Seal ja siis jälle siin. Ning vastupidi

Eile õhtul istusin ma alles ühe oma noore albaania kolleegi Shqipe ning Kosovo ombudsmaniga Pristhinas, Siriuse katuseterrassil (a’la Radissoni skybar, aga vaade on muidugi kohane Prishtinale), meid ümbritses tume lõunamaa taevas, kus sähvisid pärast nädal aega kestnud +34 välgud, ning rääkisime (minu õhutusel) sellest, mida võib lugeda igast lähiajaloo käsitlusest Balkani sõja kohta ja enne seda, aga mis nende inimeste elus on juhtunud päriselt – varahommikused sissetungimised Shqipe koju, kust sai tabada pidžaamas professori (Shqipe isa) ja tema raamatud ning teadustööd ära viia. Haridustee albaaniakeelses koolisüsteemis, mida organiseeriti 90ndatel kodudes, ja mille eest maksis albaanlaste kogukond, kuna riigi, st Serbia teenustele ja süsteemile puudus alates Miloševići võimule tulekust juurdepääs.

NATO purukspommitatud kodu, sest see asus otse keskpostkontori vastas, mis oli üks väheseid objekte, mida NATO Prishtinas pommitas. Serbia maamiinidest palistatud no man land Serbia ja Albaania vahel, mis tuli ületada, et Albaaniasse sõjapakku pääseda. Nemad õhku ei lennanud, aga nad nägid koeri ja kasse õhku lendamas. Põgenikelaager Albaania piiri ääres, kus kaks nädalat magati mudas ja kuhu Red Cross viskas süüa lennukitest…. nagu filmis… ma kujutan ette. Igaöised tapatalgud ja vägistamised mingis Kosovo külas, kus ombudsman oma kahe väikse lapsega redutas, hommikul loeti surnuid. Kvoodialusel Ameerikasse, EL väljarändamine ning kahe kuu pärast, st nii kiiresti kui võimalik, naasemine, sest Kosovo oli viimaks vaba!     

Minu õhutusel seepärast, et ega tegelikult mitte keegi – ja ma olen töötanud Balkanil nüüdseks 10 aastat – ei räägi ilma küsimata sellest, mis on olnud. Võib-olla on see ainus võimalus edaspidiseks kooseksisteerimiseks. Ma mäletan 10 aasta taguseid pingeid, oluline oli välja mõelda, kes kelle kõrval koosolekul istub ning samuti anda kõigile võrdselt kõneaega. Praegu – Suur-Jugoslaavia aeg ühendab, vahepealne vaikitakse maha. Serblased muidugi aeg-ajal viskavad mõne killu Montenegro iseseisvuse, mis nende arvates ikka suuresti Serbiast ära ripub, ja väiksuse suunas. Aga ma tean ka ilmselt liiga vähe, et üldistada. Igal juhul on Kosovo albaanlased kui võitjad pidanud rahvusvahelisel survel näitama üles tolerantsi ja mõistmist ning mineviku kannatustest rääkimine ei käi hea tooni juurde. Nüüdseks on Kosovos serblastele kinnitatud kvoodid, näiteks parlamendis peab olema 120 saadikust 14 serblased, isegi kui nad pole lävendit ületanud. Nii igas ametis, isegi kui nad albaania keelt ei oska. Igaljuhul läks meil eestlastel ses osas 90ndatel ikka pareminiJ

Aga tänaseks asendus Lõuna kuumus Põhja lämbusega ning me avasime rannahooaja, käies ühel päeval kolm korda rannas, korra Meriväljal ja kaks korda Kakumäel (teine kord päikeseloojangul muidugi). Ehkki meresooja näitas ainul +13, hullas Mia vähemasti kaks tundi Kakumäe madalas rannavees, mis oli kindla peale soojem kui kolmteist kraadi.

Kui ma nüüd paari tunni pärast suudan üles tõusta ja ühe Skype-koosoleku pidada nendega, kellel ei ole parasjagu varahommik ning järgmisel nädalal ühes lähiriigis edukalt tööga maha saan, võiks varsti puhkama hakata!

