Ungarlased leiutavad, puud õitsevad

Ungarlased on järjekorde leiutisega hakkama saanud. Ei ütleks sellisest isiklikust aksessuaarist ära! Seda ei pea ju tingimata auto pagaasnikusse mahutama (st üks sõiduvahend eeldab teist sõiduvahendit), võib ju lihtsalt kokku keerata ja metroo peale jalutada, kui bensiin otsa saab:)

Kristi lubas kirjutada meie etnolembelisest nädalavahetuses. Niikaua, kui ta kirjutab, näitan mina pilte õitsvatest kirssidest ja magnooliatest. Üks meie aia kirssidest on juba peaaegu läbi õitsenud, õitsedes kokku vast kaks päeva.

Magnooliad on RECi tagaaiast.

...ja liiga vara t-särgi peal õue lipata

Niisiis, ütleme et tinglikult oli eile "nii" (nagu te näete, ei suuda ma ikka veel talvepiltidest loobuda, ma arvan, et neid tuleb enne magnooliate presenteerimist veel;)

Ja täna on "nii". Ehk siis kohe, kui me olime saabunud, kostitas Ungari meid +22 kraadise soojusega! Kõik on paari viimase päevaga õitsema hakanud ning täna Doonau kaldal lõunat süües kurtis Kristi juba päiksepiste üle. Ta meil ju üldse kuumust ei kannata.

Ma usun, et algavast nädalavahetusest naaseme juba klassikaliste kevadpiltidega (kirsid, magnooliad ja rohelus). Täna suundume Kärdile suvekleidikest ostma - ega lõputuna kestvas talves suvekotti väga adekvaatselt ei paki. 

Mia vehib uhiuue kastekannuga (tänud, Liina!) natuke viltu! Tegelikult vajavad kastmist meie metsiku üüriaia esimesed õitsejad, tulbid. Arvatavasti saab järgmisel nädalal neid juba õitsemas näha.

Ei ole kunagi liiga hilja lõpetada suusahooaega...

Lühidalt öeldes - tagasisõit ei olnud sama roosiline. Tohutult ummikuid, teetöid ja avariide pärast seisma pandud liiklust. Alles nüüd hakkab mu keha toibuma. Lapsed pidasid oluliselt paremini vastu - selgub et ka Kärdile meeldib rändamine, eriti meeldis talle Poola. Küll ta vaatas huviga aknast välja! Ta oli isegi natuke pahane oma emme peale, et see teda varem rändama pole viinud ega suurt-laia maailma talle tutvustanud:)

Aga fotokast pudenesid esmalt välja sellised pildid -

Need Trummi suusarajad on nagu oaas keset linna. Kui me sinna jõudsime, köeti parasjagu tünnisaunu ning raiuti basseinijääd. Mmmmmõnus lõhn, valgus, meeleolu...

 

Mia esimest korda suuskadel. Täitsa toredasti hakkas kohe libisema. Suusatama on ilmselt kergem õppida kui uisutama! 

Vahefinish!

Pärast lõpuspurti!

Kuidas Ungari meid vastu võttis, näete juba järgmises postituses.

Supelsakste, Läti põhjaranniku jne kaudu tagasi

Pilte päikselisest Eestist näeb ehk ikka ka, hetkel hakkab tagasisõit. Seekordne tandem koosneb minust, mu õest, tagapingil istuvast Miast ja kümnekuusest Kärdist. Me oleme enamvähem samas kooseisus kogu Balkani poolsaare läbi sõitnud, nii et mul ei ole vähematki kahtlust, et homme pärastlõunal istun ma juba kontora laua taga. Aga eks asi ise on ikka allolevast seeriast...:)

20 tundi piltides: värvitust Kesk-Euroopast valguse ja värvide sisse

Sellest on juba nädal tihedat kelgutamist-suusatamist-uisutamist möödas, aga ma panen ikka üles. Peagi saab fotoreportaazi tagasiteest.

Rongis Budapestist Brnosse. Pool aega neljatunnilisest sõidust istusime kupeekaaslastega vaikides, siis hakkas Mia korraga minuga bulgaaria keeles rääkima, mille peale krapsas püsti vastasistuv onu, kes oli enne rääkinud tsehhi keeles - "Te laps räägib bulgaaria keelt. Mina olen bulgaarlane...!" Järgmised kaks tundi läksid lenneldes ja ühtevalu lobisedes.

Brno rongijaamast oli võimalik väljuda vähemasti nelja väljapääsu kaudu. Ma valisin umbropsu ühe ja see oli nii lõpmata armas, et just selle väljapääsu ees seisis Helle eesti numbrimärgiga auto, mootor käis, tuled põlesid, ainult autojuht magas äsja Washingtonist saabunult ajavahet välja. GPS näitas, et meil on Tallinna 19 tundi ja 1600 km millegagi sõitu. Kell oli kümme õhtul.

Hommik Poola bensukas, kui esimene Statoil end ilmutab, on koju juba kiviga visata. Mia võtab endale hommikukakaod.

Natuke lund nägi Põhja-Poolas. Leedu oli peaaegu lumeta, lõunapoolne Läti ka. Mul tekkis juba hirm, et ei saagi suusatada... Riiast edasi hakkas ilm ja olemine jumet võtma. Ning esimese tõsise peatuse tegime keskpäeval Põhja-Läti rannikul. Totaalne valguseteraapia!!! Tasus öö otsa sõitmist!!! Kui peaks ka kohe otsa ringi keerama, oleks sõit olnud asja eest!

Kell 2 pärastlõunal võtame istet Pärnu Supelsakste kohvikus, kahetsedes, et pole selleks toredaks esmakohtumiseks pestud ja kasitud, väljamagamisest rääkimata. Aga toit on kosutav ja pärastlõuna meeleolukas.

Kus iganes on menüüs soe kanasalat praekartulitega, meenub mulle legendaarne Café Anglais Raekoja platsi Õpetajate majas. Sellist sooja kanasalatit, kui seal sai söödud, palju sai söödud, ilmselt minu maitsmismeel enam kunagi kogeda ei saa.

Kes joonistab sinitaevale kreeka tähti?

Niisiis leidis Ilmar Laabanit lugedes igaüks oma. Miale meeldis –

Väike kass kel on suured vurrud

su käpp juhatab tuulte koori

tähti langeb kui sa lööd nurru

ookean peegeldub su silmis

Mõnikord küsid sa endalt

miks sinu saba sind kardab

Ja allpool üks minu läbi aegade lemmikluuletusi. Ma olen sellele ka Toomas Liivi kirjandusanalüüsiloengus süvaanalüüsi teinud ning too ei muutunud seeläbi kehvemaks.

Vaikuse lõputu eepos katab samblana redelipulki

meenutades merele aegajalt kuninga surmaeelset tõotust

lõõmab tuleriidana suure lumepilve turjal

hulgub kivist palitus mööda linnatänavaid

purskub äkki tähesajuna kündva talupoja suust

Kes joonistab sinitaevale kreeka tähti

hukkuvaid laevu ja naisenägusid

jääva vaevunähtava joonega? Kes variseb aegamööda

õietolmuna hirmupuu okstelt

rõupade katkematusse unne

mis vuliseb ojana üle valvava liiva?

Igavik paljuneb määratumas salajases intsestis

vesipüksina tõuseb merest kalade igatsus

oi naeratavat miljonipäist leinarongi

oi nägusid pöörlemas surnuvankri rattaina

oi tasast laulu tühja puusärgi taga

Võibolla on peagi hävind kõik

mis pole julgend loobuda püsimast

võibolla jääb püsima ainult see

mis on julgend riskida hävimist

siis puruneb päike nagu muna

ja üle taeva valgub rebuna loojumatu päev

-------
Niisiis, kolm asja on elu edasikestmiseks Maal, täpsemalt siis Madjaritemaal, otsa saanud - sidrunipipar, neljaviljahelbed ning kohvi.

Fb noorusaegadel ringles seal mingi nimekiri asjadest, mis teevad eestlasest eestlase. No ja sidrunipipra ohjeldamatu kasutamine kõikide toitude maitsestamisel oli suhteliselt esirinnas. Nii et mina olen küll täisvereline eestlane. Ja mu Balkani kolleegidele maitseb sidunipipardatud toit ka väga.

Neljaviljapudru hommikuseks aseaineks on meil seitsmeviljapuder seemnetega (minu lemmik, Mia keeldub seemnete pärast söömast), riisihelbepuder (Mia keeldub söömast), tartrahelbepuder (Mia keeldub söömast), mannapuder (Mia palub mõnikord teha ja siis keeldub söömast), kaerahelbepuder (Mia keeldub söömast, tegin kaerahelbeküpsisteks, Mia keeldus ka neid söömast). Ainult neljaviljapuder päästab päeva!

No ja kohvi, teate isegi! Peab ikka Eestisse tulema! Pealegi on mul Pipi piletid ka võetud Näeme seal! Ja ärge selle sulaga ka liiale minge, mul on ikka plaanis suusatama minna!!!

Tänaseid muigamisi

Täna hommikul omast voodist kööki hüüdes: "Emme, ma ärkasin ellu!"

Laupäeval, pärast tunde kestnud koristusrallit: "Aitäh, et kõik ära koristasid!"