Vabaõhumuuseumis

Szentendres asub väga tore vabaõhumuuseum, mida nad, nagu rootslasedki, skanseniks kutsuvad. Vabaõhumuuseum on üles ehitatud nii nagu Rocca-al-Mare'ski: majad-külad erinevatest maakondadest, ent külade vahel opereerib Austria-Ungari keisririigiaegne rong. (Ma kardan, et rongipildid peavad ootama järgmist postitust.)

Eelmisel aastal sattume sinna samuti aprillis, just kevadise kuumalaine ajal (eelmine aasta oligi tore kevad ses suhtes, et aprilli veetsime Ungaris, saime kevadise kuumalaksu ja õitsemise kätte, ja siis tulime Eestisse tagasi, kus kõik alles valgete ööde lummuses õitsemist alustas).

Nii et seks korraks oli mul juba teada seinad ja uksed, mille taustal pilti teha. Eks see üks paras Mia photo shooting oli, ent ta polnud ka vastu. Ja mina sain kamaluga pilte, mida eelmisel aastal skansenis tehtuga võrrelda. See tüdruk kasvab nii ruttu ja ta on alles kahene - mis veel edasi saab?

Paar visuaali ka interjöörist.

See ei ole lastelaud.


Seekord õnnestus meil ka natuke rohkem teada saada Tisza jõgikonna kiriku kohta: tegemist ühe vähese Ungaris säilinud kirikuga, mille kellatorn on eraldi ja see veel omakorda puust ehitatud, mida Ungaris ehitusmaterjalina peaagu üldse ju ei kasutata. See reformatsiooni kirik pidi ehitatama võimalikult vähe kiriku moodi, ja sestap ei tohtinud olla ka kellatorni, ning kohalikud olid õnnelikud, et nad võisid üldse kiriku ehitada. Ehitis ise on savist, ja huvitav on, et kirikuaknad on ainult ühele poole, tänava poole ei tohtinud aknaid olla.

Laedetail

Sirelite õitsemise aegu

Tänavune kevad on olnud Ungari mõistes pikk ja küllalt jahe: tihti on sadanud vihma ja kõik on saanud rahulikult oma õitsemist õitseda - kirsid, toomingad, pärnad, vahtrad. Praegu on veel õites meie aia pirnipuud (NB! pildil ei ole meie kodu, vaid minu töökoht, meil on siin itaallaste kujundatud dendropark, kus me käime lõunat söömas:) Tulbid, mida oli rohkelt üle kogu aia, hakkavad vaikselt närbuma, ent nartsissid, mis eelduste kohaselt pidanuks õitsema ühel üsna laial nartsissipeenral, miskipärast õide ei puhkenudki. Magnoolia variseb, sirel hullutab. Eile niitsime esimest korda muru, oli teine juba peaaegu põlvini, või noh, vähemasti Mia põlvini.

Üüriaed on ses osas üllatusterohke, et me kolisime ju sisse detsembri esimestel päevadel, puude otsas oli veel pirne, ent mida me sealt veel leida võiksime, jäi kevade saabumist ootama. Nüüd on siis selge, et tegemist on metsiku rohtunud aiaga, kus kevadlilled õitsesid üsna omapäi. Ja kui muru ära ei peaks niitma, hakkaksid hiljem sporaadiliselt õitsema ka saialilled. Meil on suur kirsipuu, kas ka ta vilju kannab, on näha üsna pea (maasika- ja kirsihooajani on jäänud vähem kui kuu). Paar dekoratiivset pirnipuud, jupike sirelit, viinamarjapõõsaid (need küll ei kanna, on selge), mõned okaspuud ja värava kõrval suur elupuu. Lisaks on meil sisalikukoloonia ning rohkelt suuri tigusid.

Tänu vihmasele kevadele on Mia lemmikjalavarjudeks saanud kummisaapad. Siiamaani pole Mial ühtegi riideeelistust tekkinud, kui ma laseks tal ise valida - nagu olen lugenud, paljud oma kaheaastastel lasevad - ei paneks ta midagi selga. Kui ma talle näiteks lasteaeda järele minnes ütlen, et too nüüd riided, hakkame minema, haarab ta esimesest ettejuhtuvast nagist kellegi väljaveninud dressipüksid, temal vahet pole... Ent kummikutega nüüd on, nii et ta kooserdab nendega mööda õue ringi nagu maamees kunagi. Vahet ei ole, mis ilm parasjagu käsil. Täitsa tegu, et veenda teda kingi jalga panema.

