Paluks ilma klounideta jõule!

Tegin eilse sissekandega Miale liiga: jänkulaul on absoluutselt selge, algusest lõpuni. Kui viimaks märkas demonstreerida, laulis kohe mitu laulu jutti - ka "tiliseb, tiliseb aisakell" ning veel mõned jõululaulud on peas. Esimest korda üksinda lauldes tuli küll et "kuuse alla joogid viin", aga pärast muutusid joogid kookideks ning meiepärast võiks nüüd pärisjõulud pihta hakata küll. Ühes lume, aga ilma klounideta, paluks!

Kahel jõulupeol, mida mina olen sel aastal juba väisanud, on peategelaseks olnud kloun! Tähtsuselt järjekorras teine on Krabat, see on sarvedega tegelane, kes viibutab laste poole vitsa kui vaja, no ja lõpuks siis jõuluvana ka, ehkki tema istub tavaliselt kuskil nurgas ja miskit rohkem ei tee, kui annab kinke kätte.

Ungarlastel ongi nii, et 6. detsembril, püha Nikolause päeval käib lastele Miklos (kes on siis selline meie jõuluvana moodi tegelane) kinke toomas. Ma mäletan, et olin väga üllatunud, kui leidsin esimestel aastatel oma töölaua pealt 6. detsembril kingituse, ise muidugi algul ei teadnud ja hiljem taas polnud meeleski, et samamoodi tuleks oma kolleege juba nii varakult meeles pidada! Aga kogu jõulumeeleolu on siin täiesti teistsugune, krabatlikult lärmakas, ilma igasuguse jõuluharduse, -küünalde, -lauludeta, nii nagu meie seda tavaliseks peame.

Hiljem, 25. detsembril toob kuuse ingel (st ema ehib selle salaja ja üksi toas, sellal kui lapsed nt isaga kaubanduskeskuses aega viidavad) ning kingitused toob Jeesuslapsuke. 

Et teid veenda jõulupeol korraldatud tsirkuses, panen pildi.

Sellise trikoloorikeerutamise peale annab ikka tulla! Oh neid ungarlasi!

Detsembrikilde

Eile sai Mia sukeldumise selgeks. Senimaani oli ta hüpanud basseini jalad ees, nüüd näitasin talle paar korda ette, kuidas sukelduda - käed ja pea ees vee alla liuelda, mitte kõhu peale hüpata jne - ja juba ta sukelduski. (Kusjuures see minu näitamine oli rohkem selline kuivtrenn, ma ei saa ju lastebasseini pea ees viskuda). Räägin basseinis mingi regular'iga juttu ning mis ma näen. Laps hüppab kõik see aeg mullivanni äärelt (mis on ikka üsna kõrge) basseini. No nagu saarmaposs. Ilusti pea ees ja ikka kohe basseinipõhjani välja liugleb. Ja väga ilusti tuleb välja ka. Seda olen ma talle enne rääkinud, et kui vesi tuleb üle pea, peab end tugevasti põhjast jalgadega üles tõukama.

Tore näha, kui lapsel veega nii hea suhe on. Ma ei tea, kuidas Eestis, aga Ungaris - suurte ujujate maal - organiseeritakse juba nelja-aastastele ujumiskursusi, koolipoiste seas on populaarne veepall. Mia neljane sõbranna Lucika ujus äsja neljaseks saanuna juba väga ilusti. Et korralik ujumisoskus on olnud meie kodus üks põhiprioriteete, siis me töötame selles suunas edasi:)

____

Aga mitte pooltki nii andekas on Mia jõululuuletuse päheõppimises. Valisin Eesti lasteluule kuldraamatust kõige lühema luuletuse - neljarealise, mis kõlab nii

Olen alles pisikene,
lühike on minu lookene.
Kallis jõuluvana, tere,
palun anna piparkooke!

