Hommik Kalanas...

Sümboolselt selle suve alguspunkt: Sõru jazz, mis oli nii võimas muusikaelamus, et mulle on jätkunud sellest kogu suveks. Kõigest heast kõige meeldejäävamaks jäi siiski ülikõva Maria Faust. Aga kui ma hakkan mõtlema, et kes seal siis veel olid, reastuvad kõik teised riburadapidi ka elamustena üles: Estonian Voices, keda ma olin enna ainult plaadilt kuulanud, ja muidugi Siim Aimla ja Raivo Taffenau, mitte ainult muusikute, vaid ka õhtujuhtidena. No ja Piip ja Tuut:) Mia ja Theo ei piirdunud siiski Piibu-Tuuduga, vaid kuulasid ka kõik jazzikontserdid hämaras paadikuuris ära. Nad on mõlemad ikka parajad melomaanid, näiteks on meil hetkel maal selline eighties coming back situatsioon, et Mia tarib kaasas ülisuurt transistorraadiot (iPadi ajastul, eks ole!) ja krutib endale sealt meelepärast muusikat. Theo tahab muidugi ka ja kui me ei luba teda lainetega kahistada, põgeneb ta ühe väiksema raadioga teisele korrusele mööda järsku treppi, millel laskumist ja tõusmist oleme seni hoolikalt turvanud, pistab aga juhtme pistikusse ja valib tantsumuusikat. Kes on aga Theod tantsimas näinud.... ei unusta seda kunagi;)    

Aga neid pilte valides avastasin, et juunivärvid on hoopis teistsugused kui augusti omad.

Tavaliselt oleme me Hiiumaal juuli teises pooles, siis kui veed on juba soojad ning suvi oma keskmes. Aga kui Sõru Jazz nüüd niimoodi jätkab, olen ma pisut kommertsihõnguliseks ning kohutavalt rahvarohkeks muutunud Kohvikutepäeva iga kell valmis jazzi vastu välja vahetama;) Ainult et need juulikuiselt soojad lahesopid ning kadakatevaheline kuumus.... neid küll millegi vastu välja vahetada ei anna.

 

 

Hiiumaa sobib imehästi üksiolemiseks, aga sõbrannadega on ikka tuhat korda toredam. Lisaks tekib selline "kodukohvik on alati kaasas" situatsioon... 

Seda Hõbekala kohviku-tagust puupilti käsin ma nüüd ühe teise aastakäigu Hiiumaa-albumis otsimas! Kui palju päikselisi pilte Hiiumaalt! Ma pean need ikka siia ka üles saama!

Ja pärast kahte hommikusööki Rebasemäe kaudu Sõrule.

Piraadipidu Väinamerel

Püüan meenutada, et kas suvi algas Sõru jazziga Kalanas (hommikune jalutuskäik Kalana kivisel mererannal ning kadakatevahelisel terassil suitsuahvena söömine on kuidagi eriti selgelt suve avapauguna mällu sööbinud) või siiski juba varem (siis, kui kõik tüdrukud, k.a mina riburadapidi vanemaks said)... ja mis sinna vahele kõik jäänud on... Ja siis muidugi, et millised on minu ajalised võimalused selle kõige takkajärgi ülestähendamiseks: pidades siinkohal silmas suve lakkamatut perutamist 1. septembri, mis üle hulga aja on vägagi esimene, suunas.

Aga alustame siis 22. juulist, kui minu albaanlasest kolleegi ja sõbranna poeg Matias sai 10. aastaseks ja kelle ema oli otsustanud pidada poja väikest juubelit sellisel kaugel tundmatul ja külmal maal nagu Estonia. Matias on foodie nagu ta emagi (näiteks võib Matiasega arutada, milline osa seepiast annab taldrikul olevale pastale musta värvi või kas kalmaare pidanuks minutikese veel grillima) ja nüüd kui ta on pea nädal tagasi Albaanias olnud, igatseb ta kannatamatult eesti musta leiva, keefiri, vürtskilude, maasikamoosi ja kõikmõeldavate marjade järele. Kui Matiase ülibusy isa talle helistas, oli poisi esimene emotsioon: saad aru, siin on mustikad, mida saab ise metsast korjata... Aga minult küsis ta esimese asjana lennujaamas, et kuidas te küll suudate selles külmuses vastu pidada...

Peame, isegi Matiase sünnipäeva pidasime ära:) Lapsi oli küll natuke vähevõitu, aga seda enam üritasid kõik asjaosalised täie eest väljas olla! Möödasõitvatel Saaremaa liinilaevadel oli ka lõbus:)

 

Me nüüd loodame, et Theo kööginoaga sarnaseid trikke teha ei kavatse.

 

 

Mial on hetkel ka piraadiplikale sobilik hambumus, lisaks juba rohkem kui pool aastat haigutanud mulgule on kohe ära kukkumas ka kolmas ja neljas hammas, seega läheb ta kooli täiesti hambutuna.

