Siinne postitus tuleb juba Eestist. Täna on pööripäev. Pärast seda, kui päikeseloojang sai Radissoni katuselt üles pildistatud, varjusin ma Olümpia wifialasse, ning ma istun siin ilmelt veel kaua-kaua, enne kui mu arvuti suudab RECi võrgust tööks vajalikud asjad kokku korjata. Ja öö on nii lühike, liiga lühike, et kirjatöödega valmis jõuda.
Ent ka sõit Eestisse oli rekordiliselt lühike, kusjuures ma kartsin just vastupidist: et ilmselt oleme teel pool nädalat, kuna Miat on vaja iga natukese aja tagant lõbustada. Läks aga nii, et Mia pani kl 2 pärastlõunal, kohe, kui olime autosse istunud, silmad kinni, ning lahti tegi siis, kui ma olin enam-vähem Poola piirile jõudnud. Pisut pärast südaööd jõudsime Varssavisse, 50 km pärast Varssavit tegime ühes nooblis motellis 29 EUR eest peatuse (meenusid kohe need Pariisi urkahotellid, kus 90 EUR eest sina ja su kohver aint külgasendis tuppa mahuvad), hommikul kl 11 paiku startisime jälle. Südaööks ületasime Eesti piiri, kl 2 olime Tallinnas. Oleks olnud varemgi, kui ei pidanuks poola politseiga vägikaigast vedama. Puhkepeatusi peale öise magamise ei teinud. Benssu ikka võtsime. Super, ise ka ei usu, et nii kiiresti sai ära tuldud! Mia valis fonoteegist muudkui muusikat, värvis värviraamatuid ning magas ebaharilikult palju. Kohe näha, et kogenud reisija:)
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis teemast, mida ma olen vältinud üsna kaua, ehkki kolme- või ütleme siis, et pigem neljakeelset last kasvatades võiks mitmekeelsusest blogis ikka tihedamalt juttu olla.
Teema on nii komplitseeritud: tahaks rääkida "kolmanda kultuuri" lastest, valdkond, millesse ma alles hiljuti olen süvenenud, aga mida kolleegide laste peal on hästi näha. Serblasest ema, kes on sunnitud kahe pisut haiglase lapsega kodus olema, kurdab päeva lõpuks, et kõrvad jooksevad s...vett, kuna poisid on terve päeva kodus omavahel ungari keeles rääkinud. Selle pere kodukeeled on serbohorvaadi ning bulgaaria. Lapsed, kolmene Andrei ja viiene Boris on muidugi sujuvalt kolmekeelsed.
Teine kolleeg, bulgaarlane, mees ka bulgaarlane, kurdab, et peab riigist ära kolima, kuna ta viiene tüdruk peab end juba puhastverd ungarlaseks. Kui Lialt küsida, mis rahvusest ta on, siis ta vastab, et ta vanemad on bulgaarlased, aga ta ise on ungarlane. Vaene ema ei suuda lihtsalt pealt vaadata, kuidas ta tütrest sõna otseses mõttes ungalane kasvab, ühe ungari tüdruku maneeride ja mõtlemisega.
Mia laulab ungarikeelseid laulukesi, mängib ungari mänge, naudib ungari kööki - ja kuigi see kõik on ülimalt tore ning on mindki aidanud kohalikku elu ja kultuuri pisut rohkem aktsepteerida, jääb see meist ilmatuma kaugele. Veel oskan ma ungari keelt Miast rohkem, aga pärast järgmist lasteaiaaastat enam mitte. Ok, ma lähen keelekursustele, teisedki emad on seda enne mind teinud, et miskit taibata keelest, mida nende võsuke vabalt oskab, ent siis...? See kultuur, mõtlemine, traditsioonid, arusaamad, lõhnad, valgus, mets, mesikapõllud, kivid, kadakad ja meri, mille juurde ta minu kaudu jõuaks, jäävad ikkagi meist kahe tuhande kilomeetri kaugusele. Bulgaaria ekvivalendid tuhande kilomeetri kaugusele. Ja me peame neid maailmu suutma veel kuidagi enam-vähem võrdselt tutvustada. Ning samas avastab Mia mingi oma maailma, lõhnad ja tähendused meist täiesti sõltumata. See on ütlemata tore, aga see on ka ütlemata kurb, sest sa näed kõrvalt, kuidas su kahe ja poolene kasvab millegi sisse, mis sulle endale on täiesti tundmatu ja tumm. Räägib keeli, mida sa ise absoluutselt ei mõika...
