laupäev, 30. mai 2009

Kaks naist Bosnias, beebist rääkimata (vol 2)

Kirjutab Kristi

Teine päev - Sarajevo

Öine äike on toonud kohale elatava õhu. Kaidi ja Viktor sõidavad tööle, mina suundun Miaga Sarajevo peale jalutama. Kuna Mia jääb juba paar tänavavahet hiljem tudile, jalutan mina lihtsalt mööda kohalikku jõekallast ja otsustan siis ühe mošee juures olevale mänguplatsile istuma jääda. Juhuks, kui Mia peaks üles tõusma ja meil on veel aega natuke ringi ronida. Mia aga magab uusi muljeid välja ja ei tee sellest toredast võimalusest väljagi.


Mõne aja pärast istub minu kõrvale vanem rätiga naine ja me saame ruttu saksa keeles jutule. Mina – nõnda on minu vestluskaaslase nimi, on olnud sõja ajal kolm aastat põgenikuna Saksamaal, sealt ka tema saksa keel. Nüüdseks juba ununema kippuv, aga siiski olemas. Mina tuli parasjagu mägedest nõgeseid korjamast, supiks ja pita-leiva sisse on see parimast parim. Mina pere on sõja jalust mööda ilma laiali põgenenud, tütar ja õde on Rootsis, õelapsed Hollandis ja keegi veel ka Ameerikas. Nõnda on ta üksinda Sarajevosse jäänud. Tööl enam ei käi ja pensionit riik ei anna, õnneks on välismaal paremal järjel sugulased. Tema enda maja, kusagil Sarajevost väljas, jäi sõja käigus serblaste kätte ja seda enam pärast tagasi ei saanud. Aga Mina ei kurda. Sarajevo olevat väga sõbralik linn. Kõik elavad koos: kristlased, moslemid, serblased ja bosnialased. Peaasi, et sõda ei oleks. Küsin, kas võin Minast mälestuseks ka ühe pildi teha, aga tema arvab, et pole pildi jaoks piisavalt ilus. Tahaksin vastu väita, sest Minal on väga rõõmsameelne naeratus, aga ei pressi ka peale. Nõnda ma saingi oma toredast vestluskaaslasest väikese meenutuse vaid selja tagant.

Seejärel kimasime läbi kanjonite ja tunnelite Sarajevost ida suunas Višegradi, kus Kaidi ja Viktor pidid maha pidama veel ühe koosoleku. Mägedes müristab, välgutab ja vihm lööb õhu veel klaarimaks. Sööme koos hotelli restoranis, seejärel läheb Kaidi tööle ja mina Miaga kohalikku elu-olu kaema. Mia jääb varsti magama.


Taevasse kogunevad uued äikesepilved, läheb pimedaks. Korraga teeb Mia silmad lahti ja vaatab ehmunult mulle otsa, seejärel hale nutt. Hotelli tuppa jõudes juba väga hale nutt, edasi päris kõva valunutt ja ilmselged gaasid. Oi vaene laps! Surub end minu sülle, kõht krampis ja hädakisa tervest kõrist. Masseerin kõhtu ja mõtlen, et mis nüüd. Umbes poole tunni pärast helistan Kaidile ja käsin apteegist läbi minna ja midagi kõhuhäda vastu osta. Kaidi vaevu kuuleb mind, sest Mia kisa on kogu tuba täis. Kümne minuti pärast helistan uuesti, et ruttu-ruttu, kas sa tuled juba? Mial suurest vaevast nägu punane ja pisarad voolavad, nägu otsast otsani haledust täis, rullib end minu süles edasi ja tagasi. Kaidi lõpetab samal ajal oma töökoosoleku, otsib üles lähima apteegi, sõidab hotelli tagasi, võtab hotelli trepist üles tulles kontsakingadega mitu astet – kukub – hüppab püsti ja tormab uksest sisse…ja Mia – Mia naeratab. Tõuseb püsti, naerab suure suuga ja näitab kõigile, mida ta kõhuvalust arvab. No sellist simulanti näen mina oma elus küll esimest korda! Siis aga viskab oma kingad nurka Kaidi ja hakkab oigama. Olevat just trepil varbaluu murdnud. Viskub voodile, haliseb, tõstab jala kolme padja peale ja nõuab valuvaigistavat süsti. Miskipärast ei suuda ma enam asja eriti tõsiselt võtta. Ja nõnda soovitangi võtta Mia pissipott ja hoida oma varvast seal külmas vees. Ega käbi ei kuku kännust kaugele:)!



Esimesel pildil manguvaljak Sarajevos, teisel Višegradi kuulus UNESCO kaitse all olev sild ja vaade sillalt, viimasel... saate isegi aru...:)

1 kommentaar:

  1. Oi Käbid ja Kännud ja Kirjatsurad! nii tore on teid lugeda nagu seikleks ise kaasa.

    VastaKustuta