Entela, kelle jaoks sai kõik alguse sellest, et pärast 15 aastast karjääri RECis, kolis ta tagasi Albaaniasse ja asus juhuse tahtel jagama kontorit sealse Eesti aukonsuliga, kes oli tapetseerinud seinad Eesti metsapiltidega. Entela on umbes 15 aastat tagasi ka Eestis käinud, aga ta ei suuda kuidagi meenutada, kus (mis ei ole ka imestamisväärt, sest ta ei vaadanud ka selle reisi jooksul kordagi kaarti, mis jääb minule täiesti mõistetamatuks viisiks ringi liikuda), ainus mälestus, mis varjutab kõik muu, oli saunaskäik. 

Muide, noormehe 10-päevase Grand Touri tipphetkeks ei olnud piraadilaeval seilamine, vaid hoopis seikluspargis ronimine! Albaanias selliseid ei ole, aga meil on nüüd mõningaid mõtted....

Hiljuti röövsaagiks langenud pärlid näikse piraadihingi rahuldavat;)

Et asi logistiliselt liiga kerge ei oleks, saabus kaks päeva pärast albaanlaste tulekut, minu kauaaegne ungarlasest Boss, kel õnnestus piraadiriiete abil oma esidiplomaadi-olemus täiesti kaotada ja ehtsaks viktoriaanliku ajastu naiseks, kes mõningase ebakindlusega on võtnud ette ohtliku merereisi üle ookeani, et oma kaugeid sugulasi külastada, ümber kehastuda. Ja kaks päeva hiljem ühines meiega veel RECi kanadalasest Art Director.    

 

 

Sünnipäevalaulu laulsime inglise, eesti, albaania, ungari ja itaalia keeles. Matias räägib lisaks albaania keelele vabalt inglise ja itaalia keelt.

Mie oon tässä laulamassa...

Seekord valguse puudumise mittemärkamise üle kurta ei saa. Täna tuli äkitselt tahtmine minna kinno, lihtsalt rahulikult natukest aega pimedas istuda ja silma puhata:) Et valgusega on kõik korras, tuleks kuidagi soojus välja loitsida...

ETV2 näitas "Eesti lugude" sarja saadet Pärt Uusbergist, see puudutas mind väga ja meelde tuli eelmise aasta august, kui me Miaga käisime kuulamas Ingerimaa õhtuid. See on nüüd kuumaloitsujutt.

Piletid olid ostetud vara, aga kellegi kaasakutsumisega jäin hilja peale ja sestap võtsingi kaasa Mia, ehkki ma ei andnud endale päris aru, et Uusbergi dirigeeritud Collegium Musicale esitlusele tuleb kogu tsükkel, mitte ainult minu lemmik Röntuska. See tähendab paari tundi ürgset regilaulu hobuveskis, mille sisetemperatuur jäi kuhugi +50 ja +60 vahel, samas kui väljas lõõskas umbes +28*, mis alguses mõjus tavapärasena ning vaheajal lausa külmana.

Koor oli maani mustades riietes ja villastes sokkides (!!!), kõigil sorises vett mööda keha alla. Publikuks olid kõik Kaljustest (kel oli ettenägelikult vanakooli froteerätik kaasas) Survani. Ühtegi last peale Mia publikus ei olnud. Hobuveski ust lahti ei tehtud, sest väljas voorisid turistide hordid. Kõik istusid ühisel saunalaval, õhkasid kuumust, higistasid ja puhastusid. Algul püüti ka kavaga tuult lehvitada, aga vaikselt, täpselt nii nagu saunalaval näppugi liigutamata oli parem. Mul ei ole iial nii kuum olnud!!!!!!! Vaheaeg päästis ilmselt mõnedki südamerabandusest.  Publikule oli toodud ukse taha ämbritäiteviisi vett, käisime Miaga kõrvalkohvikust jäätükke lunimas ning teine osa läks juba natuke inimlikumalt, sest jääkuubikuid jätkus peaaegu et lõpuni.

Kui oligi juba peaaegu et lõpp, aga mitte veel päris ja Mia oli seni superhästi vastu pidanud, ohkas ta korraga üle veski, jätkates oma ohkega täpselt sama noodi peal, millega järjekordne laul oli lõppenud. Kogu publik hakkas naerma ja ohkas vabanenult kaasa.   

***
Meie kodus on viimased kolm kuud ka uutmoodi helid kõlanud, ning ma ei mõista, miks me Miale varem viiulit kätte ei andnud. See istub talle nagu valatult. Kuna tegemist on Suzuki õppemeetodiga (mis oma metoodika tõttu ongi ilmselt võimeline igaühe viiuldama panema, v.a minu), siis õpib peale Mia viiuldamist ka Plamen. Te kuulete sellest veel.   

