...eilseid uudiseid lugedes ja mitte ainult eilseid...

Reinkarnatsioon

Ma ajan aeg-ajalt Mia ja Kristi nimed segamini, sest Mia on täpselt nagu Kristi väiksena, sellisena nagu ma teda mäletan. See on siis sissejuhatuseks...

Mia arvates saab ta kasvada ta nii suuremaks kui ka väiksemaks. Näiteks, kui ta suuremaks kasvab, läheb ta kooli, aga kui väiksemaks, võtab ta Kärdilt luti ära ja hakkab ise lutitama (tal on ikka nii südame peal, et ta on luti jaoks liiga vana). Või siis muutub beebiks ja hakkab iga asja peale nutma. Nii ta mulle räägib. Ja kui ma eile küsisin, et kui sa muudkui väiksemaks muutud, kas sa kaod siis lõpuks ära ja mis siis edasi saab?, vastas ta, et siis ta hakkab Kristiks.

***

Kunagi võttis minuga ühendust saatkonna konsulaar ja teatas, et on mu koordinaadid edastanud ETV väliskorrespondent Kadri Kukele, kes tuleb Ungari EL eesistumispoolaastast  lugu tegema. Ja tahtvat teha lugu ka siinsest eesti kogukonnast ning käima läinud mudilasrühmast.

Hüva, võtsin kampa veel ühe titemamma ning seadsime ühel vihmasel keskpäeval sammud Püha Stefani Basiilika poole, ise teineteisele meelde tuletades, et seekord räägime Ungarist ainult head. Ainult et esimese küsimusega, mis palus rääkida Ungaris lokkavast korruptsioonist, tõmmati meie headele plaanidele vesi peale. Tegime oma 2x2 minutit intervjuud ära ning küsisime siis, et kuhu mudilasringi teemad jäid. Selgus, et lugu läheb tänaõhtusesse Välisilma. Nii et kohtume siis Välisilmas;) ehkki huvitav ikkagi, kas ajakirjanik ei peaks enne intervjuu kokku leppimist ütlema, kelle või mille jaoks ta lugu teeb?

Leiutajatemaa

Ungari turismiamet on Ungari EL eesistumise ajaks üllitanud väga ungaripärase promovideo. Too alatasa suudlev noorpaar, kes Ungarit avastab, on hästi ungaripärane! Ma ei usu, et kuskil mujal metropolis oleks võimalik näha rohkem avalikult miilustavaid inimesi, kui siin. Näiteks eskalaatoriga maa alla sõites või rongi oodates ongi põhiline ajaveetmisvorm suudlemine. See muidugi stimuleerib ajutegevust ning näete ise, mis sellest sündinud on...;)

Ehkki ausalt öeldes on mul kahtlusi nende leiutiste asjus ja täitsa huvi pärast vaatasin ma praegu Wikipediast, keda peetakse pehmete kontaktläätsede leiutajaks. Wikipedia ütleb, et selleks on tsehhi keemik Otto Wichterle, promovideo väidab muidugi midagi muud. Läätsed tekitasid minus kahtust seetõttu, et kui ma kaheksa aastat tagasi siia tulin, oli see siin täielik luksuskaup, mida väga vähestes salongides saada, eksklusiivtoode, 10 korda kallim kui kodus.

Ma vaatasin nüüd ka järele, kes on vinüülplaadi ja külmiku leiutanud... nojah... vaadake ise ja mõelge.

Aga see-eest näete mu kodulinnakest - sest hetkest, kui noorpaar jalgratastele saab. Panoraam üle Doonau ning siis vanalinna. On ju ilus!

Ja too lennujaam, kuhu noorpaar maandub, on odavlendude lennujaam, aastast 1938, kuid hiljuti renoveeritud (mille eest ta pälvis ka Euroopa kultuuripärandi säilitamise auhinna, Europa Nostra) ja tõsti hästi uhke ehitis, muide ka linnale mõned kilomeetrid lähemal, kui täiesti mitte midagi ütlev tavalennujaam.

No ja siis muidugi see lõpustatement. Ütle mulle üks Ida-Euroopa riik, kes oma tüdrukutest nii ei arvaks:) 

Nautige!

