Shokolaadivähk ja balletisussid

Ma mäletan oma lapsepõlvest kahte kingitust. Käekella, siis kui sain seitsmeseks, ja suurt kolmemõõtmelist shokolaadivähki, kui sain viieseks. Vähi kinkis mulle onu Aare, see oli õhukesse värvilisse tõetruu prindiga shokolaadipaberisse pakitud iludus, mis, ma ei kujuta ettegi, kust välja võeti. Ma mäletan tunnet ja üllatust ja vaimustust. Mia läheneva kuuenda sünnipäevaga tuli see jutuks. Mia: "Kas sa sõid selle vähi ära?", "Ei", vastasin mina, "ilusad asjad pandi vitriinkappi klaasi taha." "Mis klaasi taha?" ei saa Mia aru. "Kappi klaasi taha pandi kõik ilusad asjad - sirgeks triigitud nätsupaberid, shokolaadikarbid, seebid," seletan mina. Mia hakkab itsitama: "Aa, te sõite siis ka seepi!"

Ma ostsin Miale alanud allahindluste tähistamiseks heleroosad balletisussid tumeroosade roosidega. "Kuule, kas keegi on nendega juba käinud?", küsis ta. Susside varbaosa oli tehtud natuke tugevamast, aga luitunumast nahast. Ta ei pannud neid jalgagi. Tal oli täitsa ükspuha. Oi, kuidas ma oleksin tahtnud sel hetkel ulatada need sussid üle aja ja aastate sellele väiksele viieaastasele tüdrukule, kes hoidis sholodaadivähki niikaua kapis klaasi taga, kui see enam süüa ei kõlvanud, aga olnuks ühtesid roosasid balletisusse vägagi väärt. Nende susside saamine olnuks kindlasti üks meeldejäävamaid lapsepõlve sündmusi! Kaks meelde jäänud kingitust... aga võib-olla kokkuvõttes isegi rohkem kui jääb meelde Miale ja kogu sellele põlvkonnale, kes põhimõtteliselt saab kõik kätte veel enne, kui ta sellest unistadagi oskab.

Selles suhtes on jaanuaris peetav sünnipäev veel eriti üle võlli, et alles lõppes jõuluralli, 12 korda ööpäevas kontrollitud suss ja tohutud pakikuhilad kuuse all (natuke vabandab sellega, et õega kahe peale on meil nüüd lapsi kuus!) ja juba hakkab jälle peale - mida Sa sünnipäevaks SAADA TAHAD?

Aga selle sünnipäevalooga tuleb mulle meelde lugu eelmisest aastast, sõitsime parasjagu Ungarist Eestisse ja rääkisime ka sünnipäevajuttu ning seda, et õde Kristi sai viiendaks sünnipäevaks neli pudelit Fantat. Ega muidu ei mäletaks, kui et sellest on diapositiiv - hommikupäike paistab tuppa, laual on tort ja päiksest säravamad fantapudelid (nb! aasta siis oli 1982). "Mis asi see Fanta on?", küsib Mia. No kas ei paita siuke tore küsimus kõrvu!?!? Mina, et järgmises bensiinijaamas tutvustan sulle Fantat! Ja siis me ostsimegi pudeli, laps kulistas, kulistas, kulistas, lõpuks võttis pudeli suult ja mõmises "fantasztikus" (see on ungari k). Oi, me naersime Plameniga, huvitav, kas sõnadel "Fanta" ja "fantastiline" on mingi kokkupuutepunkt?

Ühe fantapeatuse tegime veel, aga ma ütlen, tänapäeva lastel ei ole kirglikke soove. Ma ei usu, et ta oleks kunagi hiljem veel Fanta või üldse näiteks limonaadi joomise peale tulnud või sellest unistanud. Mul on hea meel, et mõned hullused on tast mööda läinud - hiljuti oli lasteaiakaaslase sünnipäevakutsel märgitud kingisooviks Petshopi nukud. Mia küsis siiralt, et mis asi see veel on, ostame ikka parem mõne asjaliku raamatu...

Teretulemast tagasi - mina ja teie, kallid sõbrad ja armsad lugejad! Järgmine sissekanne räägib pika vaikimise põhjusest, Maailma Armsaimast Olevusest - kuuekuusest Theodorist - ja mis kõik enne seda, kui ta viimaks meie juurde saabus, juhtus!

