Portselan ja martsipan

Küsisin Mialt, kas ta minuga Viimsisse portselanilaadale tahab tulla. Ta oli üllatavalt kiiresti nõus. Lähme, Mia aitab mul terve pappkastitäie kausikesi ja kannukesi valida... teeme tiiru majas, Hõbevalge näitust peab mõni teine päev uuesti vaatama minema, ja siis Mia: "Muudkui nõud ja nõud, kus siis martsipan on?"

Vaesekene! Pärast tegime pilti. Ma olen täiesti teadlik, et selle blogi nimitegelast pole ma aastat paar (verbaalselt) portreteerinud. Aga seitsmene on juba nii komplitseeritud olevus, et kergem näikse jätkavat beebinaljadega. Neid meil jätkub.

Ja selle pildi kõrvale hakkas näppu üks varasem pilt, no ei jõua nii kiiresti postitada kui nad suureks kasvavad. Peaks hakkama tegema "aasta eest samal ajal" postitusi.  Üks selline blogi on täiesti olemas.

Ja veel üks varasem, proffi käe läbi. Ega õe-venna suhe ainult ninnu-nännu ei ole, Mia pahandab ja kraakleb Theoga üksjagu, kuigi ma ei mõista, kuidas see on võimalik, sest Theost sulnimat ja koostööaltimat inimest olemas ei ole. Aga otsustavatel hetkedel oskab Mia end ikka kokku võtta ja asjalik vanem õde olla. Hiljuti sai ta ühes poes isegi poemüüjalt kingituse selle eest, et ta nii tragi õde on.

Kahekesi kõnnivad Ott ja Ott

Ilmajaam ütleb, et märts oli tavapärasest soojem ja päikselisem... ma ei saa aru, kas tegemist on mingi ainult minule omase haigusega... no ei mäleta, minu arvates on olnud pidevalt pilvine ja vihmane ja sombune ning isegi paaril päikseliselt päeval on olnud siiski väga külm. Kuigi kui nüüd meenutada, siis jah, on olnud mõned ülihead rulluisutamise õhtud, mis on lisaks looduse ja liikumise nautimisele avardanud minu arusaama Tallinna lähivaldade geograafilisest paiknemisest. Aga see vist siis ongi soojem märts, sest tavapäraselt peaks saama märtsi suusatada. Seda mäletab isegi seesinane blogi.   

Lastelaulu "Mina olen Ott ja Sina oled Ott, kahekesi kõnnivad Ott ja Ott" muidugi teate?! Meil on kodus konstantselt just selline olukord! Nimelt on kõik inimesed Theod ja kui mõne täiskasvanu koha pealt tekibki kahtlus, siis lapsed on kohe kindlasti Theod. Mia on Theo (Theo pole veel kunagi Mia nime öelnud), nii et meil on kodus Theo ja Theo. Ja muidugi olen ka mina Theo. Kui ma poisilt ta nime küsin, kinnitab ta alati nii näpuga enda kui ka minu peale näidates, et me mõlemad oleme Theod. Üks (!) kord õnnestus mul välja meelitada "emme" ja siis näitas Theo näpuga kohe ka enda suunas, et olgu, temagi on siis "emme" kui ma niiväga tahan:)

Väljas on jälle valge

Ma julgen öelda, et kui keegi üldse on oma kit-torust viimase välja pigistanud, siis olen see mina:) Aga selle asendamist millegi tõsiselt võetavamaga olen ma erinevatel põhjustel ikka edasi lükanud. Tegelikult ma tean, mida ma tahan, aga põhiküsimus on, et kas mul on selleks õigus - kas ma olen ka midagi selle heaks teinud? Ja teiseks, et mis ma temaga siis pihta hakkan? See on üks väga pikk lugu, millele selles blogis kohta ei ole. Nii, et jah, seda fiksi, millega siinsed pildid tehtud, ostes - igal  fotoharrastajal on ju üks fiks -, sain ma aru küll, et toru, mida ma tegelikult tahan, vajab ka hoopis paremat keret ja hoopis teistsugust eelarvet ja hoopis uutmoodi elukorraldust. No ja siis muidugi ka käsi, mis ei värise. Randmed on mu nõrk koht!  

Kaido Kikas on öelnud, et Eestis on fotograafe rohkem kui inimesi. Jään inimeste poolele ja proovin, mida selle uue objektiiviga teha annab.

