Unest ja ujumisest

Kui eelmise teemaga sujuvalt jätkata, siis olgu öeldud, et sellal kui Theo sündis, magas Mia haigla akende alla pargitud autos õiglast und, mida ei seganud isegi allalastud aknast sisse sadanud vihm. Kui ta mõni tund hiljem üles palatisse jõudis, hoidis ta häbelikult ukse ligi ja küsis vaikse häälega, et ega ei olnud siiski mingit võimalust, et see beebi, kes meile sündis, on ikkagi tüdruk... Mina muidugi, et tule ja vaata ometi, kui armas poiss siin on ja sellest hetkest saidki neist suured sõbrad.

Tunne on vastastikune: Mia kohe viitsib Theodoriga mängida ja teda kantseldada (kuigi Theo viiendal elupäeval lõi Mia käed puusa ja küsis, et millal see lutsutamine siin ära lõpeb? ja vahetevahel ta ohkab raskelt, et küll on ikka palju beebiga tegemist, et tollest inimene saaks). Ning Theodoril on ärgates kohe esimene kontrollkäik (st kontrollroomamine) Mia tuppa. Kusjuures parim viis Miat hommikul üles saada, on Theo talle kaissu panna. Poisiga ei pahanda ta isegi siis, kui see ta juukseid kisub, teistega on preili hommikuti ikka väga tõre!

Nii ongi meil terve seeria hommikuäratuse pilte, siinne on neist esimene, Theodor on pildil nelja päevane. 

Ütleme, et alguses polnud see äratusefekt kuigi tugev, sest esimesed kolm kuud magas Theo  täielikult maha, mõnikord koguni kuni 20-22 tundi ööpäevas. Järgmised kolm kuud võttis natuke tagasi, aga oli siiski päevi, kus ta oli valmis kogu eluväsimust enam-vähem 24 tundi järjest välja magama. Kusjuures selle suure magamise juures hakkas ta tegema kõiki kontrolltegevusi, keerama-pöörama, haarama, roomama, käputama, istuma ja nüüd juba ka püsti tõusma täpselt õigel ajal. Ma arvan, et nüüd, kui ta on kaheksakuuseks saanud, magab ta vast enam-vähem nii nagu kõik temaealised head magajad, st ilusti kogu pika öö küll mõningate söögipausidega, mis kedagi ei ärata, ning kaks korda päevas. Minu ema tundus väga muretsevat seepärast, et kui laps niipalju magab, siis millal ta areneb..., aga minule oli vaja just magavat ja alati rõõmsatujulist last, sest mul olid kogunenud suured töövõlad ja nii ehk nii lapsehoolduspuhkust ainult kaks kuud. Ning pealegi oli ju suvi, ning suveprogrammis ei saanud ju ometi järeleandmisi teha.

Sel suvel sai tõeliselt palju ujuda, ja see toobki mind väikse müsteeriumi juurde, mida ma nimetan Universumi Kingituseks (Theodori sünni puhul). Nimelt olen ma alati hea ujuja olnud, aga vee peal seista ilma, et peaks näpuotsagi liigutama, pole ma osanud. Kui me nooremad olime, demonstreeris oma vee peal lamamise oskust alati üks meie onudest ja sealt on mul jäänud komme vahetevahel proovida, et ega ma kogemata seda oskama ei ole hakanud. Ja nüüd voila! - korraga oskasingi. Kusjuures ma mäletan, et ujuvuse tagab mingi kombinatsioon keha tihedusest ja vee tihedusest ja see ei ole õpitav. Ning seda mäletan ka, et ülekaalulistel on parem ujuvus (onu ei olnud ülekaaluline!). See mind kusjuures proovima panigi, et kas arvestatav hulk lisakilosid võiks äkki mind paremini vee peal hoida... no ja hoidis, aga müsteeriumiks jääb minu jaoks ikkagi see, et juba suve jooksul kadus hulk kilosid, kuid ujuvus ära ei kadunud, ning samuti säilis vee peal lebamise oskus igas veekogus, kus ma seda proovisin, ehkki tihedused on ju alati erinevad. Igaljuhul - basseinis pole ma vahepeal proovimas käinud, ootan uut ujumishooaega suure huviga ja olen sellise suurepärase kingituse ees, mida niisama lihtsalt juba välja ei mõtle, ülimalt tänulik:)

