Mia maailm

Kust titad tulevad?

2012-02-15T23:38:00.001+02:00

Küsimus, kust titad tulevad, kuidas nad kõhtu satuvad ja miks meil titasid pole, jõudis kätte enne Mia neljandat sünnipäeva. Päris õhust see ei tulnud, nimelt võib mu ema peagi end kahe tütre emaks ja nelja tütretütre vanaemaks tituleerida, kusjuures kolm kuuluvad mu õele, kelle miniatuursest Kärdikesest, kes veel kahenegi pole, saab kevad-suvel sündivatele kaksikutele vanem õde.

Kuna Mia arvates on ainus vahe poiste ja tüdrukute vahel see, et ühed kannavad pükse ja teised seelikut, siis pole mõtet teda anatoomilise protsessiga segadusse ajada. Ja niikuinii tulevad titad Sündimata Laste Riigist, nagu Miagi, kes seal leidis, et just meile kahele on teda vaja. Ja on ka. Sest vastasel korral poleks meie kahe kooslusel küll mitte mingisugust mõtet. Toivo Tänavsuul oli ühes viimastest Ekspressidest väga hea arvamuslugu, kus ta ütleb "Aga minu arvates on lapsed ainuke põhjus,miks kaks inimest üldse leivad ühte kappi võiksid panna. Ja tegelikultka ainuke põhjus, miks siin asjade maailmas elul üldse mingi point on."

Ma hakkan ka üha enam niimoodi arvama. Võib-olla hakkan ma lihtsalt unustama.

Kõige valusam küsimus on muidugi, et miks meil titasid pole. Ma ise tahaks ka seda teada! Ma siis küsin vastu, et kas Mia ei rääkinud kellegagi seal Sündimata Laste Riigis kokku, et temagi meie juurde tuleks. Mia ütleb, et ta rääkis küll, ühe poisi ja ühe tüdrukuga. Mõnikord, kui me lähme Plameniga kahekesi välja, näiteks kinno, küsib Mia, et kas lähme titeasjus ja mõnikord, kui ma endale verd vedeldavat süsti teen, küsib Mia, et kas see aitab tita meie juurde.

Ma väga loodan, et ma enne liiga vanaks ei saa. Ma olen kogu oma elu noor olnud ja korraga olen ma mõne asja jaoks, nagu näiteks sündimata titad, liiga vana. See on väga-väga valus. Pealegi ei saa ma aru, mida ma kõik need ajad, kui pidanuks lapsi tegema, tegin.

Mu õeraasukesele aga palju-palju õnne!

See blogi sai loodud kolm aastat tagasi Mia Johanna esimeseks sünnipäevaks, seega pole siin tüdruku esimest eluaastat kajastanud. Mul on olnud kaua plaanis teha üks piltidega sissekanne esimese aasta kohta, aga mida aeg edasi, seda enam ma leian, et pildid, mis siis tehtud, ei kõlba mitte kuhugi. Eks näis... olgu allolev pilt kunagi ehk sündiva sissekande avapildiks.

Mia viiepäevasena.

A room with the view

2012-02-10T00:55:00.000+02:00

Ükskord mingil hotelliaknal seistes ja vaadet imetledes/selle üle imestadesvm iganes, mõtlesin ma kahjutundega, et oleks võinud kõik oma hotelliakendevaated üles pildistada. Saanuks toreda dokumentaalsarja. Siis aga keerasin selja ja nentisin ohates, et nüüd pole ka enam mõtet alustada, sest mituaastat ülespildistamata hotellivaateid on juba tühja läinud.

Asja paradoks on selles, et tollal oli mul käsil teine-kolmas tööaastaRECis, ning praegu kümnes (fossiil olen). Ning mu ****tärnise akna taga laiutab selline datsadepiirkond, midanäeb/nägi üsna hiljuti Tallinna lennujaama maandumisel. Ning loomulikult ei olemul fotokat ligi. Ma olen Moldovas,mis on ühes Valgevenega mu peamine sihtkoht järgmisel kolmel aastal. Kuieksootiline!!!

Kunagi teismeas tahtsime sõbranna Maega arbuusihooajaks (tollal veel)Moldaaviasse sõita, aga impeerium hakkas lagunema enne, kui plaankonkreetsemaks sai. Täna lennujaamas tund (!!!) aega hotellist vastusaadetudautot oodates, tõdesin ma, et selle aja jooksul pole Moldovas vist kõige vähematkimuutunud. Ikka need tumedad palitud, läki-läkid, tsellofanipaberisse pakitudkrüsanteemid. Kulunud välimus. Klientideta taksojuhid lõbustavad end i-phonist(varem ilmselt transistorraadiost) folkmuusikat kuulates. Kogu tee lennujaamastkesklinna on palistatud allakäinud kortermajadega, nõukogude tegelikkus niinagu ma seda ennekooliealisena 70ndatest mäletan. Mitte keegi ei ole liigutanudsiin sellest ajast alates mitte lillegi. Te linnaväravaid ikka teate? Olete te midagi inetumat kunagi näinud? Ühel mu endisel moldova kolleegil, Rodical, on fb-s"Ilusa Moldova"nimeline kaust ning seal on kõik pildid taevasinast ning päikesesärast, põhimõtteliseltükskõik millise maa kohal. See on kuidagi tähenduslik.

Aga küll ma selle kolme aasta jooksul ka meeldivama üles leian, juhul kuimind Transnistrias (kus me ka õnnetuseks peame muutusi ellu viima) eivahistata. Äkki jõuan ka mõnda arbuusikasvandusse. Näitan teilegi

Moldova

ilusamat palet.

Peale Transnistria on muidugi veel Valgevene küsimus: kui ma ühelesugulasele käsilolevat projekti kirjeldasin, siis ütles ta, et tema Lukašenkonapaneks mu juba ette vangi ära ja ilmselt saabki sellest paras noateralkõndimine.