Sel nädalavahetusel keeras suveks, ikka väga palavaks, me käisime nagu aasta tagasigi, siinses vabaõhumuuseumis. Pilte sellest näeb ehk juba täna õhtul.

Päris mitu puhku oleme ka kevadises Budapestis ringi patseerinud, ilmselt tänu sellele, et ma enam ses linnas ei ela, olen ma taga ka rahu vahesõlminud. Täiesti kannatab visiteerida. Linnakevadestki tuleb eraldi sissekanne.


Nädalavahetusel peeti RECi aias Maa päeva, muu hulgas sai ka sõita kondimootoriga ringi käiva karusselliga.

Nüüd on siis lutiga ka viimaks ühelpool

Aprill näikse sobivat muutusteks - eelmise aasta aprillis lõpetas Mia üleöö tissitamise, nüüd paar nädalat tagasi jättis lutiga südamerahus hüvasti. Piinlik küll, aga me ikka veel kasutasime seda õhtul magama jäädes. Päeval või mingiks muuks otstarbeks küll mitte kunagi. Ja vahepeal kadus juba ka lutt ära, ent siis hakkas lasteaed nõudma, et äkki tooks luti, laps jääks kergemini lõunaunele. Ent kui meil taaskord lutt ära kadus, siis sai nii ka Miale seletatud, ja korraga polnudki enam probleemi. Kui Mialt küsida, mis ta lutist sai, siis vastab väikse kurva noodiga hääles, et "kadus ära" ja asi on sellega lõpetatud.

Muide, just täna saab Mia 2,3 aastaseks.

Eellugu ühele peatsele postitusele mitmekeelsetest-kultuursetest lastest: Mia paneb õhtul titat magama, äiutab "bebe-bebentse" (bulgaaria k) ja sätib tekki peale, kui nukk teki all peidus, tuleb meelde, et võiks peitust mängida - "kukuts-kukuts!" (ungari k) hüüab Mia ja võtab nuku teki alt ära sülle ning hakkab laulma "äiu-äiu, kutsu-kutsu":)))

Me saime oma voodi tagasi

Eksivad need, kes arvavad, et Mia meiega kooliminekuni ühes voodis magab.

Sellest, kuidas meil magamisega lood, olen juba ka varem kirjutanud. Ent tundub, et asi liigub paremuse poole. Umbes kuu või natuke peale tagasi ostsime väikesele inimesele oma voodi (olgu siinkohal meenutatud, et võrevoodis on ta maganud ainult loetud tunnid), sest väike inimene hakkas juba lubamatult palju ruumi meie voodis ära võtma. (Ma tean, et teie, kes te oma lapsi olete peaaegu esimesest päevast mitte ainult oma voodis, aga ka oma toas lasknud magada, ei suuda seda mõista. Aga ma ütlen ka, et teise lapsega teeksin ma teistmoodi, ent meil see lihtsalt kujunes nii, sobis enam-vähem ja tõe huvides tuleb öelda, et Mial pole ka veel oma tuba).

Aga oma voodi nüüd on, ning tellimus voodikatte tegemiseks on ka sisse antud:) Kui esialgu püüdis Mia meid iga nipiga üle kavaldada, et enda voodist meie voodisse pääseda, siis eile jäi ta juba täiesti iseseisvalt oma voodis magama ning täna öö oli ka täitsa esimene, kust ta ei teinud katsetki sealt plehku panna, vaid vastupidi, pärast varahommikul potilkäimist läks täiesti iseseisvalt oma voodisse tagasi. (See on ka temast muidugi tore, et ta küsib kasvõi südaöösel potile, kui vaja.) No aga tihti olid need küsimised sellised, et "kaka!" (see on tal märksõna, tegelikult nii hull asi keset ööd just ei ole), ja siis kui Plamen end üles ajab ning vannituppa poti järele tuiab, kasutab Mia olukorda ja lipsab meie voodisse ja sonib läbi une "mütsike..." See tähendab, et tuleb Punamütsikest jutustada. Ma mõnikord siis läbi une naeruga pooleks ütlen, et "elas kord Punamütsike", ja Mia nohiseb õndas rahus edasi magada.

