laupäev, 1. oktoober 2011

Kodus ja võõrsil

Kui ma olin paar päeva ära olnud, oli Mia jälle palju suuremaks tüdrukuks kasvanud, palju uusi nalju välja mõelnud ja uusi tegevusi leiutanud. „Mul on nii hea meel,“ ütles ta oma mängude juurest minu juurde joostes. "Miks siis?", küsisin mina. "Sellepärast, et Sa otsustasid ikka koju tagasi tulla!" Appi, ma olin ainult kolm ööd ära!!! Paradoks on ainult selles, et kohe järgmisel hommikul lähen ma uuesti lennukile.

Ega kahe sõidu vahepeal midagi muud ei jõuagi, kui et Mia jõuab mu magama panna. Talle meeldib mängida, et mina olen tita ja tema loeb mulle unejuttu. Unejutu lugemine käib nii, et kõigepealt topitakse mulle tekk kurgu alla, istutakse voodiäärele, võetakse kätte mingi suvaline raamat, seekord oli selleks eesti-itaalia sõnastik, visatakse jalg üle põlve ja hakatakse pihta "Ükskord tänapäeval…. " Mia lood hakkavad alati ükskord tänapäeval, mitte kunagi ennevanasti. Kusjuures see ei tule teadlikust vastandamisest, vaid tal ongi suunad ja ajavormid sassis. Üles-alla, eile-täna-homme, sisse-välja segi nagu kört-pärtli särk. Niisiis, ükskord tänapäeval loojus päike ja oravapoisid pidid magama minema... Ma pean ütlema, et tal on täitsa head narratiivid. Vahepeal kaob küll järg käest ära ja siis ta lagistab omaette oravapoiste tempude peale naerda, vahepeal ümiseb või kõõritab kõrgetel nootidel ja siis kannab väikeste improvisatsioonidega, kuid muidu minu sõnastuses ette tiraadi, miks rohkem unejuttu lugeda ei saa. «Aga kullake, väljas on juba kuu ning on hilja ja sa pead homme lasteaeda minema.» Nojah, siis on mäng läbi ja ma pean omakorda talle ette lugema enam-vähem kogu "Marta varvaste" raamatu. Seda raamatut on nüüd loetud oma kuu aega ja tüdimust pole veel peale tulnud.  

***

Aga täna on juba Pristina. Me oleme istunud õhtu otsa ühes kolleegidega Hemingway nime kandvas kalarestoranis ja ilmselt haiseme me vängelt nii kala, mida küpsetati sealsamas lahtisel tulel, kui ka siin alati kaaslaseks oleva suitsu järele. Restoranil menüüd ei ole, perenaine pakub välja Albaania rannikult toodud värsked mereelukad (nüüd, kui Pristinat ja Tiranat ühendab superhea kiirtee, on kraam on tõesti värske) ja me oleme õhtu otsa rääkinud kohalikke lugusid, mida ei jõua ära imestada ja mis paigutuvad eile Daily ja Dejaniga (eesti-serbia perekond) räägitud juttude konteksti. Viimati nimetatud tandem elab ühes oma lastega Pristina all serblaste külas Gračanicas eesmärgiga luua sealsetele külalastele vaba aja keskus, aga ühe kõrvaltootena võiks nad vändata Kusturica stiilis filmi oma elust ühes Kosovo serblastest naabritega. Elu oma eheduses, balkani vungiga reality check:) Ma olen täiesti veendunud, et säänne film saaks Soosaare antropoloogiafilmide festivalil esikoha. 

Üks, mis tundub mulle kõikide lugude kõrval ikkagi kõige absurdsem, on fakt, et Dejani ja Daily naabrid pole käinud 10 aastat Pristinas, kuigi nad elavad sellest vaid 10 kilomeetri kaugusel. Nad nimelt kardavad, et neid võidakse Pristinas ära tappa. Perepoeg, kes on natuke üle 20, väitvat, et ta ei julge minna, kuna ta võidakse äkki ära tunda. Sõja ajal oli ta 10 aastane!!!! Ma räägin seda kosovlasest kolleegile ja ta ütleb sama, mida Daily: brain washed by the Serbian TV ning räägib vastu sellise loo, et mul ja mu Bossil vajuvad suud sõna otseses mõttes lahti. Niisiis, meie endi kolleeg – serbia tüdruk, kellega minu kontor on üle koridori vastastikku, ehkki me palju ei suhtle, pidi tulema Kosovosse ühele töökoosolekule. Kuna ta – rahvusvahelise organisatsiooni rahvusvaheline ekspert!!! – aga kartis Kosovosse tulla, lendas ta Skopjesse, lasi end takso tagaistmel lösutades läbi Kosovo töökoosolekule sõidutada, pidas seal natuke vastu ning lasi end uuesti Skopjesse viia. Ta isegi ei võtnud meie Kosovo officiga ühendust, rääkimata muidugi Pristinasse tulekust. Ta kartis täpselt samamoodi nagu need algelise haridusega maainimesed, et inimesed saavad aru, et ta on serblane ning…?? Rohkem mu mõistus ei küüni – arvas, et ta lüüakse maha…? 