***
Mia on ikka veel Eestis, ise üritan pärast siinset Ungari ja Luxembourgi kaudu järgmise nädala lõpuks Eestisse tagasi jõuda, suusatada (midajäi väheseks) ja siis tuleb tõesti Ungarisse, kus möllab Viktor Orban, permanentsemalt tagasi naasta. Huvitav, kas mul õnnestub veel Doonau peal triivivaid jäätükke näha. Midagi sellist pole mu silm veel enne näinud.

Eesti päiksepaistelistest talvepäevadest (ma tõesti ei saa aru inimestest,kes räägivad, kui pime on talvel), väljasõitudest, rabamatkast jakultuurielamustest siis, kui pääsen ka piltide ligi.

70% kehasoojusest väljub pea kaudu. Hoidke müts peas.

Palju õnne!

2012-01-20T20:10:00.002+02:00

Kui Mia hakkas sünnipäevaküünlaid ära puhuma, soovitas keegi, et ta enne puhumist midagi sooviks. Mia mõtles natuke aega, puhus siis küünlad ära ning kui talt siis küsiti, et mis Sa soovisid, ütles ta, et soovis palju õnne!

Mis taiplik soov!!! Kõik muidugi naersid ja see ongi üks märksõnadest, millega neljaseks saanud Miat iseloomustada - temaga saab palju nalja! Kui suu lahti teeb, siis puhast mudilasklassikat sealt ka pudeneb. Vestlus Miaga on ütlemata meeleolukas tegevus!!! Isiklikult minu südant soojendab (ilmselt alatiseks) üks tore aastaalguse pärl - mina kükitasin Mia ees ja panin ta saapakrõpse kinni, Mia mulle otsa vaadates: "Sa oled ikka nii ilus naine!" Ma kardan, et ükski mees mulle nii öelnud ei ole, igasugu muu soga on aetud.

Asja teine külg on kirjas aga hiljuti logopeedi juures saadud diagnoosis (läksime ainult sellepärast, et Mia puhast R veel ei ütle), et lapse kõne pole eakohaselt sujuv, otsib sõnu, teeb grammatilisi vigu. Nii see on - mõte liigub ja assotsiatsioonid on kiired tekkima, aga selle kõige väljendamisega, ilma et poole lause peal sõnad otsa ei lõpeks, on probleeme. Kusjuures nüüd isegi rohkem kui näiteks pool aastat tagasi. Ilmselt on mõttemaailm nii oluliselt avardunud - tegemist pole ju enam titaga - aga sõnavara mitte. Kolme keele peale tuleks kokku vast täiuslik keel, aga kolm keelt eraldi on kõik puudulikud. Haiguste ravi? Logopeed: "Te peate rohkem koos lugema, ümber jutustama, pilte vaatama!" Mia lasteaiakasvatajad, ungarikeelsete käsitsikirjutatud laulusõnade üleandmisel: "Te peate temaga kodus rohkem laulma ja luuletusi lugema, niimoodi jääb Mial ungari keel kõige kergemini meelde!" Plamen&Co: "Me peaksime palju rohkem aega Bulgaarias veetma!" Niisiis soovitused sarjast "nõuandeid lapsevanemale, kuidas kasvatada üles oma multikulti last".

Mis grammatikasse puudub, siis asi ei ole tegelikult hull - on toredaid sõnade kokkupanekuid, naiteks nagu "kingitus" ja "pakk" on kokku "pakitus" - andekas, kas pole! - ja siis selliseid tüüpilisi välismaalase vigu, nt sõnad "käima, minema, läksin" on mõnikord segamini. Sõna "vaatama-vaadata" asemel ütleb alati "... /tahan/ vaatada"... Ausalt öeldes korrigeerin ma valesti öeldud käänet või valet väldet pigem harva.

Ega ma ei tea, millele ma loodan - ilmselt elu muutvatele ümberkorraldustele (kunagi lähitulevikus), sest kooliaeg on varsti käes ning see on selge, et Mia ungari kooli ei lähe. See on ka juba selge, et veel ühe keele tutvustamine (mis oleks siis viies keel, kuna inglise k on juba neljas) ei oleks väga mõttekas. Nii keeleandekas, nagu mu mõnede kolleegide lapsed, ta kohe kindlasti ei ole.

Perearsti juures nelja aastaseks saamise puhul tehtud korralise kontrollis sai Mia aga kiita - arst küsis, kas tüdruk käib trennis, ja kui kuulis, et ei käi, on niisama sportlik - siis käskis panna. Väga tugevate lihastega olevat. See asjaolu ei ole tegelikult jäänud ka meil kahe silma vahel - vahel taga mürades on täitsa tegu, et teda maha saada. Mul oligi plaanis Eestis olles ta akrobaatikatrenni viia, aga õnnetuseks on meie vana armastus - Kukupai laulutund - täpselt samal ajal. Käisime siis ühte tüdrukute võimlemistundi kaemas, sest midagi võiks ju laps teha, kui ta parasjagu lasteaias ei käi, aga minu arvates oli see õhtune kepslemine Inglise kolledzi spordisaalis täielik haltuura. Võib-olla paneme Ungarisse tagasi minnes Mia lasteaia judotundi kirja (seni on seal küll ainult poisid).

Eks me väike bibliofiil - raamatute "lugemine" tähti oskamata on ta absoluutne lemmiktegevus, mis võib kesta tunde, ongi tugevasti liikumise ja spordi poole kaldu. Tähtede ja numbrite selgekssaamine teda veel ei huvita, nukud pole kunagi väga huvitanud, joonistamise ja käelise tegevusega on suhe nõrk (nagu meil kõigil), aga matkamisest, möllamisest, turnimisest, suusatamisest, uisutamisest ja allveeujumistest peab ta väga lugu:)))

Ja muidugi meeldib talle samamoodi nagu minule teel olla ja uusi impulsse saada. Ühe väga vinge sünnipäevapakituse (peale lumelabida muidugi) sai 15 riigis käinud Mia tee peale kaasa - rohket nuputamist nõudva kaardipaki reisivale lapsele. Mulle meeldiks küll Miaga ümbermaailmareisile minna. Oleks see alles fun!