Mind muidugi mingi "kaka" öösel üles ei aja, ja ma vaevu märkan, et ta mulle külje alla poeb. (See toob jälle omakorda meelde, et kui minu ema meiega detsembris siin oli, siis Mia jäi öösel haigeks, ema kuuleb, et laps hingab raskelt, katsub ta pead - no ilmselgelt palavik -, mina aga muidugi ei kuule ega näe midagi. Lihtsalt hea soe oli palavikus inimesega ühe teki all magada.)

Aga muus osas ongi nii kujunenud, et meie igaõhtuse magamaminekurutiini juurde käib esmalt paari raamatu lugemine, ja kui tegemist on luuleraamatuga, siis ka laulmine, seejärel tuli kustu, tekk üle pea ning Punamütsikese jutustamine. Tavaliselt kuulab Mia Punamütsikese hoolikalt lõpuni, pähekulunud fraase kaasa korrates, mõnikord väga harva jääb ka ta enne magama, kui hunt Punamütsikese ära sööb.

Ma küsisin hiljuti Plamenilt, mida tema Miale jutustab, selgus, et ka Punamütsikest.

Elu siis, kui...

...kodu, töö ja lasteaed ühe kilomeetri sisse mahuvad.

Kaks viimast nädalat oli hullus kuubis. Kõik hakkas sellega, et Plamenil oli vaja Bulgaariasse minna, peaasjalikult selleks, et oma tulusid deklareerida (ma võtsin siis ka asja kätte ja tegin tervelt ühe minutiga ära, nüüd ootan ülekannet:) ja mina hakkasin kirjutama FP7-le (kes teab, see teab) oma projektitükikest kokku. Õigemini oleks öelda, et arvutama, sest põhiaur läks tohututele arvutustele ja pidevatele ümberarvutustele. Esmalt oli vaja projekt kasumlikuks saada, siis see kasumlikkus meie finantsosakonnale maha müüa, nemad reele saada ning nende protsentarvutused omakorda projektipartneritele maha müüa.

Alguses olid ainult hommikud hullud, kui ma higipull otsa ees lasteaeda kärutasin ja sealt siis joostes kontorisse tormasin. Õhtul Miale järele minnes oli laps alguses ainult õueriidesse pandud, aga hiljem juba ka ukse kõrvale välja „tõstetud“. Ent õhtud olid ikka veel meie päralt, mida me meie väikses linnakeses patseerides ning jäätist süües veetsime. Aga mida tähtaja poole asi liikus, seda hullemaks läks.

Teise nädal õhtutel käis Mia juba minuga tööl kaasas, sorteeris kolleegide sahtleid ja joonistas nende laudadele seda, mis paberile ei mahtunud. Nii et õhtu lõpetuseks saatsin ma alati kolleegidele kirja, et vabandust, teie kirjaklambrid on vahetuses, makrerid valedes topsides, augustaja umbes, küpsised kappi peidetud jne.

Lisaks võttis Mia osa senior managemendi pidulikust õhtusöögist, kuna see oli ainus võimalus pidevalt hõivatud finantstegelasi kohata, ausalt öeldes keegi ei pahandanudki, aint direktril oli mure, et ta koht laua taga on ära võetud.

No ja lõpuks – ehk siis lõpuponnistuse viimaseks päevaks – jäädi lasteaias ülestõusmispühade puhkusele ning mul tuli Mia juba hommikul tööle kaasa võtta. Mia päralt oli terve kabinet, sest mina olin pidevalt kuskil mujal, ning see oli ikka hullus kuubis, milline me toake päeva lõpuks välja nägi. Vahetevahel õnnestus tal mõni vähem hõivatud tegelane endaga mängima meelitada – ühel hetkel, kui ma sisse astusin, istus Mia Jani (meie autojuht) põlve peal, kahekesi joonistati muidugi autosid. Hiljem voltis Jani talle RECi plankidest lennukeid. No ja siis, kui väga igavaks läks, jalutas preili lihtsalt alla receptionisse ning veetis aega Andrasi ja Eva süles istudes ning tulijaid tervitades.

Ent reede õhtul kell 6 sai see asi läbi, me istusime autosse ja kimasime Prahasse minu suveriiete järele. Südaööseks olime kohal. Kuna auto oli olnud peaaegu kogu selle aja teeninduses, siis polnud kordki võimalik sellest ühe kilomeetri sees rahmeldamisest välja sõita. Ah, mis kergendus oli taas teel olla!

