Mummi

Kunagi kui isast, ehk siis siinses kontekstis taadust sai kirjutatud, sai lubatud ka mummist kirjutada, ja millal siis veel, kui mitte emadepäeva puhul! Hilinenult seetõttu, et ma pidin minema pühapäeval Varssavisse, kus internetiga on ikka ränki raskusi. Aga see-eest - ma vaatan mõnikord hilisõhtul, kuidas Trinny ja Susannah Austraalia naisi ümber riietavad ja neile seeläbi justkui uue elu annavad - puhtalt mõttemänguna: kõik näevad siin nii stiilsed ja noored välja, et Trinny ja Susannah jääksid Varssavis küll tööta. Ja toredaid bistroosid ning coole kohvikuid on kerkinud nagu seeni pärast vihma. Aga see selleks.

Mummist võiks palju kirjutada, aga jäägu mõned teised lood teiseks korraks. Praegu siis nii palju, et… meie ema on hiiu naine, kelle huumorisoonega on küll natuke nihu läinud, aga muidu ikka tüüpiline hiiu naine, pane aga juhtmed taha ja genereeri tema tohutust toimetamis- ja elueenergiast elektrit. Sel suvel õnnestus hiidlane isagi Hiiumaale meelitada!

Ema ja puhkamine

Kui tavaliselt koosneb minu Hiiumaa-puhkus palavusest sillerdavas õhust ning päikesest sillerdavast merest, kuumadest päevadest rannas ning päikeseloojangumatkadest läbi mustikaste metsade ühe või teise tuletorni juurde, siis ühes emaga tuli esimese asjana tormata hommikul merelt toodud lesta kauplema, siis kukkus ema Tarnal lesta puhastama, ikka nii, et natuke vähem hiidlased olid valmis oma hoovi pealt vastutuult pagema. Siis tegi Valipäl suitsuahjule tule alla, viskas pooled lestad kööki pannile, teine pool suitsuahju, osa soola, mõned kõned Tallinnasse suitsu, ahju, leppade ja lestade asjus… Oli juba päris hilja õhtu, kui korraks Kassarisse mere äärde sai. Järgmine hommik tuli korjata kokku kõik ripakile jäetud marjad: mustsõstrad Valipe põõsastelt ja metsmarjad teeäärest. Siinkohal võiks tekitada muidugi väikse võistluse ema ja Kristi vahel, kes on saanud ka ebanormaalselt nobedad näpud. Ja siis kiiresti keskpäevasele praamile – sest ikka need lestad ja marjad…. Oli tore puhkus!      

Ema ja rätsepatöö

Ema ülim praktilisus kombinatsioonis tema tippspetsialisti oskustega rätsepapäevilt (kõik ebastandardsed kehad, frakid, smokingud, kellegi teise õmblustööle mitte allunud ülikonnaõlakud jõudsid tema juurde) ning hea ärisoonega (ta on meil ju valge juut) paneb kahetsema, et ema juhtus elama vene ajal. Normaalses vabas maailmas võinuks ta elada väga normaalset edukat ärinaise elu, kel olnuks oma õmblussalong ja oma firmamärk, päriselt ka, mitte ainult mõtteline nende jaoks, kellele ta on õmmelnud.

Mida kõike ema meile õmmelnud ei ole: trikoodest (mis vette hüpates jäid elastiini puudumise tõttu küll paar meetrit tahapoole) kuni villaste mantlite ja suusakombinesioonideni (suusakindlaid ja tutimütse mitte unustada) välja. Kahju, et peaaegu kõik ta õmblustööd on aja jooksul kadunud, sest emal on ka üsna tugevalt välja kujunenud äraviskamismaania. Näiteks ühe ta kuuekümnendate aastate minimalistliku kleidi päästsin ma kasvuhoonest, kus see ootas oma aega, et ta ribadeks lõigatakse ja sellega tomateid seotakse.

Ma käisin kleidiga veel mitu pidulikku puhku ja nüüd on ta teenitud vanaduspuhkusel.