Metsmaasikad juhatavad sisse suve

 

Esimesed selle suve mälestused on salves, aga aega neid mõtestada pole veel olnud - uus imeline päev ühes värske ja klaari õhuga, uus päikeseloojang uute värvidega, uus ahhetav öö tuleb liiga kiiresti peale. Täna aga sõidutas mind töö üheks päevaks lämbesse Ungarisse, kus kell kümme õhtul oli +29,5 kraadi ning homme lubatakse kuni +40 ja ühtki mu kolleegi tööl ei ole, sest kuumarabanduse vältimiseks on palutud inimesi kodus töötada... ja kus mul on seega ebasobivate ilmastikuolude tõttu natukene hingetõmbeaega, et tagantpoolt ettepoole asjadest ülevaade saada.

Igaljuhul, üleeile oli alles Eesti sellesuvine ilm. Uhiuued titad, keda ma tutvustan teile ühes järgmises postituses, läksid tea mitmendat lõunauinakut tegema, meie Kristi eestvõtmisel aga maasikale. (Sarjast Ema viis hälli heinamaale, alleaa-alleaa.) Maasikavälu, kust parematel aastatel on kolmeliitriste ämbritega metsmaasikaid välja toodud,  hakkab kinni kasvama, aga kus veel raisemikku jätkub, seal paksult ka punetab. 

 

Muidu võiks olla lausa klassikalised suvepildid - aga see varustus!!! Ütleme nii, et sääskede vastu, ega nüüd nii külm ka ei olnud, et pidanuks lausa kombekaga maasikal käima;) Kollased kummisaapad kiidan aga heaks - just eelmisel päeval sattusin rannakivide peal palja jalu hüpates kokku ilusa suure nastikuga, kes oma päikeselist kohta kivi peal kohe ka kaitsma asus! 

Mia oli Kärdi vanuses kõva marjuline, nüüd nagu näete, korv täitsa tühi! Peamine on siiski see, et ta neid maasikaid vähemasti sõi. Ma olen siin varemgi rääkinud, kuidas Mia ei oska heast kraamist lugu pidada - maasikad vahukoorega jm selline jätab teda näiteks täiesti külmaks. Õnneks ta siis ikka sööb, kui saab ise värske kättesaamise nimel tegutseda - peenralt herneid võtta, kasvuhoonest oma käega tomateid. Kärt, imeline laps ja ilmselt iga ema unistus, kes ei ütle ära ei teisest pudruportsust ega kõige peenemast gurmeest, on maasikate keskel muidugi omas elemendis. Kui Kärt veel suisa väike oli, pandi ta lihtsalt keset raba istuma, et laps ometigi jõhvikatest oma isu täis saaks...

Rabarber, Wine kitchen ja sõbrannad

Iga kord, kui ma olen Ungari kohta miskit pahasti öelnud, mul ikka süda natuke valutab ka. Ja täna kohe on selline hea võimalus natukene asja heastada - selsamal toiduteemal.

Eile Lidlisse süüa ostma minnes nägin juurviljaosakonnas tohutut hunnikut rabarberivarsi, juures infotahvel - "Mis on rabarber ja kuidas teda toiduks tarvitada". Fantastiline, ma ütleks! Ikkagi kuskilt mingi info imbub sisse. Esimesed 7 aastat ei näinud ma mitte kuskil rabarberit, eelmine aasta siiski paar korda õnnestus hankida, tänavu ka paar korda lähedal asuvast juurviljaputkast, seda juba kuu aega tagasi..., ning nüüd korraga selline küllus! Kuna me täna asume Eestisse sõitma, siis minust nad sinna jäid. Pealegi olen ma oma teavitustöö kolleegide hulgas rabarberi-toskakoogiga juba ära teinud;)

Ja nüüd teave gurmaanidele ning lihtsalt hea toidu austajatele - Budapestis asub koht, rahvusvaheliseks nimeks Winekitchen, kus saab väga hästi süüa, juua, kus teenindusega miskit viltu ei ole ning paljaks ka ei röövita. Juba mõnda aega, aga mina sattusin sinna hiljuti. New York Time'si nädalalõpulisa soovitab oma "36 tundi Budapestis" just seda õhtustamiseks. See on koht, millest ma olen "Goa" kinnipanekust saati puudust tundnud ja mida igas teises linnas leidub kamaluga. Sinna me lähme veel ja veel! Tunne on selline nagu oleks natukene ust ja aken paotatud ning pisut modernset maailmakulinaariat sisse lastud. 