Välismaast ja vahukooretordist

Aasta on alanud kulinaarselt väga õnnestunult. Ma olen leidnud Budapestis ühe normaalsete hindadega Itaalia söögikoha, kus kvaliteet on alati seesama (seda ei juhtu Ungaris peaaegu mitte kunagi) ja toit väga maitsev! Siis otsustas üks meie linnakeses resideeruv vietnamlanna meile hakata lõunaks süüa tegema - ning me oleme kõik kollektiivselt täiesti sillas. Üks töölõuna ei saa lihtsalt nii hea olla!!! Täielik gurmee! Ja sa tead, et saad seda jälle ja jälle ja jälle... Kusjuures paneb ta rõhku sellele, et me sööksime tervislikult, tasakaalustatult, kala ikka ka jne. Eile oli meil nt eelroaks maguskartuli ja kookospiima ning koriandriga maitsestatud kõrvitsasupp. Selged, puhtad, tasakaalus maitsed idast.

Ning lõppeks peab konstateerima, et võib olla väga vabalt olen ma juba söönud oma selle aasta parima söögi - sametpehme merevähisupi ühes Uppsala õduses söögikohas, millel nimeks "Bistron". Kusjuures too sametpehme merevähisupp tuleb panna sellesse konteksti, et ma olen juba jõudnud ka süüa tippklassi restoranis valmistatud põhjapõtra. Äkki tuleb väga õnnestunud sööma-aasta?:)

Kõlab küll nii nagu ma ise üldse süüa ei teeks, aga ma tõesti ei ole millegi võrdväärsega hakkama saanud. See-eest on Mia hakanud palju paremini sööma kui mullu, ning isegi kui talle väga peale ei lähe, siis ta vähemalt proovib.

Uppsala juurde aga tagasi tulles - ma pole oma viis-kuus aastat vähemasti Rootsis käinud ja seal ringi jalutades tekkis mul korraga selline mõttekäik...  (Ahjaa, aga enne mõttekäiku peaks veel selgitama, et ma ei saa üldse aru mõistest "välismaa", minu arvates ei ole sellist asja olemas. On kõiksugu teised maad, oma probleemide ja rõõmudega, aga mingit üldistatud välismaad olemas ei ole. Aga praeguse mõttekäigu illustreerimiseks sobib see välismaa küll:))

Niisiis, kui 80ndatel piirid naaatukene juba avanesid, sõitsime me 88. aasta suvel vanematega - nagu ka kõik teised eestlased kas siis natuke varem või hiljem - Soome. Meil oli 40 päevane grand tour läbi Soome, sest põhimõtteliselt oli kogu Soome rannikust rannikule täis sõpru, kes olid kõik need 80ndad meie kodu väisanud (mis kõik hakkas sellest, et Kristile oli tarvis hoidjatädi ja nii tuli meie ellu tädi Anni, kes on ingerisoomlane ja kellest sai meile ottomummo ja siit paljud asjad oma alguse said...). Novot - peatumata pikemalt "vaba maa kaljul"* ja tollele mälestusväärsel justkui slow motion sõidul (Mercedeses) läbi hämarate valgustatud Helsinki tänavate (Aleksanderinkatu,  Mannerheimintie, eks ole...), kus me esimest korda nägime valgustatud vaateaknaid ja tänavamelu, ütlen ma vaid, et Soome sättis standardi sellele nn. välismaale. Disain, söök, puhtad maitsed, kodud, lõhn (mäntysoapa lõhn), elustiil, looduslähedus. Siis jätkus 90ndatel rohkelt Rootsit ja Norrat ka. Ning see kõik lihtsalt süvendas pilti sellest, kuidas on "välismaal". Sel hetkel ju ei osanud nii mõelda, et tegemist on üha üsnagi omamoodi Skandinaavia-saarekesega keset Elu mitmekesisust.

Ja siis seal Uppsala ringi kõndides ma korraga leidsin end mõtlemast, et võib-olla sellepärast polegi Ungari suutnud mulle kunagi vähegigi meeldida, et ta on NII erinev sellest, milline üks korralik "välismaa" peaks välja nägema ja toimima. Mitte üheski punktis ei lange kokku kunagi noores teismeeas tekkinud "välismaa"-standardiga.

Ja vahukooretort puutub siia nii palju, et tollel mälestusväärsel grand touril ei puudunud mitte üheski meid võõrustavas kodus hooajaline kermavaahto-mansikkakakku, Ungaris ei lähe vahukoor, muide, üldse vahtugi! No mis välismaast me siin räägime:)))


* Helsinki lahe saarestikku ma nagu sellelt esimeselt randumiselt ei mäleta, külla aga seda, et päris sadamasse jõudes vaatasin ma mingit lähedalolevat kaljunukki ja mõtlesin hingevärinal - esiteks ma olin just saanud 14 ja teiseks oli käimas laulev revolutsioon, eks ole! - et see ongi vaba maa kalju. Me oleme ikka Kristiga mõnikord hiljem seal "vaba maa kalju" juures kokku saanud, kui erinevatest suundadest laekume.