Nii et jah, kogu me lapsepõlv oli täis meistreid ja nende veidrusi, õmblejannasid ja mannekeene ja ülikondi ja sõrmkübaraid, nööpnõeli, overlokki tagaajamist linna pealt, valget kriiti ema huulte vahel, professionaalset kretinismi - a'la AK-d vaadates, kuule Clintoni ülikond üldse ei istu, nööbid on liiga kaugele aetud. Kristi mäletab, et kord kui ta kogemata ema käekoti peale istus, läks tal terve kobar nöönõelu tagumikku. Oli ju alati vaja mõni voll lahti päästa või aluäär parajaks lõigata. Kes ei mäletaks lugu kaugest vene ajast võimaste Fiskarsi rätsepakääridega, millega ema asutas end Hiiumaa lennuki peale minema. “Proua, teil on kotis revolver”, juhiti pagasi valgustamisel asjaolule tähelepanu, “kas te palun avaksite oma kohvri”. (Muide, ma praegu mõtlen, et need käärid on mingi perekonnaviga – õde Milvi käis ju kogu aeg ringi juuksurikääridega.)

Poest ostetud riideid ei tohtinud emale üldse näidata, sest need õudselt kõverad õmblused, räpane pahupool, ja kui ta veel kuulis, mis see maksma oli läinud… Kristi mäletab, et peitis ostetud riided pooleks aastaks riidekappi ja käis nendega ainult siis, kui ema silme alt välja jäi. Selle kõige juures on muidugi huvitav, et tõeline fäshonista meie kodus on isa, kes ilma kolme komplekti riieteta kunagi üheks päevaks maale aiatöid tegema ei sõida, mitte ema.  

Ema ja aiapidamine

Kui aga söödava kraami juurde tagasi tulla, siis lisaks marjade metsast väljatoomisele on ema muidugi kuldne aiapidaja. Millele ta käed külge paneb, hakkab õitsema, lokkama, paljunema, vilja kandma ja saaki andma. Ema käe all annab õunasaaki veel puugi, mille tüvi on täiesti õõnes. Ja milliseid gurmeelõunasööke ta hooajalistest aiasaadustest meile oma aia õunapuude all pakub! Emaga linna peale sööma minemine seab söögikoha toidukvaliteedi hoopis teise perspektiivi – natuke piinlik on, eriti veel arve saabudes.

Muideks, metsas käima õpetas teda isa, kelle eestvedamisel me risti ja põiki Põhja-Kõrvemaa metsad ja rabad oleme läbi käinud.. Ikka kummik jalga, ämber kätte ja Tapalt üle soo Rutka mägede poole. Hiiumaa tüdrukuna ema neid süngeid inimtühje metsi alguses kartis, aga sellest ülesaamiseks tuli talle vaid kõiki seal olevaid marju näidata. Ainus koht, kus ta veel käia tahab, nagu ema oli Kristile viimasel suvel tunnistanud, on pohlamets – seal ei valuta tal ei põlv ega õlg.

Ema ja härdameelsus

Nojah, nagu te näete, on ema silmad ikka väga vesise koha peal. Ta ütleb, et võinuks palgaline nutunaine olla. Kunagi jutustas ta, et lapsepõlves võtnud isa ta mingi võõra inimese matustele kaasa, omaksed polnud üldse nii nutnud, kui see väike tüdruk, kes kadunukest üldse ei tundnud. Kristi on natuke liialdades öelnud, et ei saanud pikale poekäigulegi minna, sest ema juba vesistas ukse peal, et hakkad jälle minema. Ja kui talle veel millegi tegemine, noh näiteks nõude või põranda pesemine ära keelata, et tulid külla, ole nüüd hea ja istu, hakkab ta ju nutma.  

Naised valitsevad maailma

Ja viimaks tähelepanek sarjast “naised valitsevad maailma”: nagu pikkade aastate jooksul kujunenud olukorrale kohane, vahetas ema nii 10 aastat tagasi kõik oma seelikud pükste vastu välja ja käib nüüd peaasjalikult ainult nendega. 