Pilt on aastatagune, Krista tehtud, aga et ta lubas meid uuesti üles pildistada, tuleb vanad ära kasutada:)

Öine sissekanne

2012-01-19T04:45:00.000+02:00

Kell on hommikul veerand viis, ahjus jahtub Mia sünnipäevakook, mis on iseenesest klassikaline Manhattani juustukook (sedapuhku Viitna taguste või siis Käsmu maade mustikatega), aga sinna peale peavad tulema Mia tungival soovil M&M kommid. Fakt öisest koogiteost ei ole muidugi tõestus muust, kui minu organiseerimatusest.

Teatavasti on sel juustukoogil mitu küpsemis- ja mahajahutamise faasi. Jahtumishetkedel vaatasin akna peal, kuidas väikesed sahad usinasti lund roogivad (see on mõttelagedalt zen tegevus) ning uurisin pildipangast, et kas sünnipäevalast ka näidatakse... eriti ei näidata, sel aastal pole veel pilte jõudnud teha. Aga vana aasta viimane (selge) päikeseloojang Kakumäe rannas nägi välja selline.

Üsna erinev tollest kaugest päevast Kakumäel. See on imelik, et saab juba rääkida ühes Miaga oldud kaugematest ja lähematest aegadest. Ta ju nii hiljutine nähtus!

Päevavalgel kirjutan sünnipäevalapsest ka!

Süda

2012-01-16T13:16:00.001+02:00

Nagu te mäletate, tulin ma seekord Eestisse autoga ja sestap ei olnud ma ka kohe pärast pühade lõppemist valmis tagasi kimama. Kuna meie organisatsioonil on ka väike kontor Tallinna südalinnas, elan ma hetkel väga keerulist elu - kontoorasse jõudmiseks pean ma loovima mööda kõikidest ahvatlevatest kohvishopidest, Kaubamaja toiduosakonnast, õdusatest söömakohtadest, gigantide allahindluseheitlustest, kuhu nad hirmasti mind tõmmata tahavad, siis pean ma veel võitlema kiusatusega tööle tulemise asemel hoopis kelgumäele minna, suusatama-uisutama, sõbrannadega kohvitama, mehega kinno. Niisama luusima. Kiusatus, millega ma enam ei võitlegi, on mind lõuna ajal Bestselleris ootav Tom Ka Ghai supp. Ma ei tea, kuidas see supp päriselt Tais maitseks, aga Bestselleri oma on minu absoluutne lemmik kõikides supikategooriates kokku..

Niisiis mitte mingisugust rütmi, rutiini ega korduvust pole mu elul praegu (peale Tom Ka Ghai muidugi) - mis meeldib mulle niikaua, kui päris kaoseks kätte ei lähe. Teiseltpoolt pole mul kontoris peaaegu mitte kellegagi suhelda, ja seetõttu on mul asjad juba kaugelt enne tähtaega tehtud ja esitatud ja südametunnistus vähemasti ses osas puhas. Kas selline võiks ka päriselu olla, mitte ainult ajutine väljaaste elust?

¤¤¤¤

Ma tahtsin juba ammu esitada esimest Mia tehtud pilti, aga eile tuli lugu ka sinna juurde. Niisiis, olime Nõmme uisuplatsil, Mia leidis sealt endale ühe väikse sõbranna, kes varsti minu juurde uisutas ja ütles, et Mia kaotas oma südame ära. Liuglen siis vaatama - Mia kompab südant püksisäärest ja mujalt, ise hirmus murelik, et süda kadunud.... Ei jäänudki muud üle, kui jopelukk lahti teha ja käsi südamele panna. Tuksus küll. Seepeale rahunes vaeseke maha ja uisutas edasi.

Selle pildiga oli aga nii, et hulkusime suvel Viitna järve taga metsas, sõime mustikaid ja siis Mia korraga ütles, et las ma teen sellest südamest pilti. Mina ei näinud mingit südant, aga Mia silmade kõrgusel oli kännuseen tõesti südamekujuline. Siin ta on. Täitsa tema tehtud, isegi fotokat ei pillanud maha.

Pärast Viitnat suundusime loomulikult Võsule, ma ikkagi pean need kaks suvist pilti ka panema. Eks siis edaspidi talve ka.

Head uut aastat!

2012-01-04T13:34:00.001+02:00

Soovin ühes muksudega, kelle vanaisad on (kaksik)vennad.

Kuna enne südaööd lahknesime eri suundadesse, siis tegime paugutamise kell pool üksteist juba ära! Mulle sobis, kett käiski juba väga maha ning minupärast võinuks see aasta paar minutit lühem olla küll. Plamen oli see, kes meenutas, et presidendi kõneni võiks ikka proovida üleval olla, aga kohe pärast "Elagu Eestit!" ma ka unemaale vajusin... et siis puhtasse, valgesse ja lumisesse jaanuarihommikusse tõusta. Mis siin enam soovida, ma juba tean, et tuleb väga huvitav aasta!

Sarajevo-Tallinn

2011-12-29T17:25:00.000+02:00

Miskipärast on kujunenud nii, et umbes sel ajal, kui peaks autonina Eesti poole keerama, tuleb enne veel Bosnia Hertsegoviinas kiiresti ära käia. Jõulude ajal on selleks ka mõistlik põhjendus: kuna tegemist on vähemasti poolenisti islamimaaga, siis võib seal vabalt ka veel 24. detsembril kellegagi tööasju ajada.

Enam-vähem umbes nii juhtuski - mul oli väga tore koolitus Lukavaci tsemendivabrikantidega, kellel on oluline hoida kohalike elanikega häid suhteid, seda eriti peatselt avatava autokummide põletamistsehhi ning kohalike seas ringiliikuvate kuulujuttude valgel sellest, et öösiti lülitab vabrik oma puhastusfiltrid välja. Ma ise küll usun, et filtreid ikka välja ei lülitata, see on tohutult kulukas protsess, aga see Tuzla ja Lukavaci kandi õhk on küll LIHTSALT JUBE!!! See on jube haisev keemiline kokteil, mida nad iga päev sisse hingavad. Ausalt öeldes ei vastanud autokummide põletamise testtulemused ka ootustele, aga siin on tsemendivabriku austerlasest omanikud siiski muretsenud korralikud testseadmed ja regulaarse monitooringu. Kõrval asuvate sooda- ja koksitehaste keskkonnainvesteeringud jäävad aga sinna null Euro kanti.