Hetk. Roosa

Eelmise postituse mustvalget saagu tasakaalustama roosa. Olgu öeldud, et mu enda garderoobis on vahetunud must roosa, aga mitte ainult lihtsalt roosa, vaid roosa vastu selle kõikides värvitoonides - vanaroosa, fuktsiaroosa, roosteroosa..., nii et mul lõpuks enam ühtki musta hilpu ei olnud. Siis hakkas see vaikselt lilla poole kalduma ning nüüd on must ka ringiga mu kappides tagasi. Kusjuures peab peale passima, et ta jääks ikka aint teistele värvidele aktsenti andma, sest juba ma näen, kuidas ma hommikuti musta mustaga sobitan.

Miale pole ma teadlikult roosat soetanud, aga tore oli ikka, et kampsunite ja pluuside alt roosa särk välja tuli, kui lahti paluti riietuda. See võinuks vabalt ka nt sinisemummuline olla. 

See on väga Mialik olek - muiata ja häbeneda ühteaegu. 

Vaadake selle lapse silmi!

Inglite linn.

Hetk

Ma usun, et Krista Kõivu tollal veel palju kodukootum blogi andis suure tõuke siinse blogi pidamiseks. Vähemasti ma mäletan, et kui ma tolle leidsin - ja ma pean ütlema, et ma ei teadnud blogimaailmadest tollal midagi ning ei huvitanud nagu ka -, lugesin ma kõik ta sissekanded algusest peale läbi ning efekt oli samasugune nagu oleks Bullerby lapsi lugenud. Loomulikult rääkisin ma Krista blogist ka Kristile ning üsna varsti käisid Krista tegemised ja lapsed meie jututeemadest sama harjumuspäraselt läbi nagu muud kodakondsed.

No ja oli ainult aja ning Krista fotograafiks kasvamise (seda on olnud täiesti fantastiline jälgida) küsimus, millal me tema juurde fotosessioonile jõuame. Me käisime neljakesi - Kristi, Kärt, Mia ja mina, sest Kuldar oli tööl ning Plamen oli Eestist seks ajaks juba jalga lasknud. Ning loomulikult polnud tegemist sellise sulni ettevõtmisega, nagu Krista oma blogis fotosessioone ekslikult kirjeldab, vaid ikka korraliku (tihti tagajärjetu) veenmistööga, et laps võiks ka pildile tulla (suurema puhul) ning valuliku ümberriietumis- ning söögiaega sissesõitmisprotsessiga (väiksema puhul). Krista ütles, et emad olevat korduvalt kurvalt nentinud, et nende fotosessioon ei sarnanenud mitte põrmugi sellega, kuidas Krista veebis asju kirjeldanud on.

Ma astun ka "kurbade emade" leeri, nentides et Mia "ametlik" pildistamine läheb aasta aastalt keerulisemaks. Võib-olla sellepärast ongi minu arvates üks parimaid pilte tulnud mitte lastest, vaid meist endist. Nii toredat õdede-pilti pole meist kaua tehtud. Aitäh, Krista! Me muidugi rääkisime Sinust, Su elu- ja üleelusuurusest veel hulk aega, kui olime pärast sessiooni kohvikusse maandunud. Õdede omavaheline kvaliteetaeg:)

 

Järgmises postituses näitan lapsi ka:) Krista enda viite pildistamisele leiab siit

Juba 3!!!

Või siis alles kolm, aga juba teab, et tahab minna tsirkusesse lõvitaltsutajaks! Klouni- ja tsirkuseteema tuli sisse jõuludega (Mia on mõned korrad jutu sees isegi klouni ja jõuluvana segi ajanud) ning jääb nüüd, kui Mia sai sünnipäevaks tsirkuse lauamängu, ilmselt kauemaks.   

Mia Johanna sündis üleeile kolm aastat tagasi kl 22.29. Meil on juba traditsiooniks saanud, et ma meenutan sel päeval Plamenile, kuidas ta juba seal õhtupoole, sünnitustoas, kus mina ausõna olin otsi andmas, laotas mingi kapikese peale laiali ajalehe ning sinna peale söögi, mille minu ema, kes oli kuulnud, et Plamen pole päev otsa söönud, isaga haiglasse saatis.