Seesinane tekst on kohandustega ema juubelikõnest. Piltidel on ema (see tumedapäine) ühes sõbranna Estriga. Suguvõsapildil seisab ta väikse vennapoja taga ja pildil on ka ema teine elupõline sõbranna, naabritüdruk Rael (see patsidega). Kõik kolm poissi on kodunt ära, aga tüdrukud on kodus.  

Ma ei suuda välja mõelda, mis nipiga on meelitatud kõrgust kartev ema jalutama sillakäsipuule...?

Aasta Eestis. Kontorielu kiituseks

Sellest sai eile aasta, kui me Eestisse tagasi kolisime. Eile ja täna sadas hommikul lund (aga aasta tagasi oli soe ja läks üha soojemaks) ning ma olen korduvalt tabanud end mõttelt, et mis asi see oli, mis meid sealt Ungarist õigupoolest tagasi ajas!  Mis asi see oli, mis mulle õigupoolest ei meeldinud... Ja-jaa, need pimedad sumedad lõunamaa õhtud ei meeldinud mulle kõige vähematki! Aga arvake ära, mitu korda olen ma selle aastanumbri sees Eestis päikeseloojangut vaatamas käinud - õige, null korda! Kui eelmine november padupimedus kätte jõudis, ma isegi ohkasin korraks kergendunult - polegi vaja kuhugi kõike seda ilu enam vaatama joosta, saab emotsioonidest, värvidest, meeleoludest puhata. Ja siis see pimedus muudkui kestis ja kestis ja kestis, lund ei tulnud, lumevalgust ei olnud. Ma ei tea, minu jaoks ei olegi veel valgeks läinud, ma ei ole sellest kaamosest veel välja saanud. Sellele väiksele seigale, et veel hilisõhtulgi on valge, pööras mu tähelepanu päevad läbi lastega õues olev õde. Aga mina - ehkki meil on korteris maast laeni aknad - pole seda märganud. Vist sellepärast, et pole soojaks läinud, ja ärge tulge mulle ütlema, et aprillis oli soe! Igaljuhul - aastaring siin põhjamaal on täis ja ma mõistan paremini ka kliimapõgenikke.

Aga mul on ka oma väike põgenemistee, see viib küll otsejoones Ungarisse kontorilaua taha, aga see ei tähenda ainult üliefektiivset klahvide klõbistamist (öö ja päev võrreldes koduse rööprähklemisega, asjad, mille üle võib lõputult kirju vahetama jäädagi, saavad trepimademel möödaminnes aetud...), vaid ka tööleminemist - viimati Ungaris olles kõndisin iga päeva läbi Szentendre vanalinna kaheksa kilomeetrit tööle ja tagasi -, oh mis mõnu võrreldes magamistoast elutuppa astumise ja arvuti sisselülitamisega. Siis veel talveniiskusest ülessulamist, paljaid varbaid, magnooliaehteis RECi tagaaeda, pikka lõunapausi terrassil, kus ütleme, et parasjagu iirlane, usbekk, prantslane, eestlane ja portugaallane söövad naabruses elava vietnamlase poolt valmistatud Pho Xao'd ja vestlevad Ukrainas toimuvast. 

Jah, võttis üheksa kuud aega, et kontorielust välja puhata ja seda kõike, mis nii igapäevane oli, taas märgata, väärtustada ja NAUTIDA. Nagu ma Eesti puhkuseid nautisin. Kahepaiksus on tore asi, aga nagu selle iseloomule omane, saab seegi olla vaid ajutine. 

Magnooliad RECi aiast. 