Päevapoliitiliselt

Lähen Miale lasteaeda järele ja kui me trepil asjatame, tuleb järgmine lapsevanem. Lasteaiakasvataja: "Minge valige endale mõni poiss sealt toast välja." Mia vahele: "Võtke valijakaart ka ja valige vabariigi poiss!"

Minu selle talve kõige sinimustvalgem pilt. Oli korraks üks lumine hetk. Aga juba teist aastat järjest võimutsev lumeta talv tekitab minus küll meeleoluhäireid.

Poliitmajanduslikke mõtisklusi Ungari teemal

Meil oli eelmine nädal Kesk-Euroopa ülikoolis internetiaktivismiteemaline koolitus (mille käigus sai muuhulgas ka mängida Google Earth Pro'ga - milleks veel reisida?). Küsisin kohvipausil õppejõududelt, et kas Orban - kohalikud kutsuvad teda lilliputiniks - ka CEU-d pitsitab, vastus oli, et kuidas veel, kui miskit kriitilisemat lekib, on maksuamet järgmine päev ukse taga. Nad nimetavad seda majanduslikuks tsensuuriks (economic censorship). Kui IMFlt uut laenu ei võta, on see raha vaja hädasti ju omadelt kokku korjata. Hiljutist katset internetti maksustada mäletate? Minu endine ülemus oli üks neist, kes pidi oma kõrge palga pealt kogutud privaatse pensionifondi paar kuud enne pensionile jäämist riigile loovutama, isegi teadmata, kui palju talle riigikassast maksma hakatakse. Võite ise arvata, palju.

Inimesed on pidevalt tänaval kümnete tuhandete viisi, aga (uut) poliitilist jõudu tekitada ei suuda. No nii väiksed ja kaitsetud ja ajaloo poolt mitte mõistetud on nad. Nii end see peaaegu 10 miljoniline rahvas näeb. Üks mu kolleeg ütles kunagi - ja seda täiesti tõsiselt - et viimati olid ungarlased õnnelikud vürst Istvani ajal. Sellest on juba 1000 aastat. 

Ja siis muidugi mõtled, et kuidas nad ikkagi Euroopa Liidus olles nii julgelt on saanud demokraatiale selja keerata. Aga võib-olla näitab see just EL demokraatlikust... Ei noh, pahandada saavad ikka, aga kui ikka europakiga muudkui virutada, et paha poiss-paha poiss, siis tulemust ju ei ole...:) Igaljuhul, kel omadest valimistest juba küllalt, võib lugeda Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi kirjutist Ungari hetkeseisust, ja mõtiskleda...

Theo, poolteist ja enamgi veel

"Theodor on kõigest poolteist ja oskab ise nina nuusata", kuulutan ma Plamenile, "Mia ei osanud seda veel viieaastasenagi". "See-eest", vastab Plamen, "oskas Mia rääkida." (Remargi korras: Mial oligi tegelikult väga raske nuuskama õppida, sest tal ei olnud nohu (köha ega palavikku - jaa, ka nii või olla!), samas kui Theol jookseb see nina ikka üsna ohtrasti. Kui Mial viiesena mingi allergilise nohu sai, avastasime, et appi-appi, ise suur inimene, aga nuusata ei oska.)

Paar nädalat hiljem. "Plamen, Kristi käis mingil kõnearenguloengul ja seal räägiti, et andekad lapsed hakkavadki hiljem rääkima." Vaikus, siis Plamen: "Jah, aga mitte väga palju hiljem."

Ma lubasin endale, et teen ühe beebuski-sissekande (jaa, me kutsume teda ikka veel beebiks) vähemasti siis, kui Theo on saanud poolteist, nüüd on sellest peagi kaks kuud jälle möödas. Aga ega selle kahe kuuga pole ta miskit uut - kui rääkimisest rääkida - ütlema hakanud ja üldse pole ta viimase poole aasta jooksul oma sõnavara eriti täiustanud, kuid sellest hoolimata on meil ehtlapsevanemlikult tunne, et Theo on hirmus nutikas tegelane:)
     
Kuidas Mia pooleteiseaastasena rääkis, on kirjas siin ja kõigest kuu aega edasi loendas Mia juba üks-kaks-kolme nagu ma keeleteemat üle lugedes teada sain. (Küll ma olin ikka tubli kirjutaja. Mitte kõike ei ole võrdväärselt huvitav lugeda, aga see fakt iseenesest, et miskit on kirjas!)
 