***

Miaga autosõidul läbi linna: "Mul on siin ühte pudi, kui ma sulle seda puistan, saad sa midagi soovida!" "Ma soovin armastust." "Ei, seda ei saa." "Seda ma arvasin, olgu siis pealegi raha!" "Mul väga palju pudi ei ole, aga noh natuke saad. Sa pead ainult enne magama. Kohale jõuab homme. Kui Sa tahad, ma võin Sulle punase auto ka pudistada. See jõuab ka kohale homme, sest inimesel peab ikka kannatlikkust olema ja vahepeal ta peab magama ka." "Aga kui teda homme pole?" "Ma võlun ta une sisse, siis on ta alati olemas."
   

* Kas te mäletate, et eelmine aasta oli kuumalaine: hakkasime emaga midagi suvest rääkima ja tema ei mäletanud! Minul on aga fototõestus: Elroni infotahvel Tallinna-Tartu rongis näitab rongi kiiruseks 119 km/h ja välistemperatuuriks +31. Nagu välismaal:)

 

Vahepala - kevad täies hoos

Eelmine aasta samal ajal Mia suure sõbranna juubelipiknikule sõites, umbes nii, et kus see kõige lähem mereäär nüüd Kohilale oleks, avastasime Muuksi linnamäe, kust avanev vaade oli kulminatsioon niigi nurmenukkudega palistatud Juminda poolsaare loopealsetele. Umbes kahekümnepealine seltskond hargnes kadakate vahele ning tundus, nagu oleks käsil nurmenukutalgud. Korjasime nurmenukke piknikulauale ja koju vaasi ja kuivatamiseks, ja mõni meist oli isegi nurmenukuteed talvel joonud! Siinsed pildid on eilsest, aga mine tea, äkki jõuan eelmise aasta piltideni ka välja.

Olgu öeldud, et pildil olevatest lilledest Miale ei piisanud, ta korjas hiljem ikka võililli ka lisaks.

Nurmenukuvälude pildistamist peab veel õppima ning seekord, ehkki on ju olnud palju jahedam kui eelmine aasta, olid anemoonid ning esimesed piibelehed ka juba platsis.

 

 Tuul kiigutamas anemoone.

 

 

Muuksi mereäär, ikka selle valguse pärast!

Pärast nurmenukke keerasime Kolga-Aabla peale, kus ma mäletasin keset metsa olevat külakiige ja laste mänguväljaku. Esiotsa sattusime ürgmetsa, tutvustasin taimetoitlasele kuusevõrsete kasulikkust ja lubasin isegi kuusevõrse-sokolaadiplaate teha, kui ta neid korjaks. Aga kus sa! Taimetoitlane viskas sambla peale maha, ning minu arvates vajus ta silm hetkega kinni: värske õhu laks pluss võimas meremüha, ja pealegi tõesti on ta paar viimast kuud peaaegu igal öösel töötanud. Alles hiljem suvatses öelda (tegelikult siis umbes kaheksa aastat hiljem kui võinuks), et talle sellised sihitud väljasõidud ei meeldi.

Ja mina ainult nendest elakski! 

 Mina jahtisin värve.

See siin on Theo signatuurliigutus, mille juurde käib "Ei tea!". Kas sa sõid juba? Ei tea! Kus su püksid on? Ei tea! Ja muidugi, kus sa luti panid? Eriti nukralt ja venitades: "Ei tea!" Ja siis ümberpöördult, lutt ongi "ei tea". Sõna "lutt" pole ta kunagi öeldnud, vaid kui lutti vaja on, käib ta käsi ringutades mööda korterit ringi ja korrutab üha, et ei tea, ei tea. Parim professorinali oli paar nädalat tagasi, kui unine laps mööda elamist ringi käis ja väga haledalt eiteatas, samas roikus tal lutt suus. Kui me talle seda ütlesime, tegi ta ahh, võtis luti suust välja, raputas pead ja hakkas naerma:)

   

Ning siis me otsustasime poolsaare tippu välja sõita, kus olid, nagu ikka, imelised rannikukülad, rannikumets, metsast ootamatult välja sirguv tuletorn (tuletornid mõjuvad mulle müstiliselt!) ja metsikute kallastega tüüne laht, 120 kraadi merevaadet. RMKl on lõkkepuud ka valmis, kui tahtmist seda vaadet pikemalt nautida. Ainult väikeste lastega, kes kergesti üle kõrge ääre võivad kukkuda, pole koht ilmselt soovitatav. Aga ma oskan isegi soovitada, et üks lahesopp edasi - Hara laht on liivaranna, madala veega ja täiesti lasteohutu koht.

Lahe vasakkallas. Just selliste vaadete ja rõõmsate avastuste pärast olen ma pidevas hulkumises.

Päeva viimane pilt tagasisõidul. Rohkem ei lubatud teha, ehkki just siis hakkas õhtuvalgus looma. Imeline mai, imeline maa.

PS! Kell on kolm hommikul, linnud hakkasid just laulma. Täna lõpetab blogi nimitegelane lasteaia.