esmaspäev, 31. august 2009

Taas Aadria rannikul (seekord ilma Miata)

Mia jäi nädalaks vanavanemate ja tädi kantseldada (esimest korda nii pikalt ilma meieta). Plamen on kodus Musta mere ääres (kogub doktoritööks materjali) ja mina Aadria rannikul, Montenegros (üle kolme aasta!) ning kolmapäevast Albaanias (kus ma küllaltki üllastuslikult kunagi käinud ei ole, kui arvesse võtta, et ma olen seitse aastat juba Balkani riikides töötanud).

Montenegro on olnud mu arm sellest ilusast hetkest alates, kui ma täpselt Montenegro iseseisvumise referendumi päeval esimest korda siia jõudsin. Ning muidugi on ka hea meel, et Eesti ühe esimese riigina Montenegro iseseisvust tunnistas. Nojah, aga eks meil olegi selle Mustamäega oma suhe...





Päikeseloojang Kotori lahte, kindlus kõrgel Kotori linna kohal

Hetkel pressib aeg takka, aga kolm aastat taasi kirjutasin Montenegrost niimoodi - pildid on eilsest ja üleeilsest.
_______

Ma tulin eile Montenegrost ja... plaanin juba tagasiminekut. On justkui nähtud ka kohti siin ilmas, aga... Montenegro rannik ning Skadari järv lõid täitsa pahviks. Uus lemmikmaa Euroopas, 16 000 ruutkilomeetrit mägesid, tihedalt vastu Aadria mere rannikut, nii et kõrged lubjakivimäed kerkivad püstloodis veest ja ega esmavaatlusel hästi aru ei saa, kas tegemist on jõe või järve või merega.

Hästi sügavale keskmaale sisse lõikavad lahed. Kotori laht, Euroopa lõunapoolseim fjord (algab enamvähem kohe Horvaatia piiri äärest) pidavat olema üks maailma ilusamaid lahtesid, pikk ja käänuline. Ma usun küll - enam ilusam, tõesõna, ei saa olla! Igas laheliigenduses pesitseb vana keskaegse müüriga ümbritsetud rannikulinnake. Veneetsia ja Bütsanti mõjud läbisegi. Kotori-nimelise linnakese tagant kerkib väga järsk ligi 2000 m mägi, Must mägi, mis olevat andnud Srna Gorale nime. Tipust nägevat selge ilmaga Itaaliat. Laev viib Itaaliasse ühe ööga. Kotori lahe ühelt kaldalt mööda serpentiini teisele kaldale sõites läks mul küll esimest korda pärast lapsepõlve Haanja küngastel keerutamist süda täiesti pahaks. Sveti Stefani linn on asutatud merre, Ulcinjis, ühes mu pilootprojekti linnas asus 16-19 saj Põhja-Aafrika piraatide baas ja orjaturg.

Ja siis muidugi pisut sisemaa poole, niipalju kui seda on, on Skadari järv. Kui Montenegro rannik on mingil moel siiski Horvaatia ranniku jätk, ainult et veel ilusam, metsikum, looduslikum, liigendatum, hoopis vähem turistlikum, siis midagi sellist nagu Skadari järv, ei ole ma iial näinud. Ta on järv, aga samahästi võiks olla ka laht. Järvest kerkivad välja väiksed mäekesed, kaldad on liigendatud, rohkelt on saari. Saartel kindlused, kloostrid, kirikud. Pidavat olema viimane pelikanide asupaik Euroopas ja Euroopa suurim linnureservaat, kus elutseb 240 liiki.



Polce rand. Eriti toredad on väikelastele mõeldud madalad mereveebasseinid. Minu montenegrolasest töökaaslane Mira ujus seal kogu oma lapsepõlve. 


Üks lõbus maja Kotoris.

2 kommentaari:

  1. In Montenegro I got my first Mediterranean touch in Budva and I was also amazed by the sudden change of the green mountains high in the sky with the hot presence of sea and sun, only by driving 10 km.
    Small piece of forgotten glory and modern dreams of all new visitors.

    Mia will like it :)

    VastaKustuta
  2. By the way, Polce beach suppose to be also the favourite beach of Radoje;)

    VastaKustuta