Jalg kipsis

Piisas vaid Plamenil ära minna, kui meil õnnestus Miaga kahepeale tema jalga vigastada. Rakvere haiglas pandi diagnoosiks lihaste rebestus ning raviks nädal aega kipsi. Mia võtab olukorrast viimast - esiteks sai ta tagasi vankrisse, ja oi, kuidas talle meeldib vankris olla ning beebit mängida! Ta tegi isegi õunapuu alla pargitud kärus kolmetunnise lõunauinaku, asi, mida ta pole juba vist aasta aega harrastanud. Teiseks avastas ta just siis, kui kippus igavaks minema, et edasi saab ka roomates, ühel jalal hüpates, ühelt mööbliesemelt teisele turnides, ning seega on neljandaks kipsipäevaks ta liikumine peaaegu et taastunud. Kuna minu arvates on kipsis lapsega aega veeta kergem ikka õues kui toas, pole me oma mobiilsuses midagi kaotanud.

Vihmane reedeõhtu ühes Kärdi ja Kristiga Vihula rannas.

Minulgi õnnestus pildi peale jääda.

Tüdruk, kellega võiks luurele minna

Kõigepealt vabandan kõikide püsilugejate ees ja luban, et seda enam ei juhtu! Ühtlasi siiski tunnistan, et peaaegu kuu aega internetita on olnud jumalikult tore! Eks ma alustan lõpust.

19. juulil sai Mia kolme ja poole aastaseks, eelmisel õhtul kribasin ma mõned just sel ajahetkel öeldud nunnud ja naljakad asjad üles.

Esialgu tuli talle peale selline viimasel ajal üsna tihti käiv hellushoog... - "Ma armastan sind, emme!! Me oleme perekond, noh!", "Ma teen sulle kaks sõbralikku musi - sinu eest ja minu eest!" "Ma teen sulle musi, kalli, pai, põsele ka pai. Siis põsed rõõmustavad. Ja ujuvad. Kalad ka ujuvad" - ...mis suubus teadvuse voolu tehnikasse.

"Emme, me oleme sõbralikud..." ja pärast väikest mõttepausi... "ei, sõbrad ikka!"

"Emme, ma nüüd puhkan veidi, ma tahan sisse ja välja hingata."

Mina: "Mia, Su käed on ikka kole tugevad!" Mia: "Ma olen natuke meesterahvas ka!"

Mia telgis uneledes ja rohutirtse kuulates: "Kuhu rohutirtsud klaveri panevad sel ajal kui nad viiulit mängivad?"

Mina: "Homme saad sa 3,5 aastaseks!" Mia: "Oi, kas mul kukuvad siis hambad välja?" (Mia suur mure alates sellest ajast, kui ta sai teada, et piimahambad ära tulevad. Kuna siin on ilmne seos piimaga, siis ta keeldus vahepeal isegi piima joomast.)

No kas ei ole elu temaga lustlik!

***
See tore päev algas randumisega Triigis, päeva ainukese korraliku söögiga ühes Leisi söögikohas, ning oli metsik ja kohutavalt ilus, sisaldades põhjalikku tutvumist Angla tuulikutega, külitamist Panga pangal, pikka kiviklibust jalutuskäiku mööda Ninase poolsaart, mis päädis vana kaluriküla ning maalilise Tagaranna imetlemisega ning tõdemusega, et Saarema uue süvasadama kõrvale kaevandatakse taaskord uut sadamat, seekord kaluriküla uusasukate jahtidele.

Tulge koos meiega jalutuskäigule!

Anga tuulikutes.

Nii kõige ülemine kui ka need kaks pilti Panga pangalt.

Silt uue sadama tagant näitas, et kalurikülla on 1570 sammu, mis Plameni arvestuste järele peaks olema natuke rohkem kui kilomeeter. Tegelikkuses võiks samme vähemalt kahekordistada, kuid ukerdamine kivivaalade vahel täiesti inimtühjas rannas, nagu alati:), võib väga vabalt olla minu selle aasta süngeim looduselamus.

Miast sai jalutuskäigu ajal suur kivikollektsionäär. Muide, ta käis kogu selle arvatava 2*1570 sammu ise.

Kaluriküla on saanud paar aastat tagasi Presidendi "Ilusa kodu" preemia. Meil tuli muidugi kõigi asukatega ja nende koertega tuttavaks saada, sest ilmselt ei ole palju neid, kes tolle ülemise sildi järgi neid ikka uudistama lähevad...


Tagarand on selline koht, kuhu võiks eluks ajaks jääda, aga kuna telk ja asjad olid üsna kaugel ja päikeseloojanguni veel paar tundi aega (mul on kõik päikseloojangud loetud, ükski ei või vahele jääda, kuna Ungaris ma neid ju ei näe), otsustasime me tagasi minna ja päikseloojangut mõne teise lahe kaldalt vaadata. Korraga läks küllalt kiireks, paar minutit enne loojangut õnnestus meil Undva asemel, kuhu oli plaanis seda nautima asuda, Kihelkonna peale keerata, ja nii me sellest ilma jäimegi. Selle asemel tegime peatuse kuskil teiselpool Kihelkonnat (kes Vilsandi rahvusparki teab, see ka teab, et mööda sealseid teid on vee äärde pääsemine üsna komplitseeritud), meie jaoks täiesti tundamatus lahesopis, häirides mitte ainult linde, vaid ka hommikuks end valmis sättinud ornitolooge, end see vaatepilt ning sinna viinud auguline kruusatee tasus end ära. 

Ja siis me sõitsime veel, nüüd juba poolpimedas, paarkümmend kilomeetrit, enne kui meile tundus, et olgu peale, ega me mingit mõistlikku kohta ööbimiseks ikka enam ei leia. Ses osas on meie telkimised alati kaootilised, et jäävad hirmus hilja peale, on läbi planeerimata ning alles hommikul on võimalik näha, kuhu siis telk püsti sai. Kui me just täitsa alla ei anna ega kuhugi kadakate vahele keeratuna autos maga.  

Oli just täpselt selline päev nagu ma loodan, et võiks olla kogu Mia elu - seikluslik, hingematvalt ilus, keset loodust.