Eva

Eva, 75. aastase moldova vanamemmega kohtusime me küla kaevul. Eva tuli parasjagu vett võtma, külalapsed jalge ees sibamas, ja kuna Gheorghe, mu Moldova koostööpartner, teadis, et ma ajan kaameraga koloriitseid baabushkaid taga, tegi ta Evaga juttu. Eks algul oli ikka, et mis sest vanainimestest pildistada (ja ausalt öeldes ei tea ma ise ka, kuidas peaks/võiks kohalikke pildistada nii, et see kellegi õigusi ei riiva), aga peagi jätkus meil juttu kauemaks. Esmalt rääkisime juttu kaevul, nagu külainimesed ikka, siis kutsus Eva meid oma suurde aeda, siis väikesesse jahedasse suvekambrisse, siis veinikeldrisse, kus suurest vaadist maitsev koduvein ringi käima pani, ja viimaks ka päris tuppa - kohtumine Evaga on kindlasti minu selle aasta tippsündmusi!

Eva koduküla asub 50 kilomeetrit pealinnast, enam-vähem Rauti jõe kaldal, ühe Moldova peamise turismiobjekti - Orheiul Vechi - lähedal. Orheiul Vechi on muistne mongoli asula, mis õitses Kuldhordi nimelise khaani ajastul, mil sinna asutati kaks linna ja kus praeguseni on säilinud 12. sajandil koobastesse rajatud klooster (järmises postituses näete pilte koostrist ja Orheiul Vechi endast).

Küla ise on väga tüüpiline moldova küla, kus meie mõistes on kõik natuke kiibakil-kääbakil, aga kus väravad - maja visiitkaart - on alati värskelt värvitud, maja aknaraamid rõõmsad, aiad korras ja lopsakad. Ilmselt tekitab liga-laga mulje teatud arhitektuuriline stiil ning külatänavad, kus teetöid pole väga kaua tehtud.

Ma ei tea, kas Eva majapidamine päris keskmist külamajapidamist esindab! See oli ikka üle mõistuse ilus, korras ja hästi hoitud, eriti kui veel silmas pidada seda, et ta elab üksi. Ma ei osanud midagi enne üle maja lävepaku astumist ette kujutada, aga Eva kodu oli parem kui ükski etnograafiamuuseum, kus ma iganes käinud olen. Kusjuures - Eva ju ei oodanud meid, oleks söögigi valmis teinud, kui teadnuks, et me tuleme, ent ometi oli kodu just nagu kodukaunistamisvõistuseks välja sätitud. Aga mis me räägime - tal olid külakaevule minnes isegi pärlid kaelas! Ma küsisin Evalt, et kas ta telekat ka vaatab ja raadiot kuulab, aga ta ütles, et pole aega - telekas on pööningul ning raadio läks katki - ta toimetab õhtul kella üheksani oma lilledega, kust see aeg!

 

Elutuba
 

 Kööginurk ja magamistuba. Vitriinis olevad nõud tulevad meilegi tuttavad ette:)

Eva on põline kolhoositar ja ikka oma aja inimene. Kui hakkasime koduveini terviseks jooma, sai oma osa ka Nadezda Krupskaja (Gheorge abikaasa on Nadja ja sealt siis ka assotsiatsioonid). Eval elab praeguseks täitsa üksi, aga tal neli last, kes kõik Moldovas, aga mitte samas külas, ja siis sugulased Ameerikas, kellest vaat et rohkem, kui ta enda lastest juttu oli.

Äraminekul lubasime peagi uuesti näha, külla minna, lõunat süüa. Pildid tuleks aga saata lihtsalt külla, Evale. Mitte nii nagu eelmise kord keegi väljamaa mees oli ka pilti teinud, neid saata lubanud ja siis saatmata jätnud. Õnneks Gheorghe läheb taas sinnakanti, nii et pildid saab toimetatud. Eva armastab magusat, mina pidin tööasjus peaaegu alla andma, aga nüüd ma ikka ei saa, ma pean tagasi minema Kalevi komme viima...
 


Appi - inimene elab oma tavalist elu, aga meie mõtleme, et subkultuur, vaja üles pildistada ja talletada.

Maailma lõpus ootab teid kohvik. Ei, kaks kohvikut

Sellise pealkirjaga artikkel* ilmus Hiiu Lehes siis, kui me Hiiumaal suvitasime (ei, ma ei ole veel suvega lõpetanud - vähemasti kuni järgmise nädalavahetuseni, kui mul on kavatsus teile viimaks ometi Moldovast pildimaterjali tuua).

Kuna olime Hiiumaal ringi rännates juba kohvikuellu sisse elanud, ei saanud me neid kahte seal maailma lõpus ju külastamata jätta, ja nii ma avastasingi Kalana, kus ma iial varem käinud ei ole. Alati on teekond Kõpu tuletorni juurest viinud Ristnasse, aga Kalana - poolsaare teine äär - oli avastamata aare. Kõik teised on koha muidugi juba üles leidnud, sest mändide vahele on laiali paisatud rohkelt rootsipunaseid puhkemaju, mere ääres on kergliiklusteed ja laste mänguväljakud, kohvikud räägivad enda eest. Ent ikkagi on Kalanas niisama karm olemine, nagu ma olen Käbi Laretei raamatute põhjal saanud aimu Farö saarest, kus Bergman suvitas ja oma elu lõpupoole enamjaolt elas. Farö saare toon mängu aga mitte ainult sarnase maastiku, kiviklibu ja tuule tõttu (kuidas Bergman ütleski: "Deemonid kardavad värsket õhku, kõige rohkem meeldiks neile, et sa istud teki all, jalad külmad..."), aga selle pärast, et tunne Kalanas on nagu oleks välismaale sattunud. (Tunnistame: Eestis tulebki ühe rohkem välismaa tunne peale.)

Kalana märgusõnadeks on auguga kivid, tohutud kivivallid rannas ning karmid lained. Ma mõtlen tõsiselt, et ma tahaks sinna talvel kohe pikemaks minna sellest hoolimata, et kohvikud suletakse oktoobris ja ilmselt on seal ikka veel mitu korda tuulisem. 

Suveseks lisaboonuseks oli aga Annika Metsla noorte hiidlaste näitus. Nii et siinkohal näete pilte piltidest (hale!). Annika enda vastava sissekande leiab siit ja sealt edasi.

Aga päikeseloojangut tuleb ikkagi Kõpu poolsaare teisele rannale imetlema minna. Vat sestap polnudki Kalanasse sattunud:)



* Originaalartikli leiab Facebookist/Hiiu Lehest pealkirja järgi.

Unematt tegutseb jm lood

Hommikul tõusin üles, üks silm lambist kinni paistetanud. Mia: "Äkki puistas Unematt Sulle öösel valet liiva silma, no mitte seda peent, vaid jämedat, mis oli must!"

Panin siis esimese asjana silmaarsti juurde aja kirja, aga jäi muidugi minemata. Mia ja Plamen tuli viia lennujaama, kust nad järgmiseks kaheks nädalaks Bulgaariasse sõitsid (ja esimest korda küsiti lasteaias paberit, mille põhjal laps vabastada - läbi saab meie hõlppõli, kus kõik on iseenda otsustada). 

Ning RECi külastas Rio+20 protsessi kokkuvõtva konverentsi raames Dennis Meadows, kes on üks nendest keskkonnateadlastest, kes ütleb, et jätkusuutlik areng ei ole enam võimalik ("It is too late for sustainable development" on üks ta peamisi ettekandeid). Hetk, kus võinuks sellele teele pöörata, on minetatud. Sellest rääkimine on poliitiline demagoogia. Me peame tegutsema ning vaimu valmis panema selleks, et vastu pidada pärast kriisi. Niisiis on "jätkusuutlik areng" asendunud mõistega "resilience" - "vastupanuvõime, paindlikkus". Meadows kasutab "resilience'i" kohta sellist definitsiooni - "the availability to continue providing essential functions after receiving a shock" ehk siis võime eksisteerida ka peamiste loodus- ja energiaressursside lõppedes, ellu jääda, kohalduda. Meadowsil on kuus ettepanekut, kuidas oma vastupanu- ja kohaldumisvõimet suurendada ja nendest esimene on sotsiaalsete muutuste ellutoomine, sh ka sotsiaalsetele võrgustikele ja kogukondadele ülesehitatud toimimine. 

Tore, kui värsked mõtted otse koju tuuakse ning seosed taas selgemaks lähevad. Kel tahtmist, võib mõnda Dennis Meadowsi loengut YouTubist kuulata-vaadata. 

Nagu kombeks, lasime just hetk enne Eestist ärasõitu Heikkil end üles pildistada. Stiilinäited laekusid postkasti juba ammu, aga kui mul õnnestub ehk veel mõnda pilti näha, siis näitan teilegi:)

Aastaraamat

RECi loomingulisel kollektiivil pole piire, kui asi puudutab meie aastaraamatut. Sisult küll aina õhemaks muutuv, ma pean ütlema, aga vormilt alati rohkelt üllatusi pakkuv. Oli aasta, kus country office'ite võrku tutvustati rahvustoitude kaudu ja kogu staffil oli ühispildistamisel kokamütsid peas. Kõik toidud küpsetati ühiselt muidugi läbi ja püüti pildile. Ning loomulikult oli balkanlikku vaidlust, et kelle rahvustoit see või teine asi ikka tõeliselt on. Eestit esindas mannavaht.

Paar aastat tagasi sai aastaraamatut ainult prillidega uurida, kuna see oli tehtud 3D-s ja hiljuti sai ohustatud liike paberloomadena välja lõigata ja nendega siis mängida.  

Sel aastal kutsus RECi kirjastus üles esitama meie endi tehtud pilte ja nüüd ma siis saangi uhkusega teatada, et minu esimesed üheksa looduspilti on leidnud tee trükki:) Siin ta on, ja eriti on mul hea meel selle üle, et tänu rohkele saagile (mitte ainult minult) sai Eesti ja veel täpsemalt Saaremaa lausa omaette sissekande. Ja see on Lõuna-Euroopale orienteeritud organisatsioonis suur asi.

Tegelikult ma mõtlesin siinkohal ka kirjutada, miks ma pildistan, ja muutusin juba üpris emotsionaalseks, aga siis sain aru, et mul pole statiivigi, heast objektiivist ja oskustest rääkimata, mis ma siin ikka...

Pealegi ei pidanud see olema nii, see pidi olema nii, nagu ma MK-le mõned aastad tagasi kirjutasin: "Ma ostsin /---/ Aitäh aitamast! Tunnen juba Canoni värvigammast puudust:) Aga eks see kõik võtab harjumist ja nõuab palju õppimist. Kohutavalt raske oli see valik - pärast esimest tõsisemat korda fotopoes - ikka vist tund või kaks - läksin ma sealt välja tuikudes naaberpoodi ja ostsin endale kolme minutiga suvemantli (valge, suurte roheliste ja roosade lilledega). Ja mõtlesin, et kas mu elu ei pidanud mitte olema selline, et minu mure on kleidid ja mantlid, ning pilti teeb keegi teine."

Mul ei olnud mitte mingit ambitsiooni teha midagi rohkem, kui kolmjalga ringi vedada ja modelliks olla. Aga nüüd ma pean;)

Endla raba taustal

Tore tõdemus kontorisse üle kahe ja poole kuu tagasi naastes oli see, et ma ei tundnud oma lauatelefoni helinat enam ära - kolleegid pidid mainima, et kui juba tulid, siis tõsta toru ka:) Paha on aga see, et kolmapäevaks olin ma end juba nii umbe töötanud, et ma mõtlesin, et olen saanud mingi suuremat sorti südamekahjustuse. Õnneks oli meil reedel spordipäev ja ma olen pisut taastunud. Natuke oli ikka tore ka tagasi tulla (peaaegu et) monokultuurilisest ja kõiki teisi rahvusi kodutanumal mitte sallivast Eestist (just hakkas taas see äraminemise-tagasitulemise diskussioon peale...) multikulti rüppe;) Mul läks kohe süda soojaks, kui ma esimese keelena türgi keelt koridoris kuulsin.

Temperatuuri poole pealt oli ka naasemine ülisoe.

Mia läks meelsasti lasteaeda, õhtul saan ma ta tagasi taas võõralõhnalisena, sest tal on uus kasvataja, kes lapse hommikul ja õhtul üle musitab ning sülle ka veel vinnab. (Ääremärkuse korras: Mia ei mahu peaaegu üldse enam sülle ära.) Kui ma püüdsin Mialt kätte saada, milline uus kasvataja on, sest esimestel päevadel viis Plamen ta lasteaeda, ja pinnisin küsimusega, et kas ta on noorem või vanem kui mina (Mia eelmised kasvatajad olid 60pluss ja 80 pluss), takseeris Mia mind mõni hetk ja ütles siis, et kasvataja on peenem kui mina;) Erinevad ühikud ongi Mial pisut sassis, ta näiteks mõõdab mõõdulindiga ja saab tulemuseks kolm Eurot.

Ainult et lasteaiast oli Mial ka kolmapäevaks umbes sama sündroom kui minul - rutiin tapab, mitu päeva veel peab lasteaias käima. Nii üleüldse.

Aga suvega olen veel võlgu ja ma kavatsen valitud ja lubatud palad ikka kõik tasapisi üles riputada.
 _______

Põhimõtteliselt peaks muidugi iga päev rabas käima, aga reaalsus on natuke teine, ning meie selle suve ainsaks esindusrabaks (st, kus on laudtee ja seetõttu pole ka ilmselt murakaid) jäi Endla raba, mille järvesilmades tegid meile päike, rünkmustad pilved ning vihma ähvardav ilm ilusat valgusmängu.

Kohtumine tundmatuga (hambaarsti ukse taga)

Hambaarsti, kuhu logopeed meid juba talvel keelekida lõikama suunas ja kuhu me pärast taaskordset suunamist viimaks läksime, ukse taga istub ema väikse poisiga, kes kogu alljärgneva dialoogi ajal taob mingi pulgaga vastu koridori radiaatorit.

Mina: "Tere, kas te ootate dr T.K-d?"
Poisi ema: "Jah, meil on kella üheteistkümnene aeg." Hindav pilk lapsele. "Kas te käite juba koolis?"
Mina: "Ei, ta on alles neljane"
Poisi ema: "Meie oleme alles kolmesed, aga oskame kirjutada ja lugeda ning tahaks väga kooli minna!"
Mina: "Väga tubli teist."
(Aga miks me ei ütelnud, et siis tuleb välismaale kolida, seal pääseb kool varem, eriti Jaapanis võetakse juba kolmeseid kooli...)
Poisi ema: "Kas te olete esimest korda hambaarsti juures?"
Mina: "Ei ole."
Poisi ema: "Kas siis hambad on nii augulised?"
Mina: "Ei ole, hoopis..."
(Aga miks ma ei ütelnud, et hambaid tuleb kontrollida igal aastal.)
Poisi ema: "Aa, siis on puseriti, küll on kahju, siis jah tuleb breketid panna."
Mina: "Breketeid nüüd vaevalt nii väikestele lastele pannakse..."
Arst: "Sisse!"

45 sekundit hiljem tuleb tandem välja. Mina: "Nii kiiresti?" Poisi ema: "Me tegime juba ukse peal suu hästi pärani lahti, kõik on korras!"

Muide, keelekida lõikamine võttis ka 45 sek plus 15 sek muud sehkendamist. Ja sellel arstile antakse aegu igaks täistunniks, ehk siis üks laps tunni aja peale. Nii vist need eriarsti juurde pääsemise järjekorrad tekivadki... Aga muidu oli ka huvitav see kohtumine Teistsugusega, ma hakkasin juba vahepeal pilku teritama, et kas tõepoolest on tegemist sellesama emaga, kellega me ühes beebi võimlemistunnis käisime, ja kelle poeg tegi ülemõistuse suuri tegusid ning arenguhüppeid iga kahe tunni vahele jäänud ajal.

Ehkki ma ei tea, kas ma oleks üle ühe minuti suutnud seda dialoogi jätkata, hakkasin ma hiljem mõtlema, et mis see blogipidaminegi muud on kui enesest ja oma lapsest teatavakstegemine positiivses võtmes ja üsna valimatult kõikidele juhuslikele, kes siia satuvad.