***

Et lugu nüüd väga roosiliseks, või siis magnooliaseks ei läheks, teile ka üks pilt Budapesti linnalähirongist, millega sai omal ajal ikka omajagu tööle sõidetud. Kui ma siin ennist kiitsin jalutamist läbi vanalinna või Doonau kaldapealsel, siis enne Mia sündi elasin ma viis aastat Budapestis, mis tähendas igal kontoripäeval 50 km sõitu töö ja kodu vahet. Tihti ka rongiga, mis nüüd küll mingi porgand pole, logiseb teine Budapesti ja Szentendre vahet 40 minutit, läbi lõputute kaubahoovide ja tapvalt igavate pustade, 100 korda uksi avades, 100 korda valjuhääldi krõbisedes uste avanemise eest hoiatades*. Sellega tööle logistades (ilmselt oled eelnevalt ka trammi või metrooga sõitnud, et üldse rongi peale jõuda ja siis pärast rongi pealt tulekut veel läbi vanalinna kablutanud) oled sinna päriselt ka jõudes moraalselt juba täiesti väsinud!

Muide, ehkki me töötasime Plameniga samas asutuses, kohtusime me justnimelt hilisõhtuses rongis koju sõites. Plamen üritas mind aastaid vedada sel tähtsal päeval rongiga sõitma, aga ei saa olla midagi tüütumat!

* Märtsi viimastel päevadel avati (vahetult enne valimisi muidugi) Budapesti sajandi ehitusprojekt - 4 metrooliin. Esimese päeva tasuta sõidust oli meilgi võimalik kohe osa saada! Kuna selle liini peal rongides enam uste sulgemise eest ei hoiatata, jäi esimesel päeval 17 last kas sulgunud rongiuste taha või üksinda rongi. Nii harjunud on selle kutsungiga ungarlased.    

Kevad Ungari veininõlvadel

Keelest

Pärast olematut talve, kus polnud isegi kehva suusailma, on õitsvasse Ungarisse naasmine täielik bliss. Ei mingit vahepealset olekut, et on veel jahe, aga päikse käes näed juba täitsa soe. Ikka kohe varbad paljaks, kõik kihid maha ja esimene päikesepõletus ka saadud. Tunne on sarnane sellega, mis meid eelmise aasta aprilli lõpus valdas, kui me asju pakkisime ja Eestisse päriselt tagasi kolisime. Olgu, asju nagu ikka oli palju, ja lõpuks olid nad juba ka teel, aga ise ei suutnud kuidagi järele minna. Just oli ülipikaks veninud talv lõpenud, kõik oli korraga lõhnama ja õitsema hakanud... Plamen niitis muudkui muru, et niidame üks kord veel, siis lähme...  selline Eedeni aiast väljaajamise tunne tuli peale. Aga õnneks ootas meid ka Eestis ilus maikuine kuumalaine, mis minu arvates kestis oktoobri keskpaigani välja.

Kui millestki oli meil eelmisel aastal Ungarist lahkudes tõeliselt kahju, siis eelkõige Mia ungari keelest. Ta oli selleks ajaks täiesti vabalt kolm keelt suus, te oleksite pidanud kuulma, kuidas ta ungari naabrionude ja -tädidega lobises! Sellist asja enam ei juhtu! Eestisse naastes vaatas ta veel meelsasti ungari multikaid, aga jõuludeks kingitud ungari muinasjuttude plaati ei ole ta otsast lõpuni viitsinud kuulata. Muidu ta on jube hea DJ - iga uue plaadi (olgu siis muusika või jutud) töötab ta korralikult edasi-tagasi, tagasi-edasi läbi ja teeb edaspidiseks kuulamiseks oma remixi.

Selles suhtes on Theodori ja Mia lapsepõlv ikka väga erinev, et Theo ei pea ilmselt kunagi ungari keelega vaeva nägema. Mia jõudis käia nelja aasta jooksul kolmes ungari lasteaias - kahe eralasteaias, mis kumbki pärast Mia esimest aastat kinni pandi (ehkki üks oli äsja avatud, aga teine toiminud 12 aastat) ning siis veel kaks aastat munitsipaallasteaias. Tulemuseks on see, et Eesti lasteaeda sulandus ta kohe sisse, aga eestikeelses alghariduses olevat teatavad augud. Jah, alghariduse augud... aga ma räägin sellest rohkem, kui meil on olnud ära arenguvestlus.

Mia lahkumisel Ungari lasteaiast organiseerisid kasvatajad vägeva jäätise- ja maasikapeo, kõik kallistasid Mia üle ja Kata-neni valas ka pisaraid. Eks nende keskel oli see lapsuke ungari keelt rääkima õppinud ja kõik olid sellesse oma panuse andnud.

Teine Eestisse jõudmise keeleline tulemus aga on see, et ta olevat bulgaaria keelt hakanud palju paremini rääkima. Ilmselt vabanes ungari keele alt mõningast ajumahtu ning see kanaliseeriti siis bulgaaria keelde.   

Eesti keelest, lugemisest ja kirjutamisest, nagu ma juba ütlesin, räägin ma hiljem. Aga inglise keelega oli nii et Eesti lasteias on neil võimalik õppida pärastlõunal inglise keelt. Mina Miat sinna inglise keele ringi ei pannud, aga kasvatajad tulid ütlema, et Mia on rääkinud, kui väga ta tahaks inglise keelt õppida, sest siis saaks ta aru, mida ema ja isa omavahel räägivad:) Ohjah, ma ütlen! Tegelikult oleme me omavahelise rääkimise peaaegu et ära lõpetanud, kuna see tõlkimine on tõesti tüütu ja Miat ei taha vestlusest välja jätta. Nii et kõik argijutud räägime eesti keeles ära (tegelikult saab Mia tavalisest inglise keelest väga hästi aru, ta lihtsalt ei saa aru, et ta reageeris inglise keelele või sekkus ingliskeelsesse vestlusesse täiesti adekvaatselt) ja tõsisemad jutuajamised oleme jätnud tulevikku... Siit võiks nüüd teemat edasi arendada, aga ma ei tee seda.

Mia Kuu tänava lasteaia ees oma viimasel Ungari lasteaia päeval.

Tühi-tähi mõtted pühapäeva pärastlõunal tööle sõites

Meie poisi esimene välisreis viis... Valgevenesse (Mial Lätti) ja siis muidugi kohe ka Moldovasse (kus Mia käinud ei ole). Ja nüüd peame end mõningase regulaarsusega Ungaris näitama. Eilses check innis tuli ära anda Theo käru, ja kuna mul oli Helsingi lennujaamas vaja mitu tundi oodata, siis kaalusin, kas ei oleks käru mõttekas ainult Helsingini saata ja seal uuesti välja võtta. Mõttekäik oli selline, et kui juba Tallinna lennujaamas lastekärusid leidub, siis seda kindlamalt Helsingis ja ma ei viitsi pagasiga jamada. Nii ootaski meid Tallinnas kohe pärast asjade läbivalgustamist beebidele mõeldud i coo käru, millega oli tore esmalt Lottemaale patjade otsa ronima kärutada. See-eest Helsingis leidus vaid kõval metallraamistikul plastmassiste suuremale lapsele ja ikka seesama pisitilluke lastenurk. Mitte et Theo poleks plastmassistmega leppinud, aga vähe kaugemast perspektiivist on Eesti tihti justkui nõelasilmast tulnud, äsja valmis saanud ja nii ütlemata cozy. Budapesti lennujaamas pole loomulikult mitte mingisuguseid istmeid. Seal tuleb lunastada 300 HUFi eest endale pagasikäru.  

Kui poisil aga Helsingi lennujaamas kõht tühjaks läks, ei leidnud ma kaasavõetud toitu üles, ja ma ostsin 2.30 EUR eest purgitoidu! (Hesa lennujaama hinnad on kohutavad, minu lemmik korvapuusti saiake maksab 3.60 ja ma ei ostnud seda!) Assa, kuidas talle see maitses! Viimased kuu aega on meil käinud trall ja tants aedviljade ümber, mida ta ei söö juhul, kui sinna pole just banaani sisse pandud. Ma ostsin otsekohe veel kolm Piltti purki ühepajatoiduga. Seevastu Budapestis maandudes aega parajaks tehes sõin ma lennujaama kohvikus kõige ehtsamat ja ausamat guljasi, mille pooleliitrise topsiku eest kasseeriti pisut vähem kui üks Euro. Võta nüüd kinni...