Mis siis omakorda Mia esituses kõlab nii -

olen alles pisike
lühike on minu lohuke
kallis jõulutere, tere
anna piparkooke

Ma muidugi pugisen siis seda kirjutades naerda, sest ta etlemine on tõeline mudilasklassika! Algab kole venitades ja iga sõna järele mõeldes ja mida "piparkoogile" lähemale, seda entusiastlikumaks muutub. Sõnast "looke" ilmselt aru ei saa, kuna vaidleb vahepeal vastu, et jõuluvana ju ei ole lühike, vaid suur ja pikk.

Nojah, mõnedel teist õnnestub seda veel kuulda.

Jõululauluks valisime "Jänkule ma jõulud teen", aga seegi vajab veel harjutamist!*** Aint hundi osa on hästi meelde jäänud.

___

Pärast seda, kui me oleme põhjalikult tudeerinud "Sööbikut ja pisikut" käib hambapesu Mia eestvõttel nii: alumisi hambaid harjates käime külas sööbikul, ülenimisi harjates pisikul. Siis tuleb oravahammaste kord (esihambad) ja siis hundi keel!

____

Rääkisin Miale, keda me sellisel erakordsel üritusel nagu Eesti Saatkonna korraldatud kohalike eesti laste jõulupidu näeme: Oliveri - ahah, Laurat - ahah, Hanna-Liisat - ahah, kaksikud. Oli Mia kommentaar Hanna-Liisa nimele.

Detsembripäikeses

Nojah, mis ma teha tahtsin, enne kui Türgi piltidele komistasin, oli panna üles paar pilti Miast. Selline tunne on, et blogi nimitegelast viimasel ajal eriti ei näidata. Siin ta on, niipalju kui detsembrikuine hommikuvalgus lubas pildile saada. Suur tüdruk juba, nagu ta ise ütleb, saab ta jaanuaris kümne aastaseks!

Kodeeritud sõnum mummile: Mial on äkitselt tekkinud kaisuloom - saarmapoiss:)) Varem pole ta ühegi looma vastu erilist huvi üles näidanud.

Ma näen nüüd ise ka, et tukka on vaja jälle kärpida. Ühe suvalise juuksuri juures me juba käsime pärast Mia enda suurt disainitööd. See ütles, et tukka ei saa nii lühikeseks lõigata, nagu ta ise lõiganud on, ning õhendas ja salgutas siis ka ülejäänut, mis tegi asja ainult hullemaks. Aga nüüd saab vist küll lõpuks sirge tuka ette lõigata.

(üks juhuslik meenutus)

Tahtsin blogi heaks hoopis muud teha, aga komistasin Türgi piltide otsa, seega - kaks mosaiiki aastaalguse reisist. Ma olen korduvalt Istanbulis käinud, aga alati kas detsembris või jaanuaris. Elamusterohke on ta muidugi igal ajal ja iga ilmaga, aga seda turismiraamatutes kirjutatud Istanbuli-fiilingut ma kätte saanud veel ei ole. Kuigi võib ka olla, et see on juba käest lastud - kuidagi rohkelt on see suurlinn oma pimedamat ja suisa vägivaldset palet meile näidanud.

No ja kuna Plamenit peetakse Türgis türklaseks ja pole miskit, mis teda tigedamaks teeks:))) siis suvist city breaki me Istanbuli ilmselt ei kavandagi:))) Alles hiljuti rääkis mulle Plamen, kuidas türklaste reaktsioon, kui me kunagi ammu-ammu Istanbulis patseerisime, oli tema suunas selline tunnustav, et vaat valge naise endale saanud... Rahule sind seal ei jäeta ja omaette olla ei lasta, sellega peab arvestama.   

Istanbuli ellu ja olemisse aitab palju selgust tuua selline nobelist nagu Orhan Pamuk, erakordselt poeetiline on ta "Istanbul. Linn ja mälestused". Sealt saab muide ka teada, et Istanbul elab pidevas uue maavärina hirmus.