Pildid tulevad eelmise pühapäeva pärastlõunast sõbranna Lauraga. Laural oli elu esimene viiulikontsert, kestis umbes ühe minuti, aga kuna Laura emal jäi lennuk Londonist kaheksa tundi hiljaks, siis pakkusime Laurale oma seltsi ja publikut. Ma lootsin, et äkki Mia avaldab pärast kontserdi ka soovi hakata viiulit õppima (tegelikult ei lootnud, viiul esimese pillina on ikka jube raske, ütlen ma kogu kava ja kõikide vanuserühmade ärakuulamist), aga miskit sellist soovi ta küll ei väljendanud. Ohkame siis kergendunult:)

 Väike viiuldaja.

Eks tüdrukute suur sõprus põhineb ühisel huvil kleitide, kottide jm aksessuaaride vastu. Ma ei tea, mitu korda sellel ennelõunal kleite ja tiibu vahetati. No ja muidugi on sõpruse eelduseks ka see, et üks on mõistlikum, järeleandlikum, leplikum. Seda on hea laps Laura. Mia on väga hea laps, kui ta on üksi meiega, aga suuremas seltskonnas - siis näed oma tütart ikka hoopis teise kandi pealt. Kui te küsite Mia soengu kohta, siis jah-jah, ise jälle lõikas.

Lasteaia lõpupidu

Ma vaatasin just Krista Kõivu helgeid lasteaia lõpupeo pilte, mis on otsekui eredaks kontrastiks lasteaedade alarahastamise juttudele. Milline ilus ning andekas noor põlvkond kasvab Eestis üles!!!

Ma väga soovin, et Mia jõuaks enne kooli minekut ka eesti lasteaeda. Juba keele pärast on tal seda vaja ning Eesti õhustikku sisse elamiseks ka. Mõnikord on mul väga kahju, et meil on Miaga nii erinev lapsepõlv. Krista piltidel on minu lasteaiaaeg ühes vaasi toodud noorte kaskede, pääsukeseaplikatsioonidest seinakaunistuste, turnimisredeli all istuvate lapsevanemate ning kevadsuvise soojuse ja valgusega. Mia lasteaiakogemus on seevastu miski, mida mina ei adu, sest ise tal palju sellest ei räägi ning mina osalen lasteaia tegemistes niipalju, kui on vaja vetsupaberit, salvrätikuid, hambapastat ja puuvilju tuua. Ma loodan, et ta suuremaks saades ikka räägib, kuidas seal ungari lasteaias siis oli....

Selle kevade viimane päev oli Kuu tänava lasteaias igaljuhul meeleolukas ja folgihõnguline. Rohkelt traditsioonilisi ringmänge, leelotusi, poisid tegid täpsusviskeid ning tüdrukud vaatasid ja plaksutasid. Siis tantsisid tüdrukud ning poisid vaatasid ja plaksutasid. Soorollid olid igaljuhul väga paigas.

Mia laulis suure suuga kaasa, aga kui ma hiljem küsisin, et kas kõik oligi peas, siis ta väitis, et "ei olnud, niisama maigutasin suud".Võta sa siis kinni! Ma olen kuulnud teiste käest, et ta rääkivat väga normaalset ungari keelt. Mia on tegelikult ka üsna enesekriitiline tüüp ja oma oskustega ei eputa.

Kui kõik aasta jooksul õpitu oli ette näidatud, siirduti tuppa, kus olid kaetud pikk laud... (sisse tuleb kahjuks kurb noot)... rämpstoiduga (ersatsküpsised, kuivad lehttaignapulgad jm selline). Ainsaks vahelduseks paar kilo maasikaid ja kirsse, mida mina olin kiiruga kaasa ostnud. Praegu on värsket kraami Ungaris tohutult, ma lihtsalt ei mõista siinset toidukultuuri!!! Toitlustusteema ja lisaainete rohkus tõstatus korra ka lastevanemate listis, aga paremaks sellest küll midagi ei läinud. Asi ei ole niivõrd rahas, kuivõrd tervislikku toidu kontseptsiooni kui sellise puudumises kogu ühiskonnas.