Prahas oli muidugi tore, Mia leidis endale väikse sõbra Peetri (kes on serblasest isa ja eestlasest ema laps ning saanud oma nime (mis tegelikult on Peter, aga kuidas siis käänata?) ungarlasest vanaisa järgi. Peetri ema võiks olla peagi potentsiaalne „Minu Kosovo“ raamatu autor, sest nad lähevad Pristina alla (esialgu) kolmeks aastaks elama. On ikka elusid ja saatuseid!




Ah, ja Prahast tagasitulek käis muidugi Viini kaudu. Mul on nii ilus pea! Mial nii ilus ei ole, sest ta lubas ainult poolenisti tukka lõigata. Ülejäänud aja veetis ta soengumannekeenidele lokirulle juustesse keerates.

Kevad on võtnud hoogu maha – päikese käes on soe, ent muidu on õhk jahedamapoolne. Toomingad õitsevad. Kirss juba variseb. Plamen tuli eile tagasi. On päikseline kevadhommik ja ma ootan taksot, mis mind lennujaama viib, et Luksemburgi sõita.

_______

Ja jàlle tàhtis lisandus, mis mul alles nyyd meelde tuli - varahommikuti jàtsin ma Mia ka ju veel yksinda magama, et ise juba yhtteist kontoras valmis meisterdada. Reedel, sellel viimasel hullul pàeval, kui ma siis taas Mia hommikul 40 minutiks olin yksi jàtnud, leidsin ma ta esiku porandal istumast ja saapaid jalga panemast. Seina oli pastakaga tàis joonistanud, aga triikrauda, mille ma olin ka sisse jàtnud, polnud ta onneks puudutanud.

Kanapea ja peputrilla

Meie elamises pole ühtegi peeglit nii madalal, et Mia end korralikult peegeldada saaks. Ei tea, kas peaks panema? Talle nii meeldib peegli eest esineda, tavaliselt ronib pitka abil kõrgemale ja laulab endale. Ja kui hommikul vannitoas enda peegelpilti näeb, siis lausa rõkkab rõõmust! Tore kohe vaadata endaga nii rahulolevat inimest:))


Me mõnikord Plameniga ikka mõtleme tüüpilisi lapsevanema mõtteid, et misasjus me laps andekas või vähemandekas, või milline ta üldse on. Vähemasti mina olen superenesekindel - me kasvatame siin üles andekat inimest ja millegi pärast pabistada pole vaja (et näiteks, kuidas ta nüüd nelja keelega hakkama saab). Ehkki ma objektiivselt ikka näen ka, et täitsa harju keskmine, aga samas on mul usaldus tema sisemise tarkuse ja mitmekesise arengu suhtes, peaasi, et ise suudaks turvalist ja huvitavat elu pakkuda.

Ühel õhtul oli Plameniga selline dialoog: "Poisid on nagu joonistatud (siinkohal ma mõtlen Mia-vanuseid vanaonupoegi), Mia on nii hajusate piirjoontega, ma ei suudagi ta nägu endale ette manada."
Plamen: "Mia on artistlik, ja seesama hajus joon on tegelikult omane artistidele, kes kõike kehastama peavad oskama."

Plamenil võib õigus olla - Mias on tugevalt artistlikkus. Seda on muidugi raske ette kujutada neil, kelle seltskonnas Mia päris üles ei sula (sest ta on ka siuke vaatleja ja kaardistaja, enne kui suudab lahti minna), aga kui ta siis äkki oma elementi satub, on tsirkust rohkem kui rubla eest. Ta oskab juba tõesti head nalja teha ja tagasihoidlikkust lapsest saab siis totaalne edevusehunnik ning naerupall.

Käisime hiljuti kodus, kus maast laeni oli peeglid. Tagasitulles rääkisin Miale, et ta on eputrilla. Talle nii meeldis see sõna, nüüd tuletab igal sobival ja mittesobival hetkel meelde, et ta on peputrilla.

Aga mis kanapeasse puutub, siis mängib Mia Lotte lotot*, kui leiab sobiva kaardi, siis selle asemel, et seda kohe lauale lüüa, peidab hoopis ära ja hakkab kavala näoga teiste kaartide alt välja kavema. Mille peale mina, et "oled Sa alles kavalpea". Mia kihistab naerda "mõmõh, kanapea, kanapea".

See tore pilt on kole udune

* Eks ole - Lotte film, värviraamatud, lauamängud, aga kus on naksitrallid, Pipi, Bullerby lapsed, Sipsik, Karlsson ja väikevend, Mary Poppins...? Natuke on meil muumit ja Karupoeg Puhhi tunneb ka ära, ent ees on oi, kui paljude maailmade avastamisi.

