Poiss Musta mere ääres

Mia oli aasta ja kolme kuune, kui me juhtumisi märkasime temalt küsida, et mis ta nimi on. Meie üllatuseks ütles ta täitsa rahulikult, et Mia. Ma mäletan seda hetke nii hästi, istusime parasjagu Kristi ja Miaga Dubrovniku ühes pizzerias ja jõime Latte't ning Solo Latte't ja kahjatsesime, et me varem selle peale polnud tulnud, et lapselt ta nime küsida. 

Theole olen ma juba mitu kuud nimeütlemist õpetanud, esimesi vilju sai nautida täna hommikul. "Mis Su nimi on?" Theo (ka 1,3 kuune) võtab luti suust ära, ütleb "Ei tea!" ja paneb luti suhu tagasi:)

Bulgaaria pilte pole, sest nad on kadunud, mõne üksiku erandiga! Siinsetel on Theo minu bulgaaria lemmikrannas Roussalkas. Võite ette kujutada, et kohalikena (Plameni vanemad elavad 35 km kaugusel Mustast merest) väldime me kuldseid liivasid ja päikselisi randu nagu tuld. Roussalka on väike kaljune laht, kus mõnesaja meetri kaugusel rannast kerkivad merest kivimürakad ja tüüne roheline vesi tekitab tunde, nagu oleks kuhugi Bondi filmi sattunud, kus peategelane ise, saatjaks muidugi kaunis naine, mõne hetke pärast vetevoogudest välja ujub. No ei ole mul seda panoraampilti teile praegu pakkuda! Kunagi oli see kant kinnine kuurort, ehitatud spetsiaalselt Prantsuse turistidele ja seetõttu pole seda ka nii hullult ekspluateeritud. Hetkel on kõik rannataristu, -majade jm osas liga-loga, aga loodus, asukoht ja vaated on nii võimsad, et ega see nii ei saa jääda.

Kui te olete blondi poissi (ja, meil on lumivalge peaga poiss!!!) küllalt imetlenud, siis pange tähele ka rannaliiva:)

Mis mõnus mänguasi! Kusjuures Theo küll armastab vett ja muud ei teeks, kui sulistaks koduses vannitoas, aga hirmasti kardab merd. Mida suve lõpupoole, seda enam ta pahandas, kui me jälle uue mere äärde jõudsime ja vette hüppasime. Teda meil ära meelitada ei õnnestunud.    

Theo on oma loomuselt hirmus korraarmastaja - ta lemmik(mängu)asjadeks on kühvel ja hari, päeva tipphetkeks tolmuimeja väljavõtmine. Kõik puhastusvahendid ja -lapid oleme pidanud lõpuks kõrgele tõstma, Mia näiteks ei näidanud mitte ühegi puhastusvahendi vastu mitte mingisugust huvi. Seda siiamaani. Söömise ajal on poisil salvrätik alati ligi, millega siis oma nägu pärast iga ampsu patsutada. Ärge palun ütelge, et ta kasvab sellest välja, meil on mr. Properit oma majapidamisse väga vaja.

No ja traditsioonilised mina ja Theo mere ääres. Küll hoopis teises rannas, Bulgaaria ainukeses veel asustamata liivarannas. Põhjuseks 10 kilomeetrit ameerika mägesid enne, kui randa jõuab. Aga surve on suur!