See ei saa lihtsalt olla ainult Serbia televisiooni ajupesu. See peab olema mingi tõsisem perekondlik, kogukondlik, riiklikult genereeritud hirm, mis ei allu mingitele faktidele ega tõetruule pildile, mida konkreetselt see minu noor haritud kolleeg võiks ju rahvusvahelisest meediast näiteks ammutada. Serblaste hirmu on eriti absurdne kujutada ette Kosovo parlamendi piirdeaial rippuva u. 800 albaanlase pildi taustal, keda ei leitud ja kes on osa 99' aasta sõja ohvritest.

Ma ei võta siinses loos mingeid pooli. Võib-olla kunagi kaua aega tagasi olin ma kosovlaste „poolel“, aga sa näed, kuidas aastad lähevad, iseseisvus on tulnud, korruptsioon, rumalus, absoluutne hoolimatus oma elukeskkonna suhtes (täna ütles parlamendi keskkonnakomisjoni esimees, et see, mis Kosovos toimub, on environmental genocide) on jäänud ning süvenev, siis pigem hakkad mõtlema siiski riigi elusuutlikkusele üleüldse.

Hea uudis on see, et 2012. aasta mais toimub Kosovos üleriigiline prügikoristuskampaania „Let’s do it!“. Jaanuaris pidavat kõik balkanlased, kes asja organiseerivad, Tallinnasse kokku toodama.

4 kommentaari:

  1. Kas Sa ei ole kunagi mõelnud, kui palju võib eestlaste paljukirutud külmuse ja kinnisuse ja ainult-oma-pereringis sissepoole elamise taga olla muuhulgas ka seda meeleheitlikku alalhoidlikkust ja hirmu, mis on tulnud poole sajandi tagustest küüditamistest ja nõukaaegsetest pealekaebamistest? Nendest inimestest on ju paljud veel elus ning kui see mõju kunagi üldse leeveneb, siis ilmselt mitte enne mitme põlvkonna kadumist. Ja kui veel enam tagasi vaadata - kui palju kordi on meie rahvas olnud omal maal see, kes suu paotamise eest on peksa saanud. Kaasaegsete suhteteooriate valgel tundub eestlastele nii omane mõttetera "rääkimine hõbe, vaikimine kuld" kohati eriti õnnetu ja iroonilisena.

    VastaKustuta
  2. Me rääkisime sellest prügikoristuseset ühele albaanlasest naabrile ka. Ta ise elab muidu Šveitsis aga siin käib veel suvitamas. Tema ütles, et tema elu suur unistus on olnud näha seda maad ükskordki puhtana aga ta ei usu elusees, et see võimalik on. Kui ühed korjavadki mingi jupi prahti ära, siis teised toovad kohe uue koorma asemele, tehtigi prahile ruumi juurde. Nad lihtsalt ei oska enam puhtast elukeskkonnast unistadagi või kaunist tulevikust lastele. Noored unistavad, et nad saaksid lihtsalt palju raha ilma tööd tegemata ja ongi kõik.

    VastaKustuta
  3. Karita - väga mõistlik võrdlus. Balkani sõjast on tõesti väga vähe möödas ja kuigi väljastpoolt tulijale võivad mõned asjad tunduda täiesti absurdsed, siis tegelikult ei saa asjaosaliste suhtes kohut mõista ega nende tundeid ja hirme kuidagi küsitavaks teha.

    Aga mis Eestisse puutub, siis mina seda "kõige taga oli hirm" vaatekohta väga ei jaga. Minu vanemate sõprusringkonnas oli palju värvikaid dissidente ja eks nad ise ka olid ju väiksed dissidendid. Mina pigem ikka mäletan kõigest hoolimata hakkamasaamist ning oma asja ajamist, mitte aga hirmu kui valitsevat emotsiooni. Ja ma ei saa aru, miks peaks laulva revolutsiooni põlvkond, isegi meie, 70ndate põlvkond mingit suletust või hirmu nagu geneetilist taaka edasi kandma...

    Aa kui Sa juba Suure Venna mängu tõid, siis Dejani sõnul ootab osa, ja väga haritud osa, serblasi, et ükspäev, kui USA on langenud, aitab Venemaa Serbial Kosovo tagasi võita.

    VastaKustuta
  4. Põhimõtteliselt olen Sinuga nõus. Sa oled pärit päälinna intelligentsete kristlaste perest ja ilmselt sellises ringkonnas ongi läbi aegade domineerinud teised värvid ja toonid kui kusagil ääremaal keskmise lihtsa ja tagasihoidlikult elu veeretava eestimaalase peres. Aga kui sõita kusagile depressiivsesse väikelinna, võib kuulda lugusid ja näha käitumismustreid, mida võib-olla ei usukski, kui ise ei kuuleks-näeks. Ses suhtes on psühholoogiaastad mu maailmapilti paljugi jahmatavaga varustanud :o)

    VastaKustuta