Igaljuhul, pika jutu mõte on, et see on üks selliseid kohti, kus tajud globaalse saaste ulatust, tajud füüsiliselt, kuidas me oma elukeskonda hävitame ja teiseltpoolt - Bosnia on imeilus koht, looduse pärl, kui kellelgi on alla rannikule asja, käige Bosnia mägedes ka ära, aga kui võimalik, vältige seda Tuzla kanti.

Kõik see aeg, mis ma seal olin, sadas lund, sestap teile paar pilti suvisest Sarajevost, ma lubasin neid juba suvel postitada.

Need on kõige punasemad pildid, mida te võite sellest blogist jõulude ajal leida - mina siseruumides pilti teha ei oska, lisaks on olulistel hetkedel, näiteks Eesti Ungari laste ühisel piparkookide küpsetamisel või saatkonna jõulupeol fotokas maha ununenud või patarei just sel hetkel tühjaks saanud, kui jõuluvana tuppa astub. Lasteaia jõulupeol olin ma aga ülalnimetatud kohas.

Kui töö läbi sai, oli mul ees läbida üks haldusüksus (Serblaste vabariik, Republika Srbska) ja muud seitse riiki (neid teate isegi). Mia muidugi rõõmustas, kui teele asusime: nüüd saab pikalt magada! Tundub, et mitte kuskil mujal ei puhka ta nii hästi välja kui autoistmes:) Kõikjal kuni Baltimaadeni kas sadas lund või oli teine juba maas. Riskisime siiski minna üle Kõrg-Tatrate ja sealne oli täielik piltpostkaart. Kui saanuks kõik need pereliikmed, kellega 24. õhtul kuuse all pidi kokku saadama, Tatra mägedesse võluda, oleks seda küll teinud!

See 24. õhtu kokkutulemine, maailma parim söömaaeg, luuletuste lugemine, laulmine, kinkide lahtiharutamine ja rääkimine on siiski seda pikka pimedat ja kohutavalt väsitavat sõitu väärt!!! Muidugi on lumetu detsember trööstitu, aga kui päike välja tuleb ja siis tundide viisi loojuma hakkab, kompenseerib ta nii mõndagi.

Ilusat aastalõppu, kallid sõbrad!

Adrenaliinilaks

2011-12-12T15:15:00.002+02:00

Detsembri alguses rajati Szentendre kesksele parkimisplatsile uisuväli. Tegemist on väga meeleoluka kohaga, mis näikse toovat kokku kogu sportlikuma osa linna elanikest. Lapsed on jääl, lapsevanemad rüüpavad väljaku ääres hõõgveini ning krõbistavad küpseid kastaneid. Tegemist ei ole säärase suure peaaegu et tühja halliga, kus me eelmine aasta uisutamist harjutasime, aga seltsis ongi palju toredam. Lisaks on õhtupimeduses tekkinud uisutada oskavate täiskasvanute seltskond; ühelt kutilt olen ma juba kaks uut trikki juurde õppinud. Tema õppis need viieselt, aga minul jäid need vahele.Ma arvan, et amatöörina oled kõik, mida uiskudel teha oskad,omandanud enam-vähem viiendaks eluaastaks. Jagasime siis mõtteid uisutama õppimise kohta - see on käinud täpseltühtemoodi: lapsena vaatasime õhtul telekast võistlusi ja järgmine päev proovisime jääpeal järele.

Miale on see juba kolmas hooaeg jääl ning sellest oli ka kohe aru saada. Esimene uisutamine käis endiselt käest kinni, mina omaette mõtlemas, et kuidas ikkagi meie uisutama õppisime, ma ei usu, et keegi mul käest kinni hoidis. Teisel korral tegime vabakava, st Mia astus juba omaette edasi, ehkki tempo ei olnud veel suurem asi. Õppisime selgeks ühe väikse (tõstetega) tantsu:) Ja kolmas kord keelduti mu käest kinni võtmast. No ja nüüd ta uisutabki! Korralikult tõukab edasi, väga ilusti keerab ringi, kukkuda ei karda, ei karda ka minna uisuplatsi keskele, kus teismelised tavaliselt kulli mängivad. Minu arvates võiks jõuluvana meile mõlemale ilusad nahksed uisud tuua!

Nalja ka. Üks nendest teismelistest on väga hea uisutaja, näitan teda Miale ja räägin, et vaata seda tüdrukut, ta saab nii uljalt uisutada, sest ta hoiab kätega ilusasti tasakaalu, natuke hiljem näen, et Mia on visanud mütsi keset uisuplatsi, aga ise uisutab käed hoogsalt külgedel. "Miks Sa mütsi peast ära viskasid?," küsin mina. "Sellel tüdrukul pole ka mütsi peas!", vastab Mia.

Igaljuhul on see tunnike või rohkem uisuplatsil, mis lõpeb kuuma tee ja koju magamaminekuga ütlemata mõnus. Lausa siuke Szentendresse kuulumise tunne tuleb peale. Ehkki just ühel hilisõhtul mööda Buda-poolset Doonau äärt valgustatud Parlamendist mööda imeilusasti renoveeritud ja valgustatud Margareti silla poole sõites, pidin tõdema, et kui ma üldse kuskil Ungaris end kodus tunnen, siis ikkagi siin, viis aastat peetud Ööbikutänava kõrgete lagedega residentsi läheduses. See on mu kodutee. (Ma katsusin teile Googlist renoveeritud Margareti sillast mõnda pilti leia, aga ei ole. Peab ikka jälle minema ise oma piiratud vahenditega tegema.) Aga Mia on juba selline provintsineiu, kellele linnatoss kurku ja silma läheb ning hirmasti läkastama ajab.

Ööbikuresidentsi ajad on alatiseks möödas.