Nojah, ega me ka just suppi seepeale sööma ei läinud, ikka kohvikusse ja linnapeale:)

 

Lasteaed on selleks korraks läbi! Tere, põhjamaa suvi!

Uusi ilmakodanikke

Kõige uuem uudis on see, et Miale lähisugulaste võrgustikku lisandusid eile kaksikud tüdrukud (kellel veel nime ei ole), aga kes on Kärdi õed ja seega Mia täditütred. Sellega on meie vanemad saanud viimase nelja aasta jooksul neljakordseteks vanavanemateks, ning tüdrukutebändi võib varsti kokku panna:)

Kaksikud otsustasid oma ülitäpse sünniga ennetada seda, et õeraas peaks haiglasse tilgutite alla minema, Kristi ülevaatest jäi igaljuhul mulje, et neid sünnitada olevat olnud imelihtne. Kõik on kõige paremas korras.

Kuna meil läheb maimukeste nägemisega veel natuke aega, siis panen pildi hoopis Kristist:) Nimelt oli ta juba suur tüdruk, kui talle ikka veel nukuvankrit kärutada meeldis! Sellel pildil häbeneb ta oma sõnul seda fakti, veelgi enam, et juhtus ühes oma käruga isa kaamera ette jääma.

 (Pilt on vast tehtud kaheksakümnendate keskpaigas.)

Palju õnne lapsevanematele! Ilusat kasvamist ja õnnelikku elu tüdrukutele!

Kui töö segab elamist

Peas olen ma vahest mõne postituse valmiski mõelnud, aga kirjutajat minust praegu ei ole. Kõige suurem uudis on, (selle kõrval, et meie kodanikuühiskonna arendamise projekt ei ole otse loomulikult leidnud Valgevene kõrgemate instantside heakskiitu ning meie jalgealune on tuline) et meie hoovis elutsevad nüüd päevasel ajal kaks valget hobust. Kuna meie maja omanik meie pealt suurt midagi ei teeni ja me niikuinii olime teinud juba pool aasta tagasi otsuse välja kolida (millega me pole ajapuudusel hakkama saanud), siis otsustas ta vähemasti aia teenima panna. No hobustega meid välja ei aja... aga hobuses... haisuga küll. Pikapeale:)

Mial on olnud selleaastane lasteaia lõpupidu, pärast istusime ühes siiamaani täisti salajaseks jäänud kohvikus, mille kohta Plamen ütles, et Eesti tunne tuli peale. Mia ja Plamen on käinud mööda piknike, sünnipäevapidusid, folkkontserte, sellal, kui mina veedan aega kontoris (nagu praegu, on südaöö, kogu senine kevad-suvi on minust suure kaarega mööda läinud) või lennukis. Viimased paar nädalat on läinud nii, et kui ma parasjagu kuskil mujal riigis pole, siis saabun ma kell viis või kuus koju, me teeme miskit, täna näiteks avasime välibasseinide suvehooaja, ning Mia lubas järgmisest nädalast alates võtta osa ujumiskursustest, ja siis ma lähen kella üheksaks kontorisse tagasi ning töötan kell üheni öösel. Ma tean, et seegi läheb viimaks mööda. Aga mõned hetked ühes Miaga jäävad selleks ajaks alatiseks olemata! Ma pole juba mitu nädalat saanud talle unejuttu lugeda! Vahetevahel ma mõtlen, et tulgu, mis tuleb, minu pärast võiks edasi liikud küll, siis jälle, et nii palju põnevat on ees - eriti kui ma satun oma ala tõeliste ekspertidega rääkima - natuke võiks veel teha. Ehkki oma elu ühest projektist teise ära elada nagu ka päris ei tahaks. Ja suured lapsed, ma saan viimaks aru, vajavad meid veel hoopis palju rohkem.

