laupäev, 5. september 2009

Albaaniasse ja tagasi


Tirana peaväljak, ainus tõeliselt esinduslik koht pealinnas. Kui Albaania kuningas riigi itaalia fasistidele maha müüs, ehitasid need Tiranasse mõned esinduslikud hooned ning rajasid laiad bulvarid. Ehitustööd jäid sõja pealetulekul pooleli.

Täna õnnestus mul paari kiire sõidutunniga nelja Balkani riiki väisata. See on küll võimalik ainult siis, kui järjepidevalt „hobuseid“ vahetada, tekkis mul iga piiri peal autot ja autojuhti vahetades paralleel kunagise postihobuste süsteemiga.

Kell kaks tutvusin Krujas alles Albaania rahvuskangelase Skanderbeumi vägitegudega. Skanderbeum on see kuulus albaanlane, kes kogu oma vägilase eluaja (50 aastat) hoidis Ottomani impeeriumi Balkani poolsaarele edasi laienemast, nii kui ta suri, türklased ka Albaania territooriumile valgusid ja sealt edasi muidugi Viini alla välja. Ent albaanlastel õnnestus türklaste ikke all olla kõige kauem, 500 aastat.

Kell kolm sõime Albaania maapiirkondadele omase võimsa lõuna ning kell neli valisin alles albaania vaipade vahel.

Kell pool viis istusin autosse ning jõudsin Montenegro ning oma üllatuseks Bosnia ja Herzegoviina kaudu (sisenemine käis küll Srpska vabariigi piirilt) tagasi Horvaatiasse, täpsemalt Cavtatisse, kust homme hommikul lend ühes ilmselt kogu selle aja Aadria rannikul suvitanud kaasmaalastega tagasi koju toob. Nii kiire sõit oli, et isegi kõht ei jõudnud vahepeal tühjaks minna!

Cavtatisse jõudes laotasin vaiba hotellipõrandale maha, väga kodune tunne tekkis.

See nädal on olnud kuupikkune ning tänasest on kaks emotsiooni – Albaaniast Montenegrosse sisenemisel, kui kõik hoobilt taas looduslikuks muutus, (Albaanias on kogu rannikuäärsed männimetsad viimase kümne aastaga maha raiutud ning kümnete kilomeetrite kaupa tohutuid kolemajasid vastu rannikut ehitanud) oli tunne, nagu oleks tagasi koju jõudnud ning teine, kunagist Haigekassa juhatuse liiget Toomas Palu parafraseerides, – on suur õnn olla sündinud Eestis.

Mul ei olegi Albaania kohta eestikeelset sõna – inglise keeles ütleks, et it is tought in Albania… Kosovos ei ole ma kunagi niimoodi tundnud, isegi mitte neli aastat tagasi, kui veel kõikjal sildid rippusid, et siia saate oma relvad tuua. Ikkagi sõdinud ja kannatanud kant… ent Albaania…

Eks ma kirjutan mõni päev sest pikemalt.




Peaväljakule jääb ka imeilus igivana mosee.

Veel näiteid itaallaste ehitistest. Sellesse jõkke, nagu seda kutsutakse, lastakse ka linna reovesi.


Tirana linnapea on viimased kümme aastat olnud kunstnik, kelle üks esimesi ideid linnapeaks saades oli värvida ära majade fassaadid. Värvid said erksad ja majad rõõmsad, ent edasi pole arendusi, nt kanalisatsiooni väljaarendamist vm sellist toimunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar