Väike bibliofiil

Muusikataktis kõigutamise ja plaatide vahetamise kõrval on Mia vaieldamatuks lemmiktegevuseks "lugemine" – ta eelistab iga kell raamatuid mänguasjadele. Jah, väikse raamaturiiuli seadsime talle küll juba varakult sisse, aga suurt eeskuju lugemise osas pole paraku me üles näidanud. Mina olen Mia esimese eluaasta jooksul peale titeraamatute jõudnud läbi lugeda vaid (tagantpoolt ettepoole – Schinki “Ettelugeja”, taaskord Bergmani "Laterna magica", sirvinud (taaskord) Käbi Laretei "Otsekui tõlkes" ning nüüd võtan suvalistest kohtadest lahti Õnnepalu "Flandria päevikut"). Plamen on vist piirdunud Dostojevski "Idioodi" (müts maha - originaalis!) ja ühe väga huvitava paksu teosega, mis minul ikka alles lugemist ootab - Geert Mak "In Europe: Travels Through the Twentieth Century", kus 20. sajandi iga kümnend leiab käsitlemist mingite kindlate linnade kaudu. Nt aasta 1914 on Viini-aasta, 1956 Budapesti-aasta, 90ndad Balkani-aastad. Riia on oma peatükiga esindatud, Tallinna kohta on kuskil vaid paar rida - et näeb välja nagu Taani küla.

Mia lemmikraamatuteks on praeguse seisuga tuntud rahvusvaheliste muinasjuttude bulgaariakeelsed mugandused, need võtab ta kohe esimese hooga lahti, kui hommikul kööki läheb ning pudrupotike alles podiseb (raamaturiiul on ka köögis, kohe kokaraamatute all:), ning Catarina Kruusvali "Ellen's Apple Tree" Tõeliselt vahva lasteraamat, kus piltide järgi on palju jutustamist. Mitte et meil eestikeelseid raamatuid ei oleks, aga Elleni-raamatu illustratsioonid kohe kutsuvad vaatama ja lugema.

Kusjuures huvitav on, et raamaturiiulist võtab Mia peaaegu eksimatult välja vaid raamatuid, mida me oleme koos lugenud. Ning lappab neid väga ettevaatlikult leht lehe haaval ja kaua-kaua. Vist ainult sedasama Elleni-raamatut on pidanud natuke kleepima. Aga tegemist pole ka mingi papist raamatuga.

Auto tagaistmel istudes uurib Mia aga peaasjalikult maanteekaarte. Hetkel töötab ta läbi Turu saarestikku, ehkki hiljutine tee viis meid hoopis Haanjasse. Et ka siin paralleeli tõmmata, peab ütlema, et Plamen hoiab alati enda jaoks autos Rooma reisiraamatut. Esiteks viivad muidugi kõik teed Rooma ja teiseks leiab ta sellesse kaevudes lohutust, kui ma jälle ta kuhugi pärapõrgusse olen sõidutanud.

Aga tagasi raamatute juurde... Kui meil kodus piirdub Mia juhatamine raamatumaailma (üha väljendusrikkamaks muutunud) ettelugemis-jutustamisega, siis vanaema juures õpitakse juba - nagu selgus - tähti. Minuaegse aabitsa järgi. Selged pidavat olema l - lilletäht, e - emmetäht ja k - ka emmetäht. Sest emmel on nimi ka.

Niisiis ei ole asi võrreldes minu beebipõlvega muutunud, ning vaikne lugemaõppimise töö juba käib. Minu ema äsja meenutas, kuidas ma Kalevala eeposega liivakastis käisin (selle lastevariandiga ikka) ning kuidas mu varajasema lapsepõlve üks mustemaid päevi oli, kui ma Kalevala ära kaotasin (õnneks oskasid naabritädid selle meile uuesti postkasti sokutada). Teine natuke hilisem must Kalevala-päev oli veel - siis kui mu neli aastat noorem õde otsustas, et Akseli Gallen-Kallela illustratsioonid vajavad temapoolset lisa ning ta täitis värvipliiatsitega ära kõik A-d ja O-d.

Mial on suhe pliiatsiga õnneks veel nõrk.
__________

"Ettelugejast" ka veel natuke - kui see kunagi Varraku Iirise-sarjas ilmus, jäi ta mul esimese vannistseeni kohal pooleli (ju siis ei haakunud teiste raamatutega, mida samal ajal lugesin), aga nüüd, kui ma Kate Winsleti Hannana ette kujutasin (ehkki ma ei ole veel filmi näinud), tekkis hasartne üheöö lugemine. Raamat sai hoobilt näo ning hakkas jooksma nagu film.

Bergmanist ja Lareteist tahaksin rääkida ka, aga see pole Mia maailma teema...