Theodor

Kui Mia on sündinud põhjapoolkera kõige külmemal päeval, 19. jaanuaril, pärast kaht ööpäeva kestnud intensiivset sünnitustegevust, mis jäi kümme päeva enne sünnitust tekkinud süvaveenitromboosi tõttu valgusaastate kaugusele loomulikust sünnitusest, milleks ma Liivamäe aktiivsünnituse raamatu abil ettevalmistunud olin, siis Theodor on sündinud kõige valgemal ajal, 22. juuni hommikul kl 8.07, pärast paaritunnilist vedelemist koduses mullivannis ja täpselt tund aega pärast keskhaiglasse saabumist. Kui ma pärast Mia sündimist mõtlesin, et see tegelikult ei ole võimalik, et naisel on mitu last, siis Theodori imepäraselt lihtne sündimine oli justkui kompensatsioon eelmise õuduse eest ja teadasaamine, et ah päriselt siis nii sünnitataksegi!

Ehkki Theodor oli väga käbe tulija hetkest, kui sünnitustegevus pihta hakkas, oli tegelikuks tähtajaks 13. juuni. 13. juuni oli tähtajaks ka Theodori lähisugulasel Markusel (poiste vanaisad on kaksikud), kes samuti viivitas. Et mitte siia ilma üksi saabuda, leppisid poisid mingil ainult nendele teada oleval telepaatilisel teel kokku, et sünnivad üheskoos, sünnivad küll hiljem, kui plaanitud, aga see-eest korraldavad nad asja nii, et nende emad saabuvad sünnitusmaja vastuvõttu sekundipealt samal ajal, sünnitavad kõrvalpalatites ja enam-vähem samas tempos. Hea pärast koos jaanipäeva veeta ja haigla aknal Kalevi staadionil mürgeldavat Metsatöllu kuulata:) (PS! kuu aega hiljem, 13. juulil pidi sündima Briti troonipärija George, kes sündis ka 22., sedapuhku siis juulil.)  

Aga kui veel Mia ja Theodori sündimist võrrelda, siis nende kahe sünnituse ainus ühisosa on ilmselt see, et kummalgi puhul ei kasutanud ma ühtegi valuvaigistit. Theodoriga ei olnud vaja ja Miaga ei olnud lubatud. Miaga ei olnud midagi lubatud: kuna tromboos tekkis raseduse väga hilises staadiumis, ei oldud kindel, kas see lahustub ajaks, mis sünnitustegevus peale hakkab, ja  seega ei olnud lubatud isegi sünnitamine, st füüsiline pingutus ega ka keisrilõige. See-eest olid pikad kõnelused haigla psühholoogiga, kes regulaarselt minu juurde saadeti ja kellega jutuajamistest ma peaasjalikult mäletan, et mina jäin ikka kuidagi optimistlike toonide juurde sellal kui psühholoog oli ikka väga pessimistliku olemisega. Kusjuures kui ohtlik on asi, jõudis mulle kohale siis, kui ma juhtumisi keskhaigla peamajas nägin tuttavat anestesioloogi, kellega me siis minu seisundit arutasime ja kes täiesti tõsiselt ütles, et ma võiksin arvestada sellega, et ma võin ära surra. Siis vist jõudis pärale...

