laupäev, 16. juuni 2012

Rabarber, Wine kitchen ja sõbrannad

Iga kord, kui ma olen Ungari kohta miskit pahasti öelnud, mul ikka süda natuke valutab ka. Ja täna kohe on selline hea võimalus natukene asja heastada - selsamal toiduteemal.

Eile Lidlisse süüa ostma minnes nägin juurviljaosakonnas tohutut hunnikut rabarberivarsi, juures infotahvel - "Mis on rabarber ja kuidas teda toiduks tarvitada". Fantastiline, ma ütleks! Ikkagi kuskilt mingi info imbub sisse. Esimesed 7 aastat ei näinud ma mitte kuskil rabarberit, eelmine aasta siiski paar korda õnnestus hankida, tänavu ka paar korda lähedal asuvast juurviljaputkast, seda juba kuu aega tagasi..., ning nüüd korraga selline küllus! Kuna me täna asume Eestisse sõitma, siis minust nad sinna jäid. Pealegi olen ma oma teavitustöö kolleegide hulgas rabarberi-toskakoogiga juba ära teinud;)

Ja nüüd teave gurmaanidele ning lihtsalt hea toidu austajatele - Budapestis asub koht, rahvusvaheliseks nimeks Winekitchen, kus saab väga hästi süüa, juua, kus teenindusega miskit viltu ei ole ning paljaks ka ei röövita. Juba mõnda aega, aga mina sattusin sinna hiljuti. New York Time'si nädalalõpulisa soovitab oma "36 tundi Budapestis" just seda õhtustamiseks. See on koht, millest ma olen "Goa" kinnipanekust saati puudust tundnud ja mida igas teises linnas leidub kamaluga. Sinna me lähme veel ja veel! Tunne on selline nagu oleks natukene ust ja aken paotatud ning pisut modernset maailmakulinaariat sisse lastud. 

Pildid tulevad eelmise pühapäeva pärastlõunast sõbranna Lauraga. Laural oli elu esimene viiulikontsert, kestis umbes ühe minuti, aga kuna Laura emal jäi lennuk Londonist kaheksa tundi hiljaks, siis pakkusime Laurale oma seltsi ja publikut. Ma lootsin, et äkki Mia avaldab pärast kontserdi ka soovi hakata viiulit õppima (tegelikult ei lootnud, viiul esimese pillina on ikka jube raske, ütlen ma kogu kava ja kõikide vanuserühmade ärakuulamist), aga miskit sellist soovi ta küll ei väljendanud. Ohkame siis kergendunult:)

 Väike viiuldaja.

Eks tüdrukute suur sõprus põhineb ühisel huvil kleitide, kottide jm aksessuaaride vastu. Ma ei tea, mitu korda sellel ennelõunal kleite ja tiibu vahetati. No ja muidugi on sõpruse eelduseks ka see, et üks on mõistlikum, järeleandlikum, leplikum. Seda on hea laps Laura. Mia on väga hea laps, kui ta on üksi meiega, aga suuremas seltskonnas - siis näed oma tütart ikka hoopis teise kandi pealt. Kui te küsite Mia soengu kohta, siis jah-jah, ise jälle lõikas.



kolmapäev, 13. juuni 2012

Lasteaia lõpupidu

Ma vaatasin just Krista Kõivu helgeid lasteaia lõpupeo pilte, mis on otsekui eredaks kontrastiks lasteaedade alarahastamise juttudele. Milline ilus ning andekas noor põlvkond kasvab Eestis üles!!!

Ma väga soovin, et Mia jõuaks enne kooli minekut ka eesti lasteaeda. Juba keele pärast on tal seda vaja ning Eesti õhustikku sisse elamiseks ka. Mõnikord on mul väga kahju, et meil on Miaga nii erinev lapsepõlv. Krista piltidel on minu lasteaiaaeg ühes vaasi toodud noorte kaskede, pääsukeseaplikatsioonidest seinakaunistuste, turnimisredeli all istuvate lapsevanemate ning kevadsuvise soojuse ja valgusega. Mia lasteaiakogemus on seevastu miski, mida mina ei adu, sest ise tal palju sellest ei räägi ning mina osalen lasteaia tegemistes niipalju, kui on vaja vetsupaberit, salvrätikuid, hambapastat ja puuvilju tuua. Ma loodan, et ta suuremaks saades ikka räägib, kuidas seal ungari lasteaias siis oli....

Selle kevade viimane päev oli Kuu tänava lasteaias igaljuhul meeleolukas ja folgihõnguline. Rohkelt traditsioonilisi ringmänge, leelotusi, poisid tegid täpsusviskeid ning tüdrukud vaatasid ja plaksutasid. Siis tantsisid tüdrukud ning poisid vaatasid ja plaksutasid. Soorollid olid igaljuhul väga paigas.


Mia laulis suure suuga kaasa, aga kui ma hiljem küsisin, et kas kõik oligi peas, siis ta väitis, et "ei olnud, niisama maigutasin suud".Võta sa siis kinni! Ma olen kuulnud teiste käest, et ta rääkivat väga normaalset ungari keelt. Mia on tegelikult ka üsna enesekriitiline tüüp ja oma oskustega ei eputa.


Kui kõik aasta jooksul õpitu oli ette näidatud, siirduti tuppa, kus olid kaetud pikk laud... (sisse tuleb kahjuks kurb noot)... rämpstoiduga (ersatsküpsised, kuivad lehttaignapulgad jm selline). Ainsaks vahelduseks paar kilo maasikaid ja kirsse, mida mina olin kiiruga kaasa ostnud. Praegu on värsket kraami Ungaris tohutult, ma lihtsalt ei mõista siinset toidukultuuri!!! Toitlustusteema ja lisaainete rohkus tõstatus korra ka lastevanemate listis, aga paremaks sellest küll midagi ei läinud. Asi ei ole niivõrd rahas, kuivõrd tervislikku toidu kontseptsiooni kui sellise puudumises kogu ühiskonnas.

Nojah, ega me ka just suppi seepeale sööma ei läinud, ikka kohvikusse ja linnapeale:)



Lasteaed on selleks korraks läbi! Tere, põhjamaa suvi!

teisipäev, 12. juuni 2012

Uusi ilmakodanikke

Kõige uuem uudis on see, et Miale lähisugulaste võrgustikku lisandusid eile kaksikud tüdrukud (kellel veel nime ei ole), aga kes on Kärdi õed ja seega Mia täditütred. Sellega on meie vanemad saanud viimase nelja aasta jooksul neljakordseteks vanavanemateks, ning tüdrukutebändi võib varsti kokku panna:)

Kaksikud otsustasid oma ülitäpse sünniga ennetada seda, et õeraas peaks haiglasse tilgutite alla minema, Kristi ülevaatest jäi igaljuhul mulje, et neid sünnitada olevat olnud imelihtne. Kõik on kõige paremas korras.

Kuna meil läheb maimukeste nägemisega veel natuke aega, siis panen pildi hoopis Kristist:) Nimelt oli ta juba suur tüdruk, kui talle ikka veel nukuvankrit kärutada meeldis! Sellel pildil häbeneb ta oma sõnul seda fakti, veelgi enam, et juhtus ühes oma käruga isa kaamera ette jääma.


 (Pilt on vast tehtud kaheksakümnendate keskpaigas.)

Palju õnne lapsevanematele! Ilusat kasvamist ja õnnelikku elu tüdrukutele!

neljapäev, 31. mai 2012

Kui töö segab elamist

Peas olen ma vahest mõne postituse valmiski mõelnud, aga kirjutajat minust praegu ei ole. Kõige suurem uudis on, (selle kõrval, et meie kodanikuühiskonna arendamise projekt ei ole otse loomulikult leidnud Valgevene kõrgemate instantside heakskiitu ning meie jalgealune on tuline) et meie hoovis elutsevad nüüd päevasel ajal kaks valget hobust. Kuna meie maja omanik meie pealt suurt midagi ei teeni ja me niikuinii olime teinud juba pool aasta tagasi otsuse välja kolida (millega me pole ajapuudusel hakkama saanud), siis otsustas ta vähemasti aia teenima panna. No hobustega meid välja ei aja... aga hobuses... haisuga küll. Pikapeale:)

Mial on olnud selleaastane lasteaia lõpupidu, pärast istusime ühes siiamaani täisti salajaseks jäänud kohvikus, mille kohta Plamen ütles, et Eesti tunne tuli peale. Mia ja Plamen on käinud mööda piknike, sünnipäevapidusid, folkkontserte, sellal, kui mina veedan aega kontoris (nagu praegu, on südaöö, kogu senine kevad-suvi on minust suure kaarega mööda läinud) või lennukis. Viimased paar nädalat on läinud nii, et kui ma parasjagu kuskil mujal riigis pole, siis saabun ma kell viis või kuus koju, me teeme miskit, täna näiteks avasime välibasseinide suvehooaja, ning Mia lubas järgmisest nädalast alates võtta osa ujumiskursustest, ja siis ma lähen kella üheksaks kontorisse tagasi ning töötan kell üheni öösel. Ma tean, et seegi läheb viimaks mööda. Aga mõned hetked ühes Miaga jäävad selleks ajaks alatiseks olemata! Ma pole juba mitu nädalat saanud talle unejuttu lugeda! Vahetevahel ma mõtlen, et tulgu, mis tuleb, minu pärast võiks edasi liikud küll, siis jälle, et nii palju põnevat on ees - eriti kui ma satun oma ala tõeliste ekspertidega rääkima - natuke võiks veel teha. Ehkki oma elu ühest projektist teise ära elada nagu ka päris ei tahaks. Ja suured lapsed, ma saan viimaks aru, vajavad meid veel hoopis palju rohkem.

Hiljuti Albaanias olles oli mul kaks tõlki, üks supertõlk, kes võttis OSCE'st päeva vabaks, et tulla koolitust tõlkima, kuna ta ka ise koolitab inimesi, ning teine, kes ei olnud väga hea tõlk, see-eest oskas mulle rääkida kõike Eesti e-valitsusest, riigist ja ajaloost. Vahepeal pani natuke mööda ka, aga ma eriti korrigeerima ei kippunud, oli selline tüüp, kes alati kõike teab, ja minu silm teritus kõvasti selles osas, et millised kivid on Berati kindlusse kandnud kokku roomlased, millised türklased. Ja ta tegi pilti. Nii et mul õnnestus ka üle hulga aja pildi peale jääda. Olgu siis täna selline. Lasteaiapeo, hobuste jm juurde pöördun ikka ka tagasi. Ja võib-olla isegi Berati tuhande aknaga linna juurde. Ja võib-olla Pariisi.

Kui on mahti, kuulake üht laulu.



esmaspäev, 21. mai 2012

Seis on selline

Andeks! Vaikusel on mitmeid põhjuseid. Esiteks - ma kirjutan kolleegidega kokku ühte bullat, mis ületab varsti 100 lehekülje piiri ja ma lihtsalt ei suuda selle kõrvalt veel miskit muud mõtestatut kirjutada. Suurvorm imeb mu täiesti tühjaks, minu lemmikzanr - blogilugeja võib aimata, mis see võiks olla - mahub ühele leheküljele. Teiseks - mind kaua teeninud pilditöötlusprogramm Picnik pandi kinni, ning seega pole mul kuskil pilte töödelda ning esimese hooga ei ole ma leidnud ühtegi nii käepärast online programmi kui seda oli Picnik. Ja tahaks mõne pildi ju ka riputada. Kolmandaks pole ma ikka veel suutnud oma uude töökeskkonda, mis paikneb kaks korrust allpool, sisse elada ning minu tavapärane rutiin on väga häiritud. Neljandaks oli muidugi kaks nädalat imeilusat maikuud Eestis (minu teine või kolmas mai viimase kümne aasta jooksul) - see on hoopis teine asi, kui päevad alles lähevad muudkui pikemaks, mitte ei hakka tasapisi lühemaks minema - ning nende ülipikkade valgete, kuid siiski nappide tundide sisse kirjutamist ei pressinud. Oli palju toredamaid suhtlemise vorme:))) Tänan!

Võtsime Miaga registreerimata talgulistena osa maailmakoristuspäevast - mööda Raplamaa teeääri kõndides pidi tõdema, et pole see Eesti Balkanimaadest etem midagi!
 
Korra tegin just täpselt niimoodi tööd, nagu ma tahaksingi tööd teha. Kell oli natuke pärast seitset õhtul, mina istusin Skypes Kaberneeme rannas, laine loksus tüünelt ning väljas oli Suur Päev, üks mu projektipartner oli arvutiekraani taga Pariisis, Boss juba hämarduvas Budapestis ning kolmas ekspert Ameerikas. Pärast kuutteist töist aastat võiks küll olla juba nii, et kui isegi ei saa alati valida, mida sa teed, siis võiks saada vähemasti valida, kuidas ja kust sa oma tööd teed.  

Mia sai tuulerõugetest lahti, aga nii vähe kui neid ka oli - kõikidest on veel armid järel. Ja need kõige suuremad laigud just näo peal. Hooldatud sai neid Bulgaarias mentoolpiirituse ja mingi spets kokkusegatud pulbriga (briljantrohelist seal ei tunta) ja hiljem Eestis rohelisega ikka veel ka, aga ma ei tea, kas ta nüüd jääbki selliseks? Apteeker oli veendunud, et jääb, et temal ka lapsepõlvest saadik rõugearmid näos. Ma ütlen APPI!

Mia oma rahakotti kõlistades: "Mul on palju raha!" Mina: "Tore siis. Mul küll nii palju ei ole!" Mia: "Küsi Aime käest!":))) Siinkohal tervitan mummit!

neljapäev, 26. aprill 2012

Tuulerõuged

Niisiis tuulerõuged. Ausalt öeldes jõudsin ma juba mõelda, et millal siis Mia need kohustuslikud lastehaigused läbi põeb, kui ta kunagi haige ei ole, aga see jõudis nüüd küll kätte kõige ebasobivamal ajal.

Mia on nimelt olnud kolm nädalat Bulgaarias, tagasilennupilet oli tänaseks (mis jäi kasutamata) ja meil temaga edasilennupilet Eestisse laupäevaks! Mis tähendab seda, et kui ma Eestist tagasi tulen, pole ma last poolteist kuud näinud! Selle eest pannakse vist küll vangi!

Ja nüüd paar tundi tagasi hakkas Plamen rääkima, et asi siiski juba paraneb, et äkki ikka lastakse reisima, ja kui nad nüüd mere äärest Sofiasse jõuaks, kas tuleksin neid siis ära viima! Kahjuks baba ja taadu Petko juures internetti ei ole, nii et ma ei saa ka oma "eksperthinnangut" tuulerõugete seisule anda... Reisimise kasuks otsustamisel peab järgmise 36 tunni sisse mahtuma 1500 km sõitu ja õigeks ajaks lennukile jõudmine. Või ei ole sel ikkagi mõtet, laps peaks rahulikult paranema (palavikku oli tal vaid pool päeva juba hulk aega tagasi) ja mitte teistega kokku puutuma...? Nakkusohtlik ei pidavat ta enam olema.

Öelge nüüd, mis peaks tegema?

pühapäev, 15. aprill 2012

Lõuna-Albaania rannikul


Uuel nädalal lähen ma sellisesse imelisse kohta. Berat asub Lõuna-Albaanias ja on vanimaid UNESCO kaitse all olevaid linnu. Kui pilte vaatate, siis ilmselt ka mõistate, miks seda Tuhane Akna Linnaks kutsutakse.

Kogu Albaanias käib vilgas ehitustegevus, kui jubedalt on nad nad näiteks Durrëse ranniku ära rikkunud, pääsu pole olnud ka Beratil, aga ma loodan siiski, et sügaval lõunas, kus juurdepääsuteed on enam kui kehvad, pole asjad veel väga hullud. 

Kuna mul seekord eriti aega uidata pole, panen üles paar pilti sügisesest Albaaniast Joonia mere rannikul, kus me Entela, mu kunagise Albaania kolleegiga, aasta viimast suplust käisime tegemas. Tähendab mina tegin, oli oktoobri keskpaik ning meres vähemasti 25 kraadi sooja, Entela istus telefoni otsas ja rahustas oma vanemaid, onupoegi, täditütreid, ühesõnaga kogu suguvõsa, kes tundis muret niivõrd ebakonventsionaalse käitumise pärast, st sõita keset talve Lõunasse ja minna veel ka merre ujuma.

