Nonii, seda sissekannet kirjutan ma Montenegro-Albaania piiripunktis. Viis kohalikku vanameest elavad mulle kaasa, et autojuhil õnnestus piiripunktid segi ajada ning ootab mind juba pea tund aega teiselpool Skadari järve. Poleks ju vigagi, aga niigi napp aeg jookseb ning peale selle haiseb siin hirmasti:( Just praegu viskas üks meestest tühjaksjoodud kokapudeli üle õla prahihunnikusse ning seal see siis koos muu prügiga mädaneb. Uh, kui vastikult haiseb see koht! (Ihii, praegu tulid üle õla vaatama, kuidas on võimalik nii kiiresti trükkida).
Piiripunktis sõeluvad peaasjalikult Itaalia numbrimärgiga autod, albaanlased sees. Umbes miljon albaanlast pidavat Itaalias elama. Ja siis muidugi need kuulsad Mercedesed. Ausõna, vaatamisväärsus omaette! Praegu lükatakse ühte tahtejõu abil käima.
Kaks viimast päeva viisid mind rannikult sisemaale, mägedesse. Esmalt Kolasinisse, Biogradska Gora nimelise rahvuspargi naabrusesse, kus olin majutatud elu parimasse hotelli (väga vahva skandinaaviapärane siseviimistlus – minimalistlik, peamine element puu, hea valgustus), pidavat kuuluma inglastele, ning kus kohalikke hõrkusi pakkuvas restoranis sõin esmakordselt ka kocamaki (polenta sugulane) – kartulid keedetakse, kui need on pehmed, valatakse kartulite juurde keevasse vette maisijahu, kui see on paisunud, klopitakse üles ja tambitakse ühes kartulitega läbi sõela, siis klopitakse sisse kohalik juust (meenutab mozarellat, aga palju-palju õhulisem), muna (kui vaja) ja süüakse ühes naturaalse jogurtiga. Samuti ei jäänud kohalik kajmak (kreemjas juust) alla kuulsale bosnia kajmakile. Kas ma olen öelnud, et ma olen ilmselt üks väheseid, kes itaalia kööki üldse ei fänna. Minu lemmikuteks on Kaukaasia ja Balkani kulinaaria. Muidugi on Itaalia ja Balkani köögil ka palju ühisjooni – prošuto (nii nagu seda siin nimetatakse), oliivid, mereannid jne, aga no siis maitseb see kõik ikka palju-palju paremini.
Minu suurim toiduelamus ongi vist kolme aasta tagusest Montenegrost, kui Durmitoris (Montenegro kõrgeim mäestik, mille üheks vaatamisväärsuseks on Tara kanjon - Colorado järel maailma suurim) ringi sõitsime ning ühe öö kohalikus hotellis öö veetsime. Sealsel restoranil oli orgaanilise toidu tähis ja sertifikaat uksel ning kõik, mis me seal sõime (ning väga lihtsalt sõime, kohalik liha, kajmak, tomat, kodune juustupirukas, munaroog) viis sõna otseses mõttes keele alla. Tomat maitses nagu tomat, muna nii nagu lapsepõlves, kui munad hommikuti pesadest kokku korjati. Nii head kanasuppi kui seal sai, mäletan ma ka ainult lapsepõlvest, kui supile korralikult puljongit keedeti.
Aga kui üleeilsesse Kolasinisse tagasi pöörduda, siis pärast õhtusööki läksime baari nimega Former Socialistic Republic of Yugoslavia ja nautisime paar tundi head Yogo-aegset rokki. Mis on suur haruldus, sest peaasjalikult kõik meelelahutuskohad, raadiojaamad jne, käiavad ühtevalu nn turbofolki, ning sellel ei ole meie Vägilaste küll midagi ühist. Jube-jube muusika!
Ning järgmisel hommikul oligi jälle Durmitori sõit. Mäestiku keskel on maaliline Must järv, mis minu üllatuseks on selle kolme aastaga, mil seal viimati olin, tohutult kahanenud. Selgub, et Durmitori uusehitisetele (neid mägimajakesi on kerkinud nagu seeni ja püsti pannakse juba ka esimesi kortermaju!!!) infrastruktuuri rajatud ei ole, ning majapidamisvesi tuleb järvest. Loomulikult ei ole ka mingit äravoolukanalisatsiooni vm sellist. Ja järve puhul on tegemist rahvuspargiga!
Ent päikeseloojangul alanud tagasitee Durmitori mägedest mööda nõlvu, kus varem sõitnud ei ole, kompenseeris kõik need kurvad pildid Durmitori keskuse uusehitistest.
Päeva mahtus ka üks tore jalutuskäik ning jutuajamine identiteedist, õpingutest, Balkani ajaloost, tulevikuplaanidest kahe noore gümnasistiga. Väga head inglise keelt rääkisid ning nagu noore generatsiooni puhul ikka – väga värskendavalt mõjusid. Nüüd mul on kaks noort sõpra Facebookis juures:)
Kui te nüüd seda kõike loete ja näete, tekib vast küsimus, et mis töö see on, mis mind kõrgele mägedesse ja soojadele rannikutele viib. Sel kevadel-suvel on mul tõesti tööülesannetega vedanud – ma olen kogu Balkani poolsaare risti-rästi läbi sõitnud ja palju-palju ilusat näinud. Ning peale selle umbes 100 huvitava inimesega kohtunud. See siin on nende tavapärane elu-ja töökoht. Mis teha, kui siinsed paigad ja pinnavormid sellise on, mis ülihästi ka puhkuseks sobivad.
Ülal esimesel pildil minu aegade parim pilt, siis Durmitori Must järv ja ühes päikese loojumisega allamäge. Väike majake on kohalik restoran:)