Aga sünnitusteema lõpetuseks minu esimene ja ainuke nõuanne oleks - sünnitama võta kaasa personaalne ämmaemand! Theodori aitas ilmale ja sellele eelneva tunnikese meelt lahutada Kaili Nisu, kes võttis vastu ka Kristi kaksikuid ja kelle puhul ainult tahaks, et kallis Eesti vabariik suudaks vääriliselt hinnata tõelist professionaalsust ning inimesi kodus hoida. Tore on, kui saab kellelegi keset ööd helistada, et istun vannis ja ootan, mis edasi saama hakkab ja kes sulle siis meelde tuletab, et keera vesi jahedaks, aitab avanemisele kaasa (Miaga näiteks valutasin ma omaenda tarkusest kuumas vannivees ja see pärssis sünnitustegevust veelgi enam). Ja kuna Mia sünnitus kestis kohutavalt kaua, oli mul tegemist kahe meeskonnaga, kel kummalgi kardinaalselt erinev arusaam, kuidas/kui kaua/mis asendis jne ma sünnitama pean ja erakordselt ebaprofessionaalne ämmaemand kuskilt "kuku"-nimeliselt galaktikalt (kui ma nt pärast mingit järjekordset mõõtmist küsisin, et kaua veel minna võiks, siis ta vastas, et "mul pole aimugi, ma pole sünnitanud"), siis seda enam hindad oma ala tõelist proffi, kel peale meditsiinilise mõõtme on ka vaimustavalt inimlik mõõde.

Kui sünnitus oli nagu öö ja päev, siis rasedus oli peaaegu üksühele sama (olgu, esimese rasedusega hakkasin end tromboosi asjus kõhunahka süstima viimasel 10 päeval ja teise rasedusega profülaktikaks kohe esimesest päevast alates), mille saab võtta kokku ühe sõnaga - morning sickness 24/7 ja seda üheksa kuud järjest. Kui kellelegi ikka kohe üldse ei sobi rase olla, siis olen see mina! See oli ka põhjus, miks ma ei suutnud siia kirjutada! Töölt mingit hinnaalandust muidugi ei olnud, ma lugesin ükskord lennukis aja surnukslöömiseks kokku - ma lendasin 48 korda selle raseduse ajal lennukiga, oksendasin n korda täis Viini lennujaama wc ning lugematud hotellitoad - ja ma lihtsalt ei suutnud! Kes pole seda läbi elanud, sellele pole ilmselt võimalik kirjeldada, KUI PAHA võib ühel inimesel olla. Põhimõtteliselt ei ole esimesel neljal-viiel kuul MITTE ÜHTEGI selget momenti, kui südamepaha ja külmavärinaid ei ole. Hiljem võib hetkiti olla ka parem, vähemasti ei oksenda nii umbes kaheksa korda päeval ja öösel. Miat oodates läksin ma haiglasse, kui ma hakkasin öösiti täiesti kontrollimatult voodisse oksendama, ma olin kümme päeva keset juulit haiglas ja sain tilka ja no natuke läks paremaks. Theoga käisin ma eelmiste pühade ajal Eestis olles päevases statsionaaris tilka saamas, aga see ei mõiganud kõige vähematki, see-eest osalesin ma täiesti juhuslikult kunstiteraapiatunnis, sest rasedad, kellele kunstiteraapiat tehti, kogunesid päevaravitoas, kus ma istusin, kanüül veenis ja ma pean ütlema, et see oli mu raseduse üks helgemaid hetki. (Uskumatu, et see kunstiteraapiatund, millesse me kõik algul väga skeptiliselt suhtusime, aitas kohe sünnitama minevat naist, kes naeris, et liimimine-lõikamine on nii huvitavad, et põhiasi jääb hoopis unarusse, mind, kes ma olin käelise tegevusega nii ametis, et ei märganudki, et tilk oli ammu tühjaks jooksnud ning tasapisi immitses voolikusse juba veri (ma ei arvanud iial, et suudan esiteks üldse midagi paberile luua ja siis selle abil ka veel kogu situatsiooni ära seletada) kui ka naist, kes pidi otsustama meditsiinilistel põhjustel abordi kasuks ja kes oli täiesti liimist lahti ja tunni lõpus seda rohkem hämmingus, et riiklik arstisüsteem on midagi säärast kriisisituatsioonis olevatele inimestele välja mõelnud ja see ka veel toimib!) 

Kui traumaatiline võib see südamepaha olla kirjeldab näiteks fakt, et pärast Mia sündi viskasin ma ära täiesti korralikud mitteraseda riided, mida ma olin raseduse ajal kandnud, sest ainuüksi nende nägemisest läks mul süda uuesti pahaks. Nüüd Theoga - ma ei tea, mis mul arus oli - ostsin ma ühest lennujaamast taanlaste disainitud käekella. Ma kandsin seda ühel kõige jubedamal südamepahapäeval Genfis ja pärast seda pole ma suutnud seda enam käe peale panna.  