Kohviku akna taga oli kottpime, ehkki aeg ei olnud veel üldse hiline. Aga pime kevadõhtu sai korraks andeks, kui lennujaama ukselt soe Doonaust niiske õhk vastu voogas. Pimeduse tõttu ei näinudki ma enne, kui alles täna hommikul, et kirsid õitsevad, kased on urvas. Kevad madjarite maal.

Piltideks panen hoopis paar värvilaiku sügisesest Valgevene külaelust, selles külas elab üks opositsiooniliidreid, kes korraldab enda majas kokkusaamisi, koolitusi jne, mida pole nende sisu tõttu võimalik ametiasutuses registreerida.

Elavad pildid

Mia esimesel eluaastal korraldasime me iga kuu ühe fotosessiooni. Mina panin endale ja Miale kleidi selga, Kristi pildistas. Nüüd on Kristil vanuses kolm kuud kuni kolm ja pool aastat 4 last (jaa, pesamuna Hanno ka, teda ei ole ma üldse veel jõudnud mainida) ning ma kardan, et ta pole oma lapsigi jõudnud üles pildistada. Ja mis minusse ja Theodorisse puutub, siis on meil õnnestunud jääda samale pildile ainult ühel (veel suvisel) pärastlõunal. Ma pean vist hakkama meist kahest selfie'sid tegema;) Vaata, kui hästi me kokku sobime!

 

 
Ent suvel nägime me välja sellised, ja kui me mõned kuud hiljem pildid kätte saime, ei olnud tunnet, et Theo oleks oluliselt kasvanud (mina olin küll natuke kahanenud) ning olgu öeldud, et ta kandis sama triibulist body veel ka mõned nädalad tagasi. Ta on meil selline tillu, Mia tollaste mõõtudega  võrreldes pisut pikem, aga paar kilo kergem. Poisi suurim kasvuspurt oligi esimesel kolmel nädalal, kui ta kasvas 50 cm 57 sentimeetrini.

Nüüd läks paljuks, käekirja tunnete juba ära - päikseline Krista Kõiv.

Oot, ja kleitidest tahaks ka ikka rääkida - see mustvalge pilt, kus on näha eriti pingul kleit, on minu helesinine sünnituskleit. Tähendab, umbes 12 aastat tagasi, kui ma selle ostsin, oli ta lihtsalt tavaline trikotaazkleit, siis juhtus ta mul Miat sünnitades seljas olema ja Theodori sünnitusele panin nimme. Pärast pesed muudkui puhtaks ja käid aga edasi, kui tuju on. Ega helesinine minu värv just ei ole, nii et nüüd panin ma ta selga, et jääks mälestus.

Neerumustrilise siidkleidiga oli ka tore lugu. Me pidime augusti keskpaigas pulma minema, ja mul ei olnud ei kleiti, vormi ega ka aega seda tita kõrvalt otsida. Pulmapeo hommikul ma lihtsalt tormasin Noa Noasse, võtsin ainsa stangel rippuva kleidi, mis ei olnud odaval väljamüügil veel kaubaks läinud, ja tormasin läbi Kaubamaja tagasi autoparkla poole. Ning teel läbi Kaubamaja naisteriieteosakonna põrkasin kokku... pruudiga, kes oli tulnud sukapaela ostma!!! Kuna kokku saime sallide juures, ostsime veel endale ühesugused lillad sallid, kiiret enam polnudki, lobisesime, läksime lahku ja saime paari tunni pärast Kõue mõisas kokku nagu õiged mehed kunagi:)

Miast ja Theost tulevad eraldi pildid, need ei allunud praegu kuidagi.