Albaania pereelu, nagu ilmselt kõikjal lõunas, on ikka tõeliselt tihe! Ma tunnen peale Entela vanemate ka kõiki ta onusid, nii Albaanias kui ka Ameerikas elavaid. Kõiki ta täditütreid, nii siin kui sealpool piiri, Andi (Entela abikaasa) õde... Ei ole võimalik, et suhtled ühe inimesega, ei, kohe oled haaratud sugulaste sooja ja juba tuttavasse embusesse.

Aga ülemisel pildil, seal taamal, ainult kahe meremiili kaugusel on juba Korfu saar. Loomulikult ei olnud albaanlastel sinna ega rannikule üldse mingit ligipääsu, ehkki vahetevahel üritati vist siiski üle ujuda. Ent Korfu saare vastas olev, st Albaania rannik on selline. Muide, rannikumets lõhnab täpselt nagu Hiiumaa kadastik ja on samamoodi kivine ka.


Iga albaanlane teadis igal ajahetkel ja igas geograafilises punktis viibides, millisesse punkrisse peab ta kogu ülejäänud maailma kallaletungi korral pagema. Parim pilt jäi mul punkritest siiski üles pildistamata - kujutage ette: mereäär, punkrid ning kohe punkrite kõrval Raiffeiseni panga kollane sularahaautomaat. Kahjuks ei ole punkritega, nagu ma ka kunagi varem olen kirjutanud, ka siin midagi ette võetud.



 Seda kaljunukki kutsutakse Zeusi istmeks (jah, me oleme iidsetel Zeusi aladel) ning kaljunuki sees olevas mereveebasseinis käib Entela ühes poja Matthiasega suplemas ning Zeusist lugusid vestmas.




Kui teil peaks nüüd tulema tahtmine Joonia puhtas merevees supelda, siis on selleks ka kogu vajalik infrastruktuur, hotellid jm ka ikka olemas.



***
Kunagi küsisin Entelalt, et kas nad tunnevad suuremat sugulust kreeklaste või itaallastega. Ma eeldasin, et itaallastega, nad näevad sedamoodi välja, zestikuleerivad samamoodi, albaania keel kõlab nagu mingi iidne itaalia dialekt, aga ei - nad samastuvad kreeklastega!!! Entela ütleb, et see on absoluutselt loomulik, et just kreeklased on finantskriisis, nad majandavad samamoodi kui albaanlased. Itaalia kohta rääkis ta aga huvitava loo - nimelt nii nagu meie saime vene ajal vaadata soome televisooni, said nemad vaadata itaalia oma. Kui meie viimaks Soome jõudsime, ma usun, oli reaktsioon kõigil ühetine - päriselu on veel parem kui telekas nähtu, samas kui albaanlaste reaktsioon Itaalias oli täpselt vastupidine - jube, kuidas see televiisor meile valetanud on, milline jube vaene kole ja räpane Itaalia tundub.Vot nii. Hetkel elab Itaalias miljon albaanlast.

***

Rannikult ära sõites sattusime ühte mahajäetud ja pooleli mahalammutatud kloostrisse, aga selle koha energia oli kujutlematu. Täiesti oimetuks võttis. Minu jaoks midagi samasugust nagu ma kogesin kord (siis veel viltuse) Kiipsaare majaka juures südaöösel mäslevaid laineid vaadates.

Eriti müstiline oli värav merre, aias kasvasid laimi- ja litšipuud, saak kõik korjamata ning keegi pidi seal ka toimetama, sest ikoonide ees algelises kabelis põlesid küünlad.




***

Tagasiteel Tiranasse ostsime tee ääres mingit täringumängu mängivatelt meestelt tohutusuuri granaatõune ning muid puuvilja, osade nimed olen unustanud ja osade nimesid ei teagi. Entela kaupleb ja mina kuulen kõrvalt, et jutt läheb õige imelikuks. Mainitakse prantsuse revolutsiooni ja kommunismi. Külafilosoofid hakkasid targutama kuuldes, et olen Eestist, et noh, kas kahetsete ka, mis juhtus. Et nemad küll kahetsevad. Entela: "Mis kahetseb, õnnelik on!" Külamees: "Kus see õnn siin peitub, ma näen, daamid, et te pole kapitalismi valusaid vitsu tunda saanud!" Teine külamees: "Ja ongi hea, et ei ole. Las neile jääb nende õnn!"




Eks siis peagi jälle Albaaniast.