Ära pane tähele

2011-12-09T13:40:00.000+02:00

Eile möllas siin üks väiksemat sorti torm - tuul puhus õhu puhtaks ja päikse pilve tagant välja, tuli paar tilka vett - mõnus iseloomuga ilm, lapsed lasteaias istusid muidugi toas. Jube!, ma ütlen. Aga niipalju sel tuulekesel ikka jõudu oli, et puhus sisse minu kontori vastas oleva kontori aknast, mis oli jäänud ööseks lahti, ning virutas pikali selle vastaskontori klaasseina, otse meie toa klaasseina vastu. Kuna see juhtus hommikul vara, siis kedagi veel tööl ei olnud ja keegi viga ei saanud. Aga täna on muidugi kõvasti kopsimist ja klaasidevahetusi ja tohutult klaasipuru. Otse loomulikult ei tule töötegemisest sellises lärmis miskit välja.

Sestap üks tänahommikune tsitaat Mialt: "Kas ma ilusaks võin minna?" Mina: "No võid ikka minna!" Mia võtab välja ühe kuivanud huuleläike, mille ma talle pärandasin, ja ise peegli ees läiget peale määrides kommenteerib: "Aga Sina ära pane tähele. Ainult vaata!"

Päikeseloojang kiisuga.

Lapse mõtted

2011-12-05T16:31:00.000+02:00

Ühe hirmkõledal novembri päikeseloojangul astusime Miaga sisse kohalikku chocolaterie'sse. See oli inimesi puupüsti täis, ilmselt oli kõigil läinud südame alt kõledaks, ja ma lubasin Mial valida ostmiseks kaks väikest asja. Kui me riiulite vahel ringi käisime, nägin ma jõulukalendrit ja küsisin Mialt, ega ta hoopis seda ei taha. Saaksime juba järgmine nädal hakata luugikesi avama. Mia, kes ilmselgelt nägi, et tema kaks kohe nauditavat asja libisevad käest ära, vastu: "Ei-ei, seda ei saa võtta, seda issi ei luba." Ning natuke hiljem optimistlikult, ise juba peos südamekujulist lutsupulka ning väikest sokolaadimuna pigistades: "Aga me lähme küsime kodus issi käest luba ja tuleme siis siia tagasi seda kalendrit ostma...."

***

Mia suur lemmik, siin juba ka varem tsiteeritud Juuksurilaul (Tungla sõnad, Pajusaare viis) lõpeb niimoodi -

Härra Laiskloom käib siin harva
/------/
mõtleb laisalt nüüd kas peaks
hakkama ehk kiilaspeaks

Ja absoluutselt iga kord, oma poolteist aastat või nii, on Mia küsinud laulu lõpus, kes see "kiilas" on, ja iga kord edeneb vestlus alljärgnevalt -

"Mitte kiilas, vaid kiilakas," ütlen mina, "kiilakas on selline inimene, kellel pole juukseid."
"Ja miks tal juukseid ei ole?"
"Võib olla pole kasvanud või on ära tulnud või hoiab kokku," seletan mina ning siis läheb taas heietamiseks, et kui näiteks mina oleks kiilakas, siis oleks ma juba ilmatuma rikas, sest sa ei kujuta ette, mis raha olen ma juustelõikuse ja värvimise alla magama pannud. *

See viimane seisukoht on juba rohkem Plameni jutusse kaasatõmbamiseks. Tõsi ta ka on, et juba tollesama Philipi juures käimine, kellest ülalmainitud lingi peal juttu on, maksis alati väikse varanduse (ma summat ei saa nimetada, sest mu vanemad loevad ka seda blogi) pluss muidugi edasi-tagasi sõit Viini. Philip läks õnneks (ehkki tegelikult muidugi kahjuks) ümbermaailmareisile ja pole sealt tagasi tulnud...

Aga Mia juurde tagasi tulles. Eile olid Pajusaare laulud jälle peal ja kui juuksurilaul lõpes, arenes kõik esialgu samamoodi - emme, kes on kiilas - mitte kiilas, vaid kiilakas. Kiilakas on see, jne jne... Ning siis tuleb dialoogis pööre.

"Ahah! Kas ta loeb...?"
"Mida ta loeb...?"
"Kas ta loeb raha?"

Bingo!

***

Kui nüüd veel magusa ja sokolaadi juurde tagasi tulla, siis Mia ei ole üldse mingi maiasmokk. Minu küpsetistest sööb ta ainult pontsikuid, kommi meie juures peaaegu ei sööda (Ungaris muide komme üldse ei ole, siin ei ole peaaegu üldse magusatööstust ja Eesti komme saab väga jaopärast). Seda pildid demonstreeritud lutsukommigi on ta nüüd juba nädal aega lutsutanud. Kui aus olla (ehkki nii ei ole üldse ilus teha), viskasime me jaanipäeva ajal ära jõulude paiku saadud kommid. Homme, kui ringi käib Miklos, algab uus hooaeg - loodame siis selle saadusi mõistlikumalt realiseerida....

-----
* Lisaks sellele, et mul on lühike, tihti lõikamist vajav poisipea olen ma nimelt ka hõbehall, aga kuna see protsess hakkas peale juba 17 aastasel, siis ei ole ma halliks minekut vanusega kunagi sidunud ja mulle kaasa pole vaja tunda;)

Südamesõbranna

2011-11-29T18:21:00.003+02:00

Mäletate lugu Lucast - Mia väiksest sõbrannast tema esimeses lasteaias ja sellest, et kogu järgmise lasteaia-aasta rääkis Mia muudkui Lucast, ehkki nad pärast lasteaia laialiminekut kokku enam ei saanud. Lucast sai sõprade sünonüüm, aga kui me siis umbes aasta pärast Luca isa üles otsisime ning tüdrukutele ühise mängimise organiseerisime, ei tundnud nad enam üksteist ära ega saanud ka aru, miks nad peaksid siin ronimispuudel üheskoos turnima.

Uues lasteaias ei tekkinud Mial suuri sõpru; üks poiss ikka ajas ta pead segamini:), aga kui ma nägin, et see poiss, nelja-viie aastane kannab ikka veel lutti!!! (muide Ungaris on üsna tavaline, et lapsevanem tuleb lapsele lasteaeda järele ja torkab talle esimese asjana luti suhu, ehkki tegemist on 3+ lastega), siis ma käskisin Mial poisiga flirt lõpetada:))))

No ja nüüdses, juba kolmandas lasteaias olles, küsin ma Mialt üsna tihti, et kas Sul ikka sõpru on ka tekkinud?, aga ta vastab umbes nii, et eriti ei ole, nad ei saa ju eesti keelest aru. "Mõni ikka natuke saab ka, nii et nendega olen sõber...":))) Nagu näha, seda muret ei ole, et laps ungarlaseks kätte läheb, aga teiseltpoolt pole meie ebastabiilne eluviis, kolm lasteaeda, kolm riiki ja kolm keelt stabiilsetele sõprussuhetele eriti kaasa aidanud.... kuni tuli Laura!

Ingellikult ilus Laura saabus ühes oma eestlasest emaga Londonist ja võitis paugupealt Mia südame. Tõenäoliselt lähevad nad Londonisse ka tagasi ning Lauraga võib juhtuda seesama mis Lucaga, aga praegusel hetkel ootab Mia igapühapäevaseid Lotte kooli kokkusaamisi just seepärast, et Lauraga kokku saada ja niikaua kui võimalik ühist päeva venitada.

Mia on Laura kõrval tõeline wild child - Laura esindab parimat lastetuba, eeskujulikku haridust (ta on Miast täpselt aasta vanem ja oskas juba pool aastat tagasi kirjutada) ja vabaajaharidust (ujumistrenn, balletikool, näitemäng), laitmatut käitumist, vastupandamatut stiili. Mial - ja minul ka - on, kuhu poole pürgida. Iga ema tahaks, et ta lapsel selline sõbranna oleks:))))

Vot sellised eesti kaunitarid kasvavad piiri taga üles.

Kahjuks Laurast ja Miast häid koospilte pole, tuleval kevadel kompenseerime vajakajäämise.

Kõnelusi Bossiga

2011-11-22T19:30:00.000+02:00

Mu ülemus kingib alati Miale jõuludeks-sünnipäevaks väikseid toredaid nukukesi, ainult viimane nukk ei meeldinud Miale mitte üks raas. Me olime Bossi juures, kui kingitus üle anti, Mia mängis sellega viisakalt, aga kui ära hakkasime minema, tahtis nukut maha jätta. Kui ta siiski hiljem autos avastas, et nukk on ikkagi kaasa tulnud, sai ta hirmus pahaseks ja oli valmis selle peaaegu et aknast välja viskama.

Nüüd aga sõitsime Bossiga Szegedist kodu poole, helistasin koju, räägin ka Miaga, Boss tervitab teda kõrvalt. Mina: "Magdi tervitab Sind!" Mia: "Ahah, kas ta mulle kingituse ka tõi?" Magdil vajub kõrval nägu pikaks. Tõlgendan seda niimoodi, et "Ei olnud mahti tuua, aga mis kingitust Sa tahaksid?" "Tahaksin ühte musta koera ja ühte valget koera... ühte mustvalget koera, ütle tädi Magdile edasi!" Mu vaene ülekoormatud Boss siis nüüd mõtiskleb, kuidas kombineerida nii, et Mia saaks ta poja, kes on teine äärmiselt ülekoormatud inimene, musta ja valge koeraga jalutama minna...;)

***
Kui ma Mialt küsin, mis tööd ma teen, ütleb ta, et ma kirjutan. "Ja mida ma siis kirjutan?", küsin mina. "Kirjutad tädi Magdile!". Vot nii huvitav töö on mul siis.

Illustratsiooniks päikeselist suve.

Taadu

2011-11-13T08:21:00.002+02:00

Mingi ime läbi ärkasin täna kell 5. Kl 6.20 tuli ahjust välja toskakattega õunakook, ühtlasi sain teada, et päike hakkab siinkandis tõusma kella kuue paiku, hetkel, kolmveerand seitse on juba täitsa valge. Ees ootab rutakas nädal, mille vältel jõuan 10 aasta jooksul esimest korda (!) Szegedisse, siis Helsingisse ja siis loomulikult koju ka.

Tänase isadepäeva puhul räägiks aga Mia vanaisast, kes sai septembris 75. aastaseks.

Alustada tahaks sellest, et kahel tüdrukul on oma isaga hullu moodi vedanud! Peale selle, et isa on meile suur autoriteet eluterveks inimeseks olemise alal, on ta alati olnud ka meie parim, humoorikaim, seiklusrikkaim ja šarmantseim kaaslane nii lapsepõlves kui ka nüüd.

Lapsepõlves oli ühtemoodi tore isaga koos sport teha (rõhuasetusega suusatamisel ja ujumisel), käia kuskil tühermaal Ziguli pidurist õhku välja pumpamas (oli vist selline võte) kui ka ühes lõunaks koju saabunud isaga liha- ja moosipontšikuid süüa. Isa lõi meeleldi kaasa ka kõigis meie ettevõtmistes, ei pidurdanud meie fantaasiat, vaid läks ise ka hoogu ning kui me ema käest millegipärast pragada saime, siis kõik kolm ikka korraga.

Täiskasvanuks saades on isa olnud meile absoluutseks mõõdupuuks, milline üks meesterahvas peaks välja nägema, mida oskama, kuidas tundma ja ellu suhtuma. Me väga tahaks osata isa moodi vananeda: ilma vähima kibestuseta, elutarkust ja –tunnetust kogudes ja ikka elu suhtes nii avatud, leebe ja humoorikas olles.

Mõned märksõnad, mis ilmtingimata isaga seostuvad.