Ainus, mis aitab südamepaha vastu, ta ei võta seda ära, aga leevendab sekundiks, on millegi toeka ja pigem rasvase söömine. Puuviljad, salatid jm selline on täiesti välistatud. Loengud raseda tervislikust toitumisest ajavad mind naerma. Nii kui kõht läheb tühj(em)aks on asjad väga halvasti. Eelmine aasta samal ajal, ja seda kuude viisi, ärkasin ma kell kolm öösel, oksendasin vannitoas kollast sappi, see on jäle!!!, ja praadisin siis endale kaks muna. Lähetustes olles olin ma esimene hommikusöögiukse taga, ÜRO istungitelt hiilisin ma pisut varem ära, et saaks kaks korda käia lõunat söömas, ükskord mingis Brüsseli raudteejaama lähedases hotellis olles avastasin, et mul ei ole kuni hommikuni mitte ühtegi palukest suhu pista ja mul ei olnud mitte mingit tahtmist minna selles kriminogeenses paigas mingit kebabit hankima. Ma istusin liikumatult teleka ees ja vaatasin prantsuse kokkade võistlust, ise hirmul, et kuidas ma hommikuni üle elan. See on jube! Ja milline vaimustav vabanemine sundsöömisest ja südamepahast täpselt sel hetkel, kui laps on ära sündinud. Juhuu!

Ja viimaks, Theo pidi sündima pisut varem kui ta sündis, aga tegelik viivitus oli siiski aastatepikkune... Õigupoolest tahtsime me Miale õde-venda kohe, kui Mia sündinud oli, aga tegelikkuses oli ootus tõesti väga-väga pikk ja närvesööv... Mina jõudsin vahepeal vanaks saada, Mia jõudis vahepeal suureks saada ja ka ise ootama hakata. Kui me mõnikord Plameniga kinno läksime ja lapse vanaemale jätsime, küsis Mia, et kas te lähete tita asjus...? Aga kui me süvenema hakkasime, et keda me ootame, siis selgus, et hoolimata ponnistustest ootasime me kõigest tüdrukut... Mia tahtis kindlasti õde, meie Plameniga olime nii kaua juba olnud tüdruku lapsevanemad, et me ei kujutanud Poissi enam ette. See võttis mult omajagu mõttejõudu, enne kui ma hakkasin avatult mõtlema Poisist.... ja enne, kui see sündis, ei saanud Theodor tulla, aga ta tuli KOHE, kui see mõte oli küps! Mul on nii kohutavalt hea meel, et ta jaksas selle ära oodata ja et ta just meie juure tuli. Ingellik olevus! Oma armas ja kallis esimesest silmapilgust. Sünnist saadik naeratav ja rahulolev. Beebiteraapia 24/7 ja just seda me hing praegu vajab!


 Piltidel on Theodor nädalane.     

Meie beebi naljad

Jätkame veel lühivormiga, mul lihtsalt ei ole südant pikemalt kirjutada, kui tööl (jajah, kaks kuud ametlikku vanemapuhkust, mis möödus kahjuks üsna suure töötähe all, on läbi) palju kirjatükke võlgu.

Palun Miat lugeda tagurpidi 10 üheni, kui Mia on just neli ära öelnud, teeb kolmekuune Theodor suu lahti ja ütleb ülipehmelt "kolm". Me vaatame üksteisele otsa, et mis see nüüd oli ja tormame Plamenile rääkima, milline geniaalne poiss meil kodus on;) Järgmisel päeval käib Mia üha peale, et ütle kolm, ütle kolm, no ja poiss siis ütles, ütles "neli".

Mängime Miaga neljakuuse Theodoriga, äkki võtab tita luti suust ja ütleb ikka oma pehmes keeles "kalli, kalli" ja üritab siis lutti suhu tagasi toppida.

Täna õhtust: laulan Theodorile, et "uni tule rutuga, et magama ma jääks..." Kuuekuune Theo joriseb vastu "ei jää, ei jää... "

Sellega tuleb mulle meelde üks Mia kild ajast, kui ta oli ka nii kaheksakuune. Mial oli kõht lahti ja Plamen vahetas tal juba nii 12 korda mähet. Mina Miale, et kuule, sa pead ikka issile väga tänulik olema, et ta selline tore on. Mia vastu: "Aitäh, emme!"

Siin üks suvine pilt, mida kõik Fb tuttavad on näinud, aga olgu see siis hakatuseks...

Ainult Laika ei saanud hakkama

Ma oleks selle sutsaka pannud Fb-sse, aga mulle tuli meelde, et mul on ju aeglaselt ellu ärkav blogi.

Sõidame Miaga (veel 5) läbi linna, raadiost tuleb intervjuu Mart Noormaga ESTCube'i asjus. "Võiks öelda, et ESTCube saab kosmoses väga hästi hakkama!", ütleb Noorma. Väike paus autos, siis Mia kurvalt, "ainult Laika ei saanud hakkama." Mina pööritan silmi. "Tal hakkas palav ja ta suri ära." Ma ei suuda, ma hakkan naerma. "Ära palun naera, see on väga kurb lugu!"

Shokolaadivähk ja balletisussid

Ma mäletan oma lapsepõlvest kahte kingitust. Käekella, siis kui sain seitsmeseks, ja suurt kolmemõõtmelist shokolaadivähki, kui sain viieseks. Vähi kinkis mulle onu Aare, see oli õhukesse värvilisse tõetruu prindiga shokolaadipaberisse pakitud iludus, mis, ma ei kujuta ettegi, kust välja võeti. Ma mäletan tunnet ja üllatust ja vaimustust. Mia läheneva kuuenda sünnipäevaga tuli see jutuks. Mia: "Kas sa sõid selle vähi ära?", "Ei", vastasin mina, "ilusad asjad pandi vitriinkappi klaasi taha." "Mis klaasi taha?" ei saa Mia aru. "Kappi klaasi taha pandi kõik ilusad asjad - sirgeks triigitud nätsupaberid, shokolaadikarbid, seebid," seletan mina. Mia hakkab itsitama: "Aa, te sõite siis ka seepi!"

Ma ostsin Miale alanud allahindluste tähistamiseks heleroosad balletisussid tumeroosade roosidega. "Kuule, kas keegi on nendega juba käinud?", küsis ta. Susside varbaosa oli tehtud natuke tugevamast, aga luitunumast nahast. Ta ei pannud neid jalgagi. Tal oli täitsa ükspuha. Oi, kuidas ma oleksin tahtnud sel hetkel ulatada need sussid üle aja ja aastate sellele väiksele viieaastasele tüdrukule, kes hoidis sholodaadivähki niikaua kapis klaasi taga, kui see enam süüa ei kõlvanud, aga olnuks ühtesid roosasid balletisusse vägagi väärt. Nende susside saamine olnuks kindlasti üks meeldejäävamaid lapsepõlve sündmusi! Kaks meelde jäänud kingitust... aga võib-olla kokkuvõttes isegi rohkem kui jääb meelde Miale ja kogu sellele põlvkonnale, kes põhimõtteliselt saab kõik kätte veel enne, kui ta sellest unistadagi oskab.

Selles suhtes on jaanuaris peetav sünnipäev veel eriti üle võlli, et alles lõppes jõuluralli, 12 korda ööpäevas kontrollitud suss ja tohutud pakikuhilad kuuse all (natuke vabandab sellega, et õega kahe peale on meil nüüd lapsi kuus!) ja juba hakkab jälle peale - mida Sa sünnipäevaks SAADA TAHAD?