Nii minu kui ka arsti kurja pilgu peale korjas ta oma asjad muidugi kibekiiresti uuesti kokku. Esimestel aastatel ajas Plamen tagasi, et tema pole ajalehe pealt süüa tahtnud. Aga nüüd ta juba tunnistab, et oli vist meeltesegaduses vms.

Ja üldse - see ajalehe pealt söömine ei läinud kuidagi kokku minu imagoga - väike must kleit ja kontsakingad viimase hetkeni. Sissekirjutanud ämmaemand küsis, kas tulin otse kontserdilt. Ta ei võinud ju teada, et klassikaline väike must (ei olnud ostetud rasedateriiete osakonnast) oligi viimaks ainus, mis mulle selga läks. Ning ilma kontsata kingi ma üldse ei kannagi, kui nad just rannaplätud ei ole. (Vahepalana olgu öeldud, et see Mark and Spenceri kleit on lihtsalt super – ma võtsin selle kevadel välja ja kandsin taas mõnuga.)

Aga jah, alles ta sündis ja juba kolm!!! Alles aasta tagasi oli ta nii väike ja nunnu ning nüüd juba suur preili, kel omad tujud ja tahtmised. Ning meie asi mõistatada, kus järele anda ning kus printsipiaalseks jääda. Eks me anname enamik kordi järele... Üldiselt on kasvatusteema meil, jah, esimest korda jutuks, ent eeldusel, et inimene on kolmandaks aastaks kujunenud selliseks nagu ta jääb ja saab, oleme meie oma kasvatamisega juba hiljaks jäänud. 

Mia lemmiktegevuseks laulmise-tantsimise kõrvale on hetkel puzzlede kokkupanemine ja miskitpidi nagu võimlemine. Näiteks tuleb kööki ja paneb ühe jala köögilaua peale (mis on kõrgel) ja asjatab siis teisel jalal olles. Ütleks, et täitsa ilus paindumine:) No aga et paljude teiste asjade kõrval ei tohiks ka jalga köögilauale panna, ennetab Mia keelamise sellega, et nimetab ennast ise "pahaks tüdrukuks", samuti “ma olen kade”, kui miskit endale hoiab.

Ma ei mäleta, et ma oleks talle kunagi "paha tüdruk" öelnud - mõnedest jonnihoogudest hoolimata, mis peaasjalikult tulnud sellest, et keegi on teinud tema eest ära midagi, mida ta võinuks ise teha - kraani lahti keerata, shampooni pähe panna jne - on ta ikka väga koostööaltis laps. Võib-olla on see "paha tüdruk" Pipi-lugudest meelde jäänud, seal ikka noomitakse Pipit nõndaviisi.     

Huvitav on see, et kui ta on minuga üksi, on ta superhea, meil ei ole kunagi ühtki konflikti, kui ta on vanaemadega, ei jõua need teda ära kiita – sööb, magab, käitub eeskujulikult. Aga kui on tegemist segakooslustega, näiteks mina plus Plamen plus mõni vanaema või siis mõni võõras, oskab ta jonnida ning oma rida ajada küll.

Ja nalja saab temaga ka ikka kogu aeg. „Emme, kus sa lähed?“ „Ma lähen toon issi linnast ära!“. „Aa, ma ei hakka siis nutma!“

Sünnipäevahommik oli seekord udune, Doonaust rõske, päikseta ja loomulikult täiesti ilma lumeta. Sünnipäevakoogiks Maru retsepti järgi tehtud põldmarjadega toorjuustujook (peab ütlema, et klassikaline Manhattani juustukook meeldib mulle rohkem). Pärast seda, kui Mia oli tagajärjetult üritanud puhuda ära küünlaid (tegemist oli võluküünaldega, mida ei saanudki ära puhuda), igahommikuse pudru ära söönud ning kingitused lahti teinud, võttis ta kaasa shokolaadiglasuuri alla peidetud tervisliku porgandikoogi ja suundus lasteaeda.

Pärast lasteaeda käisime uisutamas – Mial tuleb iga korraga üha paremini välja, kui alguses oli vaja hoida kas kehast või mõlemast käest, siis nüüd piisab juba ühest käest. Mina sain ka oma plusspunkti kirja – jääl olnud uisutamistreener küsis, kas ma olen iluuisutaja:) (Mis oli seda magusam, et enne oli ta arvanud, et ma tahan siniseid plastmassuiske vahetada valgete nahkuiskude vastu värvi pärast.)

Ning õhtu lõppes pizzeerias, ei olnud minust enam pärast kahe koogi meisterdamist köögis asja – pidu on alles ees.  

Palju õnne Mia Johannale ja meile!