Tegelikult me enam kootud mütse ei kanna - Mia oli täna väljas paljajalu.

Ilusat kevadet!

Nii et talvega on siis ühel pool! Nii kahju! Nii ilus oli!

Kevad saabus Montenegros, Skadari järve ääres. Skadari järv on kindlasti üks kõige imelisemaid järvi maailmas. Ja Montenegro üks imelisemaid riike oma looduse ja pinnavormide poolest. Ma olen Montenegrost siin ka varem kirjutanud (ja siin ka), ent tagasisõites Podgrica lennujaamas eestlastega kokku põrgates (kusjuures ära andis neid Selveri plastikaatkott, muidu ma olekski jäänud arvama, et kuulen distansilt ungari keelt - piisavas kauguses võivad need päris sarnaselt kõlada), sai taas selgeks, et maa tundmaõppimiseks on vaja siiski kohalikke inimesi tunda.

Allolevad pildid on tehtud paari sulni tunni jooksul, mis jäi tööasjade ajamise ja lennukipeale mineku vahele. Õnneks on Montenegros kõik käe-jala juures, isegi Aadria rannikule oleks võinud tahtmise korral jõuda (oi seda mõnusat merelõhna, mis paar päeva varem Cavtatis maandudes ninna lõi...).






Üks nali ka. Tolle eesti daamiga, kes oma pojaga rändas, saime muidugi kohe jutule. Rääkisime pealekasvavast põlvkonnast, kes on pool maailma juba enne ära näinud, kui nad päris teadlikuks on endast ja ümbristevast saanud, ja siis too daam ütleb midagi sellist, et "meie põlvkond... /vaatab siis mulle korraks otsa/ ilmselt olete enam-vähem niivana kui mina - mina olen neljakümnene..." Ja mina muidugi oleks tahtnud karjatada - ma pole neljakümnene, ma olen noor! Noh, aga õnneks oli väikemehel teravam silm:) Kui me lennukesse läksime ja ma neist mõnevõrra eemale istuma pidi, küsis poiss, kas tüdruk ei istugi meie juurde. Nii sobib:)

_____

Mis Ungarisse puutub, siis kevad jäi vist taaskord vahele - põhimõtteliselt tulnuks talvemüts kohe suvekübara vastu vahetada, aga kus seda suvekübarat nii kiiresti võtta. Seega siis lihtsalt paljapäi ning T-särgi väel suvele vastu.

_________
PS! Ja siis veel - tuli meelde, et too naine seal Podgorica lennujaamas ütles, et kui ma terminali sisse tulin, oli ta mõelnud, et see inimene võiks olla eestlane. Mis need eestlase tunnused siis on, mis ka lennujaamas kodunt kaugel eestlase kätte annavad...? Üldiselt rahvusvahelises plaanis arvatakse, et ma olen hollandlane, nt Türgis olen ma aga venelane. Eks see oleneb palju ka sellest, kellega kohalikel kokku on tulnud puutuda. Nt Istanbuli-Moskva vahet käib lennuk kolm korda päevas, seitse korda nädalas, ning kui ma siis oma kergelt venepärase ornamendiga Naff-Naffi (prantsuse) mantlit kannan, olengi ma kohe venelane. Palju neil siis neid eestlasi siin ikka tundmaõppimiseks ringi jalutab.

Oh jah, ja üldse see sildistamine ning inimeste kojuajamine... Kurioosseim juhtum tuleb meelde nii viie aasta tagusest ajast siinsamas Budapestis. Läksime kolleegiga türgi sauna ning taas - uksel pöördub joviaalne noormees minu poole venekeelsete viisakusvormelitega. Mina vastu, et minuga pole vaja vene keeles rääkida. "Aga kas te polegi siis venelane..?" Ei hakanud talle vastama, aga kui saunast tagasi tulime, käib jälle peale kui uni... Mõtlesin, et ütleks midagi täiesti muud, sest oli juba näha, et eestlase ja venelase vahel ta vahet ei teeks. Ütlesin siis, et olen soomlane. Ja mida tema vastu ütles - "No ma ju ütlesin et venelane!" Kunagi keegi kuskil foorumis nuttis, et appi-appi, teda peetakse UK-s poolakaks. Ega eestlaseks ei arvata meid kunagi, meid on selleks liiga vähe. Vaat ainult teine eestlane tunneb teise eestlase ära.