Aga selle sünnipäevalooga tuleb mulle meelde lugu eelmisest aastast, sõitsime parasjagu Ungarist Eestisse ja rääkisime ka sünnipäevajuttu ning seda, et õde Kristi sai viiendaks sünnipäevaks neli pudelit Fantat. Ega muidu ei mäletaks, kui et sellest on diapositiiv - hommikupäike paistab tuppa, laual on tort ja päiksest säravamad fantapudelid (nb! aasta siis oli 1982). "Mis asi see Fanta on?", küsib Mia. No kas ei paita siuke tore küsimus kõrvu!?!? Mina, et järgmises bensiinijaamas tutvustan sulle Fantat! Ja siis me ostsimegi pudeli, laps kulistas, kulistas, kulistas, lõpuks võttis pudeli suult ja mõmises "fantasztikus" (see on ungari k). Oi, me naersime Plameniga, huvitav, kas sõnadel "Fanta" ja "fantastiline" on mingi kokkupuutepunkt?

Ühe fantapeatuse tegime veel, aga ma ütlen, tänapäeva lastel ei ole kirglikke soove. Ma ei usu, et ta oleks kunagi hiljem veel Fanta või üldse näiteks limonaadi joomise peale tulnud või sellest unistanud. Mul on hea meel, et mõned hullused on tast mööda läinud - hiljuti oli lasteaiakaaslase sünnipäevakutsel märgitud kingisooviks Petshopi nukud. Mia küsis siiralt, et mis asi see veel on, ostame ikka parem mõne asjaliku raamatu...

Teretulemast tagasi - mina ja teie, kallid sõbrad ja armsad lugejad! Järgmine sissekanne räägib pika vaikimise põhjusest, Maailma Armsaimast Olevusest - kuuekuusest Theodorist - ja mis kõik enne seda, kui ta viimaks meie juurde saabus, juhtus!

Eva

Eva, 75. aastase moldova vanamemmega kohtusime me küla kaevul. Eva tuli parasjagu vett võtma, külalapsed jalge ees sibamas, ja kuna Gheorghe, mu Moldova koostööpartner, teadis, et ma ajan kaameraga koloriitseid baabushkaid taga, tegi ta Evaga juttu. Eks algul oli ikka, et mis sest vanainimestest pildistada (ja ausalt öeldes ei tea ma ise ka, kuidas peaks/võiks kohalikke pildistada nii, et see kellegi õigusi ei riiva), aga peagi jätkus meil juttu kauemaks. Esmalt rääkisime juttu kaevul, nagu külainimesed ikka, siis kutsus Eva meid oma suurde aeda, siis väikesesse jahedasse suvekambrisse, siis veinikeldrisse, kus suurest vaadist maitsev koduvein ringi käima pani, ja viimaks ka päris tuppa - kohtumine Evaga on kindlasti minu selle aasta tippsündmusi!

Eva koduküla asub 50 kilomeetrit pealinnast, enam-vähem Rauti jõe kaldal, ühe Moldova peamise turismiobjekti - Orheiul Vechi - lähedal. Orheiul Vechi on muistne mongoli asula, mis õitses Kuldhordi nimelise khaani ajastul, mil sinna asutati kaks linna ja kus praeguseni on säilinud 12. sajandil koobastesse rajatud klooster (järmises postituses näete pilte koostrist ja Orheiul Vechi endast).

Küla ise on väga tüüpiline moldova küla, kus meie mõistes on kõik natuke kiibakil-kääbakil, aga kus väravad - maja visiitkaart - on alati värskelt värvitud, maja aknaraamid rõõmsad, aiad korras ja lopsakad. Ilmselt tekitab liga-laga mulje teatud arhitektuuriline stiil ning külatänavad, kus teetöid pole väga kaua tehtud.

Ma ei tea, kas Eva majapidamine päris keskmist külamajapidamist esindab! See oli ikka üle mõistuse ilus, korras ja hästi hoitud, eriti kui veel silmas pidada seda, et ta elab üksi. Ma ei osanud midagi enne üle maja lävepaku astumist ette kujutada, aga Eva kodu oli parem kui ükski etnograafiamuuseum, kus ma iganes käinud olen. Kusjuures - Eva ju ei oodanud meid, oleks söögigi valmis teinud, kui teadnuks, et me tuleme, ent ometi oli kodu just nagu kodukaunistamisvõistuseks välja sätitud. Aga mis me räägime - tal olid külakaevule minnes isegi pärlid kaelas! Ma küsisin Evalt, et kas ta telekat ka vaatab ja raadiot kuulab, aga ta ütles, et pole aega - telekas on pööningul ning raadio läks katki - ta toimetab õhtul kella üheksani oma lilledega, kust see aeg!