Unest ja ujumisest

Kui eelmise teemaga sujuvalt jätkata, siis olgu öeldud, et sellal kui Theo sündis, magas Mia haigla akende alla pargitud autos õiglast und, mida ei seganud isegi allalastud aknast sisse sadanud vihm. Kui ta mõni tund hiljem üles palatisse jõudis, hoidis ta häbelikult ukse ligi ja küsis vaikse häälega, et ega ei olnud siiski mingit võimalust, et see beebi, kes meile sündis, on ikkagi tüdruk... Mina muidugi, et tule ja vaata ometi, kui armas poiss siin on ja sellest hetkest saidki neist suured sõbrad.

Tunne on vastastikune: Mia kohe viitsib Theodoriga mängida ja teda kantseldada (kuigi Theo viiendal elupäeval lõi Mia käed puusa ja küsis, et millal see lutsutamine siin ära lõpeb? ja vahetevahel ta ohkab raskelt, et küll on ikka palju beebiga tegemist, et tollest inimene saaks). Ning Theodoril on ärgates kohe esimene kontrollkäik (st kontrollroomamine) Mia tuppa. Kusjuures parim viis Miat hommikul üles saada, on Theo talle kaissu panna. Poisiga ei pahanda ta isegi siis, kui see ta juukseid kisub, teistega on preili hommikuti ikka väga tõre!

Nii ongi meil terve seeria hommikuäratuse pilte, siinne on neist esimene, Theodor on pildil nelja päevane. 

Ütleme, et alguses polnud see äratusefekt kuigi tugev, sest esimesed kolm kuud magas Theo  täielikult maha, mõnikord koguni kuni 20-22 tundi ööpäevas. Järgmised kolm kuud võttis natuke tagasi, aga oli siiski päevi, kus ta oli valmis kogu eluväsimust enam-vähem 24 tundi järjest välja magama. Kusjuures selle suure magamise juures hakkas ta tegema kõiki kontrolltegevusi, keerama-pöörama, haarama, roomama, käputama, istuma ja nüüd juba ka püsti tõusma täpselt õigel ajal. Ma arvan, et nüüd, kui ta on kaheksakuuseks saanud, magab ta vast enam-vähem nii nagu kõik temaealised head magajad, st ilusti kogu pika öö küll mõningate söögipausidega, mis kedagi ei ärata, ning kaks korda päevas. Minu ema tundus väga muretsevat seepärast, et kui laps niipalju magab, siis millal ta areneb..., aga minule oli vaja just magavat ja alati rõõmsatujulist last, sest mul olid kogunenud suured töövõlad ja nii ehk nii lapsehoolduspuhkust ainult kaks kuud. Ning pealegi oli ju suvi, ning suveprogrammis ei saanud ju ometi järeleandmisi teha.

Sel suvel sai tõeliselt palju ujuda, ja see toobki mind väikse müsteeriumi juurde, mida ma nimetan Universumi Kingituseks (Theodori sünni puhul). Nimelt olen ma alati hea ujuja olnud, aga vee peal seista ilma, et peaks näpuotsagi liigutama, pole ma osanud. Kui me nooremad olime, demonstreeris oma vee peal lamamise oskust alati üks meie onudest ja sealt on mul jäänud komme vahetevahel proovida, et ega ma kogemata seda oskama ei ole hakanud. Ja nüüd voila! - korraga oskasingi. Kusjuures ma mäletan, et ujuvuse tagab mingi kombinatsioon keha tihedusest ja vee tihedusest ja see ei ole õpitav. Ning seda mäletan ka, et ülekaalulistel on parem ujuvus (onu ei olnud ülekaaluline!). See mind kusjuures proovima panigi, et kas arvestatav hulk lisakilosid võiks äkki mind paremini vee peal hoida... no ja hoidis, aga müsteeriumiks jääb minu jaoks ikkagi see, et juba suve jooksul kadus hulk kilosid, kuid ujuvus ära ei kadunud, ning samuti säilis vee peal lebamise oskus igas veekogus, kus ma seda proovisin, ehkki tihedused on ju alati erinevad. Igaljuhul - basseinis pole ma vahepeal proovimas käinud, ootan uut ujumishooaega suure huviga ja olen sellise suurepärase kingituse ees, mida niisama lihtsalt juba välja ei mõtle, ülimalt tänulik:)