Isa ja kõrgused

Kõik, kes meie isa teavad, teavad ühtlasi ka seda, et ta jumaldab kõrgeid kohti, ronimist ja turnimist mööda paekiviseinu, põhjaranniku klinti, puid, varemeid, mahajäetud sõjaväetorne, mis tuule käes kõiguvad, ja ajalooliste ehitiste väliskülgi. Ta on pooled Tallinna korstnad nooruses läbi roninud ning lapsepõlves käisime ikka Nõmme metsas mööda Glehni tähetorni välisseina üles ronimas. Tavaline pilt oli selline, et isa ronis püstloodis ees üles, kolm tüdrukut seelikusabade vehkides järgi (kolmas oli meie täditütar) ning ema, kes kardab kohutavalt kõrgust - ta ei julge Munamäe tornis ka püsti seista – alt hüüdmas: „Kui sa oma lapsed lased surnuks kukkuda, siis too vähemalt võõras laps eluga tagasi!“

Keegi pole kunagi kuskilt kukkunud, kuigi isa õhutusel on kõrgetes puulatvades tireleid visatud küll ja küll. Hea koordinatsioon, kiire reageerimine ning kõrguse mittekartmine olid olulised ning üldse ei imesta, et isa on keskaja kõrgeima kiriku kupli all peaaegu igapäevane toimetaja.

Isa ja autod

Plamen ikka vahetevahel küsib, et mis Sa isaga rääkisid – mina siis vastu, mis ma ikka rääkisin, autodest rääkisin. Autodest võime me rääkida lõputult. See on uskumatu, millised muutused on ühe eluea jooksul mootorite maailmas sündinud.

Isa sündis peaaegu autoeelsesse maailma, tema sõnul joosti igale autole poisikestekambaga järele, nii suur sündmus oli see. Keegi onu võttis väikse Vello mõnikord motorolleri peale ja et paar-kolm kilomeetrit sõitu saad, oli poiss valmis pärast ka pikalt tagasi koju vantsima. Isa eluea jooksul on toimunud tohutu autostumine ja isa on vist absoluutselt kõigega sõitnud, millele rattad all. Otse loomulikult on tal autojuhilubade kõik kategooriad: mootorrattast kuni lõõtsaga bussini välja ja otse loomulikult pole ta 60 aastase autojuhikarjääri jooksul ühtegi õnnetust teinud. Ehkki ta ikka seda meenutab, et kunagi ühel prokatiautol sai mõned kriimud peale tehtud ja siis see tagasi viies kuhugi tagaritta pargitud, et kellelegi silma ei jää.

Prokatiaastad on isa nooruse kuldsed aastad, sellest võiks ta õhtu otsa jutustada! Nüüdseks otsitakse globaalses plaanis autostumisele alternatiive ning naftabarreli hinna tõus teeb ka omad korrektiivid, kuid isa sõidab hea meelega ka jalgrattaga, kuigi ma olen kindel, et tal poleks ühe innovaatilise elektriauto vastu ka midagi!

Isa ja loodus

Isa oli see, kes iga reede õhtul auto ette ajas ja oma pesakonna linnast maale viis. Lapsepõlve algusaastatel käisime ikka Hiiumaal ja enne või pärast seda ka alati sutsti! Vormsilt läbi. Vormsi metsmaasikatest ja Valgest Vaalast on saanud meie pere sisekoodiga laused. Hiljem said risti ja põiki läbi käidud Põhja-Kõrvemaa metsad ja rabad. Ikka kummik jalga, ämber kätte ja Tapalt üle soo Rutka mägede poole. Mere ääres sündinud ema neid süngeid inimtühje metsi alguses kartis, aga sellest ülesaamiseks tuli talle vaid kõiki seal olevaid marju näidata. Samas oli nii, et sel ajal, kui me ülipraktiline ema punavate küngaste vahel „Pohlad-pohlad!“ kilkas, hüüdis isa romantilise metsamehe hingega: „Vaadake, järved-järved juba paistavad!“ Ja nende järvedeni me tema eestvedamisel ka jõudsime, sumpasime pikki päevi sookailust lõhnavas rabas ja tõime sealt välja kõik, mis tuua andis. Ükskord isegi kaheksa sakiga põdrasarved. See metsakohin ja rabade vaikus elab meie sees väga sügaval ja sinna igatseb hing alati tagasi.

Isa ja korraarmastus

Ma vist ei peagi pikalt peatuma sellistel meie jaoks enesestmõistetavatel asjadel, nagu et isale võib alati kindel olla, isa parandab kõik katki läinud asjad ära, isa otsib kõik kaduma läinud asjad üles ja mitte ainult siis, vaid ka nüüd, kui me juba ise vägagi arvestavas vanuses oleme. Need isa iseloomu- ja tegutsemisjooned on tal niivõrd äärmuseni välja arenenud ja meie jaoks niivõrd enesestmõistetavad, et see on kohati lausa tüütu.

Ema ajab näiteks närvi, et isa peab kasvõi maalt koju tulema, et täpselt õigel päeval elektri eest tasuda (see on nüüd küll minevik, sest suvel tegime otsekorralduslepingu), isa aga lausub leebelt, muie suunurgas, et kui kõik oleks oma maksudega niisama hoolikad kui tema, oleks Eesti juba ammu viie rikkama riigi hulgas.

Isa leebe meel ja otsatu huumor ning elust arusaamine

Olgu see viimaseks – isa pole kunagi ühegi inimese kohta halba sõna öelnud, kui tal on midagi öelda, ütleb ta ühe humoorika lause, mis paneb absoluutselt täppi. Ja rohkem ei ole sõnu vaja. Meie isa suguseid inimesi oleks vaja rohkem – inimesi, kes mõistavad elada täisväärtuslikult, avatult, uudishimulikult, vaimustudes, üllatudes, pettumusest üle saades, Elu kogu selle mitmekesisuses mõistes ning sellega rahujalal olles.

Otse loomulikult poleks isa see, kes ta on, ilma meie vaimustavalt vapustava emata! Aga sellest juba mõni teine kord!

Ilusat isadepäeva, kallis isa!

Seesinane tekst on kohandustega isa juubelikõnest, kirjutatud Kristiga kahepeale.