Hiljuti Albaanias olles oli mul kaks tõlki, üks supertõlk, kes võttis OSCE'st päeva vabaks, et tulla koolitust tõlkima, kuna ta ka ise koolitab inimesi, ning teine, kes ei olnud väga hea tõlk, see-eest oskas mulle rääkida kõike Eesti e-valitsusest, riigist ja ajaloost. Vahepeal pani natuke mööda ka, aga ma eriti korrigeerima ei kippunud, oli selline tüüp, kes alati kõike teab, ja minu silm teritus kõvasti selles osas, et millised kivid on Berati kindlusse kandnud kokku roomlased, millised türklased. Ja ta tegi pilti. Nii et mul õnnestus ka üle hulga aja pildi peale jääda. Olgu siis täna selline. Lasteaiapeo, hobuste jm juurde pöördun ikka ka tagasi. Ja võib-olla isegi Berati tuhande aknaga linna juurde. Ja võib-olla Pariisi.

Kui on mahti, kuulake üht laulu.

Seis on selline

Andeks! Vaikusel on mitmeid põhjuseid. Esiteks - ma kirjutan kolleegidega kokku ühte bullat, mis ületab varsti 100 lehekülje piiri ja ma lihtsalt ei suuda selle kõrvalt veel miskit muud mõtestatut kirjutada. Suurvorm imeb mu täiesti tühjaks, minu lemmikzanr - blogilugeja võib aimata, mis see võiks olla - mahub ühele leheküljele. Teiseks - mind kaua teeninud pilditöötlusprogramm Picnik pandi kinni, ning seega pole mul kuskil pilte töödelda ning esimese hooga ei ole ma leidnud ühtegi nii käepärast online programmi kui seda oli Picnik. Ja tahaks mõne pildi ju ka riputada. Kolmandaks pole ma ikka veel suutnud oma uude töökeskkonda, mis paikneb kaks korrust allpool, sisse elada ning minu tavapärane rutiin on väga häiritud. Neljandaks oli muidugi kaks nädalat imeilusat maikuud Eestis (minu teine või kolmas mai viimase kümne aasta jooksul) - see on hoopis teine asi, kui päevad alles lähevad muudkui pikemaks, mitte ei hakka tasapisi lühemaks minema - ning nende ülipikkade valgete, kuid siiski nappide tundide sisse kirjutamist ei pressinud. Oli palju toredamaid suhtlemise vorme:))) Tänan!

Võtsime Miaga registreerimata talgulistena osa maailmakoristuspäevast - mööda Raplamaa teeääri kõndides pidi tõdema, et pole see Eesti Balkanimaadest etem midagi!
 
Korra tegin just täpselt niimoodi tööd, nagu ma tahaksingi tööd teha. Kell oli natuke pärast seitset õhtul, mina istusin Skypes Kaberneeme rannas, laine loksus tüünelt ning väljas oli Suur Päev, üks mu projektipartner oli arvutiekraani taga Pariisis, Boss juba hämarduvas Budapestis ning kolmas ekspert Ameerikas. Pärast kuutteist töist aastat võiks küll olla juba nii, et kui isegi ei saa alati valida, mida sa teed, siis võiks saada vähemasti valida, kuidas ja kust sa oma tööd teed.  

Mia sai tuulerõugetest lahti, aga nii vähe kui neid ka oli - kõikidest on veel armid järel. Ja need kõige suuremad laigud just näo peal. Hooldatud sai neid Bulgaarias mentoolpiirituse ja mingi spets kokkusegatud pulbriga (briljantrohelist seal ei tunta) ja hiljem Eestis rohelisega ikka veel ka, aga ma ei tea, kas ta nüüd jääbki selliseks? Apteeker oli veendunud, et jääb, et temal ka lapsepõlvest saadik rõugearmid näos. Ma ütlen APPI!

Mia oma rahakotti kõlistades: "Mul on palju raha!" Mina: "Tore siis. Mul küll nii palju ei ole!" Mia: "Küsi Aime käest!":))) Siinkohal tervitan mummit!