Küsisin Mialt, kas ta minuga Viimsisse portselanilaadale tahab tulla. Ta oli üllatavalt kiiresti nõus. Lähme, Mia aitab mul terve pappkastitäie kausikesi ja kannukesi valida... teeme tiiru majas, Hõbevalge näitust peab mõni teine päev uuesti vaatama minema, ja siis Mia: "Muudkui nõud ja nõud, kus siis martsipan on?"
Vaesekene! Pärast tegime pilti. Ma olen täiesti teadlik, et selle blogi nimitegelast pole ma aastat paar (verbaalselt) portreteerinud. Aga seitsmene on juba nii komplitseeritud olevus, et kergem näikse jätkavat beebinaljadega. Neid meil jätkub.
Ja selle pildi kõrvale hakkas näppu üks varasem pilt, no ei jõua nii kiiresti postitada kui nad suureks kasvavad. Peaks hakkama tegema "aasta eest samal ajal" postitusi. Üks selline blogi on täiesti olemas.
Ja veel üks varasem, proffi käe läbi. Ega õe-venna suhe ainult ninnu-nännu ei ole, Mia pahandab ja kraakleb Theoga üksjagu, kuigi ma ei mõista, kuidas see on võimalik, sest Theost sulnimat ja koostööaltimat inimest olemas ei ole. Aga otsustavatel hetkedel oskab Mia end ikka kokku võtta ja asjalik vanem õde olla. Hiljuti sai ta ühes poes isegi poemüüjalt kingituse selle eest, et ta nii tragi õde on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar