililli ka lisaks.

Nurmenukuvälude pildistamist peab veel õppima ning seekord, ehkki on ju olnud palju jahedam kui eelmine aasta, olid anemoonid ning esimesed piibelehed ka juba platsis.

 

 Tuul kiigutamas anemoone.

 

 

Muuksi mereäär, ikka selle valguse pärast!

Pärast nurmenukke keerasime Kolga-Aabla peale, kus ma mäletasin keset metsa olevat külakiige ja laste mänguväljaku. Esiotsa sattusime ürgmetsa, tutvustasin taimetoitlasele kuusevõrsete kasulikkust ja lubasin isegi kuusevõrse-sokolaadiplaate teha, kui ta neid korjaks. Aga kus sa! Taimetoitlane viskas sambla peale maha, ning minu arvates vajus ta silm hetkega kinni: värske õhu laks pluss võimas meremüha, ja pealegi tõesti on ta paar viimast kuud peaaegu igal öösel töötanud. Alles hiljem suvatses öelda (tegelikult siis umbes kaheksa aastat hiljem kui võinuks), et talle sellised sihitud väljasõidud ei meeldi.

Ja mina ainult nendest elakski! 

 Mina jahtisin värve.

See siin on Theo signatuurliigutus, mille juurde käib "Ei tea!". Kas sa sõid juba? Ei tea! Kus su püksid on? Ei tea! Ja muidugi, kus sa luti panid? Eriti nukralt ja venitades: "Ei tea!" Ja siis ümberpöördult, lutt ongi "ei tea". Sõna "lutt" pole ta kunagi öeldnud, vaid kui lutti vaja on, käib ta käsi ringutades mööda korterit ringi ja korrutab üha, et ei tea, ei tea. Parim professorinali oli paar nädalat tagasi, kui unine laps mööda elamist ringi käis ja väga haledalt eiteatas, samas roikus tal lutt suus. Kui me talle seda ütlesime, tegi ta ahh, võtis luti suust välja, raputas pead ja hakkas naerma:)

   

Ning siis me otsustasime poolsaare tippu välja sõita, kus olid, nagu ikka, imelised rannikukülad, rannikumets, metsast ootamatult välja sirguv tuletorn (tuletornid mõjuvad mulle müstiliselt!) ja metsikute kallastega tüüne laht, 120 kraadi merevaadet. RMKl on lõkkepuud ka valmis, kui tahtmist seda vaadet pikemalt nautida. Ainult väikeste lastega, kes kergesti üle kõrge ääre võivad kukkuda, pole koht ilmselt soovitatav. Aga ma oskan isegi soovitada, et üks lahesopp edasi - Hara laht on liivaranna, madala veega ja täiesti lasteohutu koht.

Lahe vasakkallas. Just selliste vaadete ja rõõmsate avastuste pärast olen ma pidevas hulkumises.

Päeva viimane pilt tagasisõidul. Rohkem ei lubatud teha, ehkki just siis hakkas õhtuvalgus looma. Imeline mai, imeline maa.

PS! Kell on kolm hommikul, linnud hakkasid just laulma. Täna lõpetab blogi nimitegelane lasteaia.