esmaspäev, 11. jaanuar 2016

Päikesetõus (harv külaline siinses blogis)

Talv, kui lumi maha sajab ja päike välja tuleb, on vist ikkagi mu lemmikaastaaeg! Mulle meeldib, kuidas päike tõuseb nii hilja, et ka kõige suurem unimüts saab selle tõusule kaasa elada ja kuidas ta siis kiiresti-kiiresti üle taevavõlvi kihutab, pärastlõuna oma loojanguvärvides jälle üle kuldab ning lumega vastastikku sädemeid pillub!

Mulle meeldib ka see, et kõige selle ilusa nägemiseks peab natuke vaeva nägema, kaks paari sokke ja kolm kampsunit ja mitu paari pükse jalga tõmbama, läbi lume trampima ja natuke näppe külmetama, aga vaatepilt on alati seda väärt (ehkki, millest me räägime, mu täditütar pole veel ujumishooaega seks korraks ära lõpetanud). Seega, mida külmem, seda uhkem!

Minu selle aasta esimene päris päikesetõus (ma olen ikka kodus ka kohviveekeedu ajal paljaste säärtega maja taga lumes päikesetõusupilte teinud) oli Vainupeal. 









Aga pilt, mille ma tegelikult pidanuks sel hommikul tegema ja mis mulle sõna otseses mõttes sülle kukkus, jäi tegemata:( Seesama kollane Lada, aga eespoolt! Kui ta metsa vahelt välja rallitas, karvamütsidega mees ja naine autos ning hundikoer nende vahel, jäin ma lihtsalt tee äärde ahhetama, ning olidki must möödas. Muu on niisama ilulemine, siit oleks ikka pärispildi saanud!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar