Seal ja siis jälle siin. Ning vastupidi

Eile õhtul istusin ma alles ühe oma noore albaania kolleegi Shqipe ning Kosovo ombudsmaniga Pristhinas, Siriuse katuseterrassil (a’la Radissoni skybar, aga vaade on muidugi kohane Prishtinale), meid ümbritses tume lõunamaa taevas, kus sähvisid pärast nädal aega kestnud +34 välgud, ning rääkisime (minu õhutusel) sellest, mida võib lugeda igast lähiajaloo käsitlusest Balkani sõja kohta ja enne seda, aga mis nende inimeste elus on juhtunud päriselt – varahommikused sissetungimised Shqipe koju, kust sai tabada pidžaamas professori (Shqipe isa) ja tema raamatud ning teadustööd ära viia. Haridustee albaaniakeelses koolisüsteemis, mida organiseeriti 90ndatel kodudes, ja mille eest maksis albaanlaste kogukond, kuna riigi, st Serbia teenustele ja süsteemile puudus alates Miloševići võimule tulekust juurdepääs.

NATO purukspommitatud kodu, sest see asus otse keskpostkontori vastas, mis oli üks väheseid objekte, mida NATO Prishtinas pommitas. Serbia maamiinidest palistatud no man land Serbia ja Albaania vahel, mis tuli ületada, et Albaaniasse sõjapakku pääseda. Nemad õhku ei lennanud, aga nad nägid koeri ja kasse õhku lendamas. Põgenikelaager Albaania piiri ääres, kus kaks nädalat magati mudas ja kuhu Red Cross viskas süüa lennukitest…. nagu filmis… ma kujutan ette. Igaöised tapatalgud ja vägistamised mingis Kosovo külas, kus ombudsman oma kahe väikse lapsega redutas, hommikul loeti surnuid. Kvoodialusel Ameerikasse, EL väljarändamine ning kahe kuu pärast, st nii kiiresti kui võimalik, naasemine, sest Kosovo oli viimaks vaba!     

Minu õhutusel seepärast, et ega tegelikult mitte keegi – ja ma olen töötanud Balkanil nüüdseks 10 aastat – ei räägi ilma küsimata sellest, mis on olnud. Võib-olla on see ainus võimalus edaspidiseks kooseksisteerimiseks. Ma mäletan 10 aasta taguseid pingeid, oluline oli välja mõelda, kes kelle kõrval koosolekul istub ning samuti anda kõigile võrdselt kõneaega. Praegu – Suur-Jugoslaavia aeg ühendab, vahepealne vaikitakse maha. Serblased muidugi aeg-ajal viskavad mõne killu Montenegro iseseisvuse, mis nende arvates ikka suuresti Serbiast ära ripub, ja väiksuse suunas. Aga ma tean ka ilmselt liiga vähe, et üldistada. Igal juhul on Kosovo albaanlased kui võitjad pidanud rahvusvahelisel survel näitama üles tolerantsi ja mõistmist ning mineviku kannatustest rääkimine ei käi hea tooni juurde. Nüüdseks on Kosovos serblastele kinnitatud kvoodid, näiteks parlamendis peab olema 120 saadikust 14 serblased, isegi kui nad pole lävendit ületanud. Nii igas ametis, isegi kui nad albaania keelt ei oska. Igaljuhul läks meil eestlastel ses osas 90ndatel ikka pareminiJ

Aga tänaseks asendus Lõuna kuumus Põhja lämbusega ning me avasime rannahooaja, käies ühel päeval kolm korda rannas, korra Meriväljal ja kaks korda Kakumäel (teine kord päikeseloojangul muidugi). Ehkki meresooja näitas ainul +13, hullas Mia vähemasti kaks tundi Kakumäe madalas rannavees, mis oli kindla peale soojem kui kolmteist kraadi.

Kui ma nüüd paari tunni pärast suudan üles tõusta ja ühe Skype-koosoleku pidada nendega, kellel ei ole parasjagu varahommik ning järgmisel nädalal ühes lähiriigis edukalt tööga maha saan, võiks varsti puhkama hakata!

Metsmaasikad juhatavad sisse suve

 

Esimesed selle suve mälestused on salves, aga aega neid mõtestada pole veel olnud - uus imeline päev ühes värske ja klaari õhuga, uus päikeseloojang uute värvidega, uus ahhetav öö tuleb liiga kiiresti peale. Täna aga sõidutas mind töö üheks päevaks lämbesse Ungarisse, kus kell kümme õhtul oli +29,5 kraadi ning homme lubatakse kuni +40 ja ühtki mu kolleegi tööl ei ole, sest kuumarabanduse vältimiseks on palutud inimesi kodus töötada... ja kus mul on seega ebasobivate ilmastikuolude tõttu natukene hingetõmbeaega, et tagantpoolt ettepoole asjadest ülevaade saada.

Igaljuhul, üleeile oli alles Eesti sellesuvine ilm. Uhiuued titad, keda ma tutvustan teile ühes järgmises postituses, läksid tea mitmendat lõunauinakut tegema, meie Kristi eestvõtmisel aga maasikale. (Sarjast Ema viis hälli heinamaale, alleaa-alleaa.) Maasikavälu, kust parematel aastatel on kolmeliitriste ämbritega metsmaasikaid välja toodud,  hakkab kinni kasvama, aga kus veel raisemikku jätkub, seal paksult ka punetab. 

 

Muidu võiks olla lausa klassikalised suvepildid - aga see varustus!!! Ütleme nii, et sääskede vastu, ega nüüd nii külm ka ei olnud, et pidanuks lausa kombekaga maasikal käima;) Kollased kummisaapad kiidan aga heaks - just eelmisel päeval sattusin rannakivide peal palja jalu hüpates kokku ilusa suure nastikuga, kes oma päikeselist kohta kivi peal kohe ka kaitsma asus! 

Mia oli Kärdi vanuses kõva marjuline, nüüd nagu näete, korv täitsa tühi! Peamine on siiski see, et ta neid maasikaid vähemasti sõi. Ma olen siin varemgi rääkinud, kuidas Mia ei oska heast kraamist lugu pidada - maasikad vahukoorega jm selline jätab teda näiteks täiesti külmaks. Õnneks ta siis ikka sööb, kui saab ise värske kättesaamise nimel tegutseda - peenralt herneid võtta, kasvuhoonest oma käega tomateid. Kärt, imeline laps ja ilmselt iga ema unistus, kes ei ütle ära ei teisest pudruportsust ega kõige peenemast gurmeest, on maasikate keskel muidugi omas elemendis. Kui Kärt veel suisa väike oli, pandi ta lihtsalt keset raba istuma, et laps ometigi jõhvikatest oma isu täis saaks...