 

Elutuba
 

 Kööginurk ja magamistuba. Vitriinis olevad nõud tulevad meilegi tuttavad ette:)

Eva on põline kolhoositar ja ikka oma aja inimene. Kui hakkasime koduveini terviseks jooma, sai oma osa ka Nadezda Krupskaja (Gheorge abikaasa on Nadja ja sealt siis ka assotsiatsioonid). Eval elab praeguseks täitsa üksi, aga tal neli last, kes kõik Moldovas, aga mitte samas külas, ja siis sugulased Ameerikas, kellest vaat et rohkem, kui ta enda lastest juttu oli.

Äraminekul lubasime peagi uuesti näha, külla minna, lõunat süüa. Pildid tuleks aga saata lihtsalt külla, Evale. Mitte nii nagu eelmise kord keegi väljamaa mees oli ka pilti teinud, neid saata lubanud ja siis saatmata jätnud. Õnneks Gheorghe läheb taas sinnakanti, nii et pildid saab toimetatud. Eva armastab magusat, mina pidin tööasjus peaaegu alla andma, aga nüüd ma ikka ei saa, ma pean tagasi minema Kalevi komme viima...
 


Appi - inimene elab oma tavalist elu, aga meie mõtleme, et subkultuur, vaja üles pildistada ja talletada.

Maailma lõpus ootab teid kohvik. Ei, kaks kohvikut

Sellise pealkirjaga artikkel* ilmus Hiiu Lehes siis, kui me Hiiumaal suvitasime (ei, ma ei ole veel suvega lõpetanud - vähemasti kuni järgmise nädalavahetuseni, kui mul on kavatsus teile viimaks ometi Moldovast pildimaterjali tuua).

Kuna olime Hiiumaal ringi rännates juba kohvikuellu sisse elanud, ei saanud me neid kahte seal maailma lõpus ju külastamata jätta, ja nii ma avastasingi Kalana, kus ma iial varem käinud ei ole. Alati on teekond Kõpu tuletorni juurest viinud Ristnasse, aga Kalana - poolsaare teine äär - oli avastamata aare. Kõik teised on koha muidugi juba üles leidnud, sest mändide vahele on laiali paisatud rohkelt rootsipunaseid puhkemaju, mere ääres on kergliiklusteed ja laste mänguväljakud, kohvikud räägivad enda eest. Ent ikkagi on Kalanas niisama karm olemine, nagu ma olen Käbi Laretei raamatute põhjal saanud aimu Farö saarest, kus Bergman suvitas ja oma elu lõpupoole enamjaolt elas. Farö saare toon mängu aga mitte ainult sarnase maastiku, kiviklibu ja tuule tõttu (kuidas Bergman ütleski: "Deemonid kardavad värsket õhku, kõige rohkem meeldiks neile, et sa istud teki all, jalad külmad..."), aga selle pärast, et tunne Kalanas on nagu oleks välismaale sattunud. (Tunnistame: Eestis tulebki ühe rohkem välismaa tunne peale.)

Kalana märgusõnadeks on auguga kivid, tohutud kivivallid rannas ning karmid lained. Ma mõtlen tõsiselt, et ma tahaks sinna talvel kohe pikemaks minna sellest hoolimata, et kohvikud suletakse oktoobris ja ilmselt on seal ikka veel mitu korda tuulisem. 

Suveseks lisaboonuseks oli aga Annika Metsla noorte hiidlaste näitus. Nii et siinkohal näete pilte piltidest (hale!). Annika enda vastava sissekande leiab siit ja sealt edasi.

Aga päikeseloojangut tuleb ikkagi Kõpu poolsaare teisele rannale imetlema minna. Vat sestap polnudki Kalanasse sattunud:)



* Originaalartikli leiab Facebookist/Hiiu Lehest pealkirja järgi.