Kärdla on minu lapsepõlverand numero uno. Selle juurde kuuluvad natuke liivased vorsti- ja kurgivõileivad, punassõstra mahl, lõputu kiikumine (kõik tollased kiiged on alles ka tänapäeval ja suurtele kiikujatele teadmiseks, et Kärdla ranna väikeste üheinimesekiikedega on võimalik ka üle võlli kiikuda), rannapaargu, kuumad suved, mil meil õnnestus ka Hiiumaa sugulased vette meelitada. Mäletan eredalt, kuidas kogu suguvõsa Kärlda ranna madalas vees kulli mängis - see on midagi väga erandlikku, põlishiidlane ju rannas aega viitmas ei käi, tea kas ujudagi oskab. No ja siis muidugi pärastlõunad Lodju hoovis ühes sealsamas saunaköögis praetud lesta, värske kartuli ja tomati-kurgi-hapukooresalatiga. Ma ütleks paradiis, aga Tõnu Õnnepalu on selle juba ära öelnud.
Aga rannas käidi ikka päevasel ajal, lapsepõlvest küll mingit suplust päikeseloojangul meeles ei ole. Ja ometi pole maalilisemat asja, kui päikeseloojanguaegne suplus Kärdla rannas.
Great pictures of the one of the world's undiscovered wonders!
VastaKustutaHei! No see keskmine pilt on üle mõistuse kaunis! Naudin su blogi täiega, ootan huviga uusi poste. Tervitusi ja kena jätkuvat suve!
VastaKustutaTeretulemast blogisse, Katrinliias! Jah, oli küll üle keskmise päikeseloojang! Aga selliseid jätkib nii eestisse kui Soome, eks ole!
VastaKustuta