Theo sõnavarra kuulub endiselt "ei tea", kui ta näiteks lutti tahab, ei ütle ta mitte "lutt" või miskit sinnakanti, vaid kõnnib käed laiali toas ringi ja korrutab "ei tea-ei tea". Siis "ei taha", "ei oska","auh-auh", kõikide loomade kohta, "Kaid" - kui ma küsin, mis minu nimi on, kujutage ette, see laps pole veel kordagi "emme" öelnud, "Theo", "pall", "kala", "anna", "pane", "aitäh" ja "kuia" - see tähenbab "kuidas, milline, kes, kellega, kus, kas" no ja siis üks-kaks bulgaariakeelset sõna. Ongi kõik. Lisaks "mõmm-mõmm, nutab karujõmm"ile ümiseb ka esimesi takte laulust "Kauges külas..." ja teisi, omaloomingulisi laule. Aga sellest sõnavarast ühes üliilmekate oioioi-de ja aiaiai-dega piisab, et end arusaadavaks teha. 

Koristamist ja kasimist pole ta veel maha jätnud, päeva tipphetkeks on tolmuimeja väljavõtmine, mõnikord on kohe esimese asjana hommikul ärgates vaja tolmuimeja juurde joosta. Ja kuna tal on ka endal väike mängutolmuimeja, siis imeb ta sellega tolmu nii, et korjab põrandalt pudi kokku ja viskab tolmuimeja torusse. Joonistada meeldib, kõik seinad on täis joonistanud, seda ei juhtunud Miaga mitte üksainumas kord. Raamatuid meeldib ka vaadata, eriti autoraamatuid, aga mitte sellise süvenemisega nagu Mia seda tegi.

No ja muidugi meeldib talle elu, asju ja mehhanisme uurida. Turnida, palli visata (see käib ikka poistel teisiti). Ning magada! Ta on kuldmagaja: pikad ööd, täpselt niikaua, kui kellegi teise kehasoojus tema kõrvalt lahkub ja päeval ikka ka neli tundi. Kelgumäele minnes suudab ta esimese kolme minutiga kelgul magama jääda ja siis on seitsme minuti pärast dilemma, et kas ajada laps üles ja kelgutama asuda või vedada unekott koju tagasi. Neli tundi kelgu peal põõnata pole miski probleem, isegi kael ei jää vist kangeks. Üldse mõjub talveilm nagu unenarkoos.

No ja strateegilised mõõdud ka: 11 kilo ja 86 cm, ehk siis oluliselt pikem ja oluliselt kõhnem kui Mia samal ajal.

Aga penikoormasaabastega läheneb meile ka miski, millest me seni midagi ei tea - terrible two -, kes meie ülileebe poisi kümme korda päevas nelja tuule poole ajab. Kui miskit ei meeldi, jookseb Theo korteri kõige tagumisse nurka, viskub maha, lööb pea otseloomulikult ära, ja on solvunud. Solvumine läheb küll sekunditega üle, aga peagi on uus platsis. Miaga oli ju nii, et polnud midagi, ei olnud hullu kahest, koledalt iseseisvumist nõudvat kolmest, ma-ei-tea-missugust neljast... tal jäid nagu need arenguetapid vahele, ta oli kogu aeg hirmus mõistlik laps ja me juba mõtlesime, et me saame selle kõik topelt tagasi, kui ta teismeliseks saab. Aga ei, see tuli ikka palju varem. Kuskil viie ja pooleselt ning läbi kuuendal eluaastal tegi ta kõik need vahelejäänud etapid tagasi ja me saime seda kõik kuus korda suuremana läbi elada. Äkki üks väike solvuv kahene pole midagi selle kõrval, aga igaks juhuks tuleks lapsevanemaks olemise raamatud välja otsida!

Nagu teada, oli jaanuaris 19 tundi päikest, valgemat objektiivi ei ole ma endale muretsenud ja sestap siin paar pilti Theodorist, mis tehtud septembris. Ühe postituse sellest perepildistamist pean ma ikka veel tegema, ei saa lasta häid pilte raisku minna:)

Esimese jõulupüha päike