Rabarber, Wine kitchen ja sõbrannad

Iga kord, kui ma olen Ungari kohta miskit pahasti öelnud, mul ikka süda natuke valutab ka. Ja täna kohe on selline hea võimalus natukene asja heastada - selsamal toiduteemal.

Eile Lidlisse süüa ostma minnes nägin juurviljaosakonnas tohutut hunnikut rabarberivarsi, juures infotahvel - "Mis on rabarber ja kuidas teda toiduks tarvitada". Fantastiline, ma ütleks! Ikkagi kuskilt mingi info imbub sisse. Esimesed 7 aastat ei näinud ma mitte kuskil rabarberit, eelmine aasta siiski paar korda õnnestus hankida, tänavu ka paar korda lähedal asuvast juurviljaputkast, seda juba kuu aega tagasi..., ning nüüd korraga selline küllus! Kuna me täna asume Eestisse sõitma, siis minust nad sinna jäid. Pealegi olen ma oma teavitustöö kolleegide hulgas rabarberi-toskakoogiga juba ära teinud;)

Ja nüüd teave gurmaanidele ning lihtsalt hea toidu austajatele - Budapestis asub koht, rahvusvaheliseks nimeks Winekitchen, kus saab väga hästi süüa, juua, kus teenindusega miskit viltu ei ole ning paljaks ka ei röövita. Juba mõnda aega, aga mina sattusin sinna hiljuti. New York Time'si nädalalõpulisa soovitab oma "36 tundi Budapestis" just seda õhtustamiseks. See on koht, millest ma olen "Goa" kinnipanekust saati puudust tundnud ja mida igas teises linnas leidub kamaluga. Sinna me lähme veel ja veel! Tunne on selline nagu oleks natukene ust ja aken paotatud ning pisut modernset maailmakulinaariat sisse lastud. 

Pildid tulevad eelmise pühapäeva pärastlõunast sõbranna Lauraga. Laural oli elu esimene viiulikontsert, kestis umbes ühe minuti, aga kuna Laura emal jäi lennuk Londonist kaheksa tundi hiljaks, siis pakkusime Laurale oma seltsi ja publikut. Ma lootsin, et äkki Mia avaldab pärast kontserdi ka soovi hakata viiulit õppima (tegelikult ei lootnud, viiul esimese pillina on ikka jube raske, ütlen ma kogu kava ja kõikide vanuserühmade ärakuulamist), aga miskit sellist soovi ta küll ei väljendanud. Ohkame siis kergendunult:)

 Väike viiuldaja.

Eks tüdrukute suur sõprus põhineb ühisel huvil kleitide, kottide jm aksessuaaride vastu. Ma ei tea, mitu korda sellel ennelõunal kleite ja tiibu vahetati. No ja muidugi on sõpruse eelduseks ka see, et üks on mõistlikum, järeleandlikum, leplikum. Seda on hea laps Laura. Mia on väga hea laps, kui ta on üksi meiega, aga suuremas seltskonnas - siis näed oma tütart ikka hoopis teise kandi pealt. Kui te küsite Mia soengu kohta, siis jah-jah, ise jälle lõikas.

Lasteaia lõpupidu

Ma vaatasin just Krista Kõivu helgeid lasteaia lõpupeo pilte, mis on otsekui eredaks kontrastiks lasteaedade alarahastamise juttudele. Milline ilus ning andekas noor põlvkond kasvab Eestis üles!!!

Ma väga soovin, et Mia jõuaks enne kooli minekut ka eesti lasteaeda. Juba keele pärast on tal seda vaja ning Eesti õhustikku sisse elamiseks ka. Mõnikord on mul väga kahju, et meil on Miaga nii erinev lapsepõlv. Krista piltidel on minu lasteaiaaeg ühes vaasi toodud noorte kaskede, pääsukeseaplikatsioonidest seinakaunistuste, turnimisredeli all istuvate lapsevanemate ning kevadsuvise soojuse ja valgusega. Mia lasteaiakogemus on seevastu miski, mida mina ei adu, sest ise tal palju sellest ei räägi ning mina osalen lasteaia tegemistes niipalju, kui on vaja vetsupaberit, salvrätikuid, hambapastat ja puuvilju tuua. Ma loodan, et ta suuremaks saades ikka räägib, kuidas seal ungari lasteaias siis oli....

Selle kevade viimane päev oli Kuu tänava lasteaias igaljuhul meeleolukas ja folgihõnguline. Rohkelt traditsioonilisi ringmänge, leelotusi, poisid tegid täpsusviskeid ning tüdrukud vaatasid ja plaksutasid. Siis tantsisid tüdrukud ning poisid vaatasid ja plaksutasid. Soorollid olid igaljuhul väga paigas.

Mia laulis suure suuga kaasa, aga kui ma hiljem küsisin, et kas kõik oligi peas, siis ta väitis, et "ei olnud, niisama maigutasin suud".Võta sa siis kinni! Ma olen kuulnud teiste käest, et ta rääkivat väga normaalset ungari keelt. Mia on tegelikult ka üsna enesekriitiline tüüp ja oma oskustega ei eputa.

Kui kõik aasta jooksul õpitu oli ette näidatud, siirduti tuppa, kus olid kaetud pikk laud... (sisse tuleb kahjuks kurb noot)... rämpstoiduga (ersatsküpsised, kuivad lehttaignapulgad jm selline). Ainsaks vahelduseks paar kilo maasikaid ja kirsse, mida mina olin kiiruga kaasa ostnud. Praegu on värsket kraami Ungaris tohutult, ma lihtsalt ei mõista siinset toidukultuuri!!! Toitlustusteema ja lisaainete rohkus tõstatus korra ka lastevanemate listis, aga paremaks sellest küll midagi ei läinud. Asi ei ole niivõrd rahas, kuivõrd tervislikku toidu kontseptsiooni kui sellise puudumises kogu ühiskonnas.

Nojah, ega me ka just suppi seepeale sööma ei läinud, ikka kohvikusse ja linnapeale:)

 

Lasteaed on selleks korraks läbi! Tere, põhjamaa suvi!

Uusi ilmakodanikke

Kõige uuem uudis on see, et Miale lähisugulaste võrgustikku lisandusid eile kaksikud tüdrukud (kellel veel nime ei ole), aga kes on Kärdi õed ja seega Mia täditütred. Sellega on meie vanemad saanud viimase nelja aasta jooksul neljakordseteks vanavanemateks, ning tüdrukutebändi võib varsti kokku panna:)

Kaksikud otsustasid oma ülitäpse sünniga ennetada seda, et õeraas peaks haiglasse tilgutite alla minema, Kristi ülevaatest jäi igaljuhul mulje, et neid sünnitada olevat olnud imelihtne. Kõik on kõige paremas korras.

Kuna meil läheb maimukeste nägemisega veel natuke aega, siis panen pildi hoopis Kristist:) Nimelt oli ta juba suur tüdruk, kui talle ikka veel nukuvankrit kärutada meeldis! Sellel pildil häbeneb ta oma sõnul seda fakti, veelgi enam, et juhtus ühes oma käruga isa kaamera ette jääma.

 (Pilt on vast tehtud kaheksakümnendate keskpaigas.)

Palju õnne lapsevanematele! Ilusat kasvamist ja õnnelikku elu tüdrukutele!