Tühi-tähi mõtted pühapäeva pärastlõunal tööle sõites

Meie poisi esimene välisreis viis... Valgevenesse (Mial Lätti) ja siis muidugi kohe ka Moldovasse (kus Mia käinud ei ole). Ja nüüd peame end mõningase regulaarsusega Ungaris näitama. Eilses check innis tuli ära anda Theo käru, ja kuna mul oli Helsingi lennujaamas vaja mitu tundi oodata, siis kaalusin, kas ei oleks käru mõttekas ainult Helsingini saata ja seal uuesti välja võtta. Mõttekäik oli selline, et kui juba Tallinna lennujaamas lastekärusid leidub, siis seda kindlamalt Helsingis ja ma ei viitsi pagasiga jamada. Nii ootaski meid Tallinnas kohe pärast asjade läbivalgustamist beebidele mõeldud i coo käru, millega oli tore esmalt Lottemaale patjade otsa ronima kärutada. See-eest Helsingis leidus vaid kõval metallraamistikul plastmassiste suuremale lapsele ja ikka seesama pisitilluke lastenurk. Mitte et Theo poleks plastmassistmega leppinud, aga vähe kaugemast perspektiivist on Eesti tihti justkui nõelasilmast tulnud, äsja valmis saanud ja nii ütlemata cozy. Budapesti lennujaamas pole loomulikult mitte mingisuguseid istmeid. Seal tuleb lunastada 300 HUFi eest endale pagasikäru.  

Kui poisil aga Helsingi lennujaamas kõht tühjaks läks, ei leidnud ma kaasavõetud toitu üles, ja ma ostsin 2.30 EUR eest purgitoidu! (Hesa lennujaama hinnad on kohutavad, minu lemmik korvapuusti saiake maksab 3.60 ja ma ei ostnud seda!) Assa, kuidas talle see maitses! Viimased kuu aega on meil käinud trall ja tants aedviljade ümber, mida ta ei söö juhul, kui sinna pole just banaani sisse pandud. Ma ostsin otsekohe veel kolm Piltti purki ühepajatoiduga. Seevastu Budapestis maandudes aega parajaks tehes sõin ma lennujaama kohvikus kõige ehtsamat ja ausamat guljasi, mille pooleliitrise topsiku eest kasseeriti pisut vähem kui üks Euro. Võta nüüd kinni...

Kohviku akna taga oli kottpime, ehkki aeg ei olnud veel üldse hiline. Aga pime kevadõhtu sai korraks andeks, kui lennujaama ukselt soe Doonaust niiske õhk vastu voogas. Pimeduse tõttu ei näinudki ma enne, kui alles täna hommikul, et kirsid õitsevad, kased on urvas. Kevad madjarite maal.

Piltideks panen hoopis paar värvilaiku sügisesest Valgevene külaelust, selles külas elab üks opositsiooniliidreid, kes korraldab enda majas kokkusaamisi, koolitusi jne, mida pole nende sisu tõttu võimalik ametiasutuses registreerida.