Mu britist ja rumeenlasest ekskolleegide tütred räägivad nelja keelt: inglise, rumeenia, ungari ja nüüd ka prantsuse, sest nad kolisid umbes aasta tagasi Brüsselisse ja läksid prantsusekeelsesse kooli. Nad räägivad nelja keelt, aga nad ütlevad, et nad ei tea, kus on nüüd nende kodu, sest nad on sündinud ja üles kasvanud Ungaris. Riiki, mille keele, vähemasti noorem, ilmselt unustab, ja kuhu nad ehk satuvad uuesti siis, kui mingi lõhn nende lapsepõlvest nad siia tagasi toob.
Distantsid ja vahemaad, ning näide taas siinsamast võtta. Ühe mu kolmanda-neljanda kolleegi (ungarlane) tütar veedab kuus nädalat Euroopas, Ungaris ema juures ning teise kuus nädalat Aafrikas, Nairobis oma sakslasest isa juures. Mina räägin Liluga inglise keeles, aga noh, temaga võib ka nt vene keeles rääkida, ta on mõnda aega oma noorest elust elanud ka Alma-Atas ja nt käinud Indoneesias lasteaias.
Selline põlvkond kasvab peale, ole aga lapsevanemaks!
Muidugi tahaks ka rääkida, mida mitmekeelsusest kirjutavad raamatud ütlevad - muu hulgas ka seda, et mitmekeelsus on suur and ja võimalus, ent sobib loomult intelligentsetele lastele. Kusjuures ma tõesti ka olen kuulnud mitmekeelsetest inimesest, kes ei räägi mitte ühtegi keelt korralikult! Ma ei tea veel, kas Mia on keeleandekas? Aga jätkame teine kord.
Olgu lõpetuseks öeldud, et pealkirjas toodud kolm sõna tähendavad ungari keeles "ei, ei ole, ei tohi!" ning kui me lasteaias rääkisime, et need on kolm peamist sõna, millega Mia meid nüüd kõnetab, ehmatasid kasvatajad esmalt väga ära, aga siis hakkasid üksteisevõidu meid veenma, et nemad kasutavad neid sõnu küll minimaalselt. Ma täitsa usun, aga noh kui ka 12 lapsele neid paar korda päevas öelda, jääb vast ikka külge.
Muid asju, eriti loomanimesid, räägib Mia ikka ka ungari keeles. Ja miskipärast on ta just sõna "vaata" ungarikeelse vastu vahetanud. Nii et "látod" see ja "látod" teine
. Eks ta ungari keel on tegelikult juba parem, kui meile välja paistab. Ma olen küll olnud Miaga poes, kus korraga poemüüjad lähevad ähmi täis, et see laps ju räägib ungari keeles. Eks ta viisaka inimesena räägib vastu ikka seda keelt, mis parasjagu nõutakse! Ent ta teeb ka juba vahet emme keele ja teiste keelte vahel, vahetevahel, kui ma ütlen miskit ungari keeles, siis küsib kohe, kuidas emmekeeles on või ütleb ise, et nii on emme- nii ungari keeles.
Kusjuures kolme Eestis oldud päevaga on hakanud laps täislausetega ning mitme lause kaupa rääkima. No ja selline keelekümblus, aint et bulgaaria keeles, tuleb ka veel sel lühikesel suvel organiseerida. Passiivne bulgaaria keele oskus - väga hea, kõne - jätab soovida. Üksikute sõnade kaupa. Lauset veel kokku ei pane, kui, siis lauluviisi ümisedes.
Ühtede mu ekskolleegide poeg räägib isaga itaalia, emaga inglise ja lasteaias prantsuse keelt. Nad läksid elama Pariisi. Selle keelevaliku kõrval tundub Mia ungari-bulgaaria-eesti totaalne eksootika ja puussepanek:)))
Siia panekski hetkel punkti.
Väljas on valge. Pildistaks päikesetõusu ka üles.
Siinsed pildid on tehtud ühel vesisel pärastlõunal teel Mia lasteaialõpupeolt ungari rahvusrestorani õhtustama. Veel mõni aeg tagasi poleks ma iial uskunud, et ma lähen vabatahtlikult ungari restorani. Laps on tohutult aidanud sisse elada millessegi, millesse ma üksi viie aasta jooksul ei suutnud sisse elada.