Kaks vaadet Budapestile

2011-11-09T17:33:00.001+02:00

Täiesti kogemata avastasin täna, et Mia maailma refereeritakse Ungari maailma pähe ühes sellises rändurite blogis nagu http://seljakotirandur.com ja mina ju Ungarist peaaegu üldse ei kirjuta! Ja kui kirjutan, siis sellise komakohaga... Ning kui vähe olen ma Budapestist veel pilte olen teinud – ometi on see visuaalses plaanis lõputute võimaluste linn. Ühel päeval võiks pildistada ainult juugendit ja art deco'd, teisel barokki, kolmandal sisehoove (mu lemmik!), neljandal glamuuri. Siis võiks võtta ette aknad-uksed, maa-aluse maailma, pargid ja puiesteed, graffiti, Austria-Ungari aegsed tädikesed koertega, õdusad teise korruse teepoed, 7. linnajao underground pubid. Trammid ja sillad… te saate põhimõtteliselt aru, mis ma mõtlen, eks ole.

Aga ma ei tea, kas ma võtan end kunagi kokku või saab aeg enne otsa. Ja lõppeks ei ole mul selle jaoks ka mingeid oskusi ega riistvara.

Igaljuhul, äsjase avastuse taustaks kaks seeriat pilte sellesuvisest Budapestist: esimene neist tehtud ühel palaval juunialguse päeval Budapesti südames Andrassy puiesteel, siinsel Champs-Élysée'l, teine seeria aga ühest hoopis uue ilmega kohast - Lagymanyosi puhkealalt. See on vast aasta tagasi loodud Doonau-äärne puhke- ja vabaajakeskus, mis on rajatud just nii suurejooneliselt nagu ungarlased seda teha oskavad. Igaljuhul eelistan ma Lagymanyosi puhkeala iga kell tolmunud ja 70ndate disaini ja disainitust (mida kogu Budapest on täis) evivale Margiti saarele.

Minu arvates Budapestile sobib liivakarva kollane: võimendab selle lõunapärase metropoli kuumpalavat pärastlõunat.

Tol mööda Andrassyt uitamise päeval (uitamine on muidugi vale sõna, tegemist on liikumisega mööda sirget) nägi puiestee ühes otsas (linnapargis, Varosligetil) sellist Veneetsiale sarnanevat pilti...

... ja teisest otsas Deak teri rokikohvikus toredat maitseainete ja müürilillede seina.

***
Aga Lagymanyosil on hoopis teised teemad ja visuaalid. Uskumatult kaasaegne see flirt tehnomaatikega Budapesti üldise 18. sajandist pärit pildi taustal, kas pole! Tegelikult on selliseid Rottermanni taolisi paiku siin päris hulga kerkinud, aga peab teama, kuhu minna ja vaadata. Igaljuhul, minu silm puhkab.

Isegi kohvikutes-bistroodes on mõningast kergust, õhulisust ja minimalismi. Iseenesest üliharva ses linnas tabatavad jooned.

No ja selgi päeval läks päike Doonausse looja. Ma loodan, et olen nüüd pisut jälle Ungari-teemat rehabiliteerinud;)

Pikk nädalavahetus

2011-11-03T13:40:00.003+02:00

Kõigi pühakute päev, 1. november on Ungaris riiklik püha ja kui see satub kas teisipäevale või neljapäevale, on vaba ka sellele eelnev või järgnev päev, nii et tegu on pika nädalavahetusega, mil pool rahvast, kes on suutnud end varakult mobiliseerida, suundub odavlennufirmadega mõnele city breakile või kuhugi soojemasse kohta, kui on seda novembrialguse Ungari. Meie pidime esialgsete plaanide kohaselt minema Bulgaariasse, aga lõpuks olime siiski kodus, nautisime üle mitme päeva end näidanud kirgast sügistaevast ning hoogsaid sügisvärve.

Selline vaade avaneb mu silmale, kui pea padjalt tõstan, fotoka panin targu padja kõrvale, et hilishommikune päike üles pildistada.

Plamen istus juba väljas ja püüdis viimaseid sooje päiksekiiri. Kohvi ta ei joo, muidu peaks ikka aurav kohvikruus ka käes olema. Jah, te näete õigesti - ma pole ka veel sokke sahtlist välja võtnud.

Oli aega uurida, ega keegi pole tahtnud endale rohelist kaarti lunastada, aiale tiir peale teha, üles vaadates otsustada, et see kirgas sinine taevas tuleb ära kasutada ja väiksele matkale minna, veel natuke kohmitseda ning siis kella kahe paiku metsa asutades tõdeda, et järel on umbes kaks tundi valget aega!!!

Me elame põhimõtteliselt kahe rahvuspargi vahel ning matkateid ja -radasid on siinkandis TOHUTULT ja matkajaid väga arvukalt. Ei ole nii nagu Eestis, et võid kaks päeva metsas uidata ilma, et kedagi näeks. Sellest hoolimata satume me siin metsa harva. No ei ole minu mets. Meile lähim kodumets (segamets, okaspuu, see õige lõhn jne) asub Tatra mägedes:)

Aga loomulikult olen ma ebaõiglane, sest see kõik on siiski tore ja vahva pluss värske mäestiku(või peaks ütlema küngaste)õhk. Meie matkarada viis vaateplatvormini, kus miskit näha ei olnud:) Alles pildi peal tuli välja, et imeilus! Seal kuskil kaugemal voolab Doonau. Huvitav on see, et ka kõige kirkamal päeval on ilm siiski jube udune.

Pärast matka ja vaadet ootas meid aga päeva nael! Metsas oli tulel kolm hiiglasuurt guljasipada - kalaga, loomaliha, ubade ja lihaga ning ausõna, ma pole paremat guljassi, kui see ubade ja lihaga oli, elu sees saanud. Supp oli lihast nii paks, et lusikas seisis sees püsti, portsion oli kuhjaga ning see kõik maitses imehea (ja kui keegi on huvitatud, siis maksis 2,3 Euri). Vähetähtis pole muidugi ka asjaolu, et süüa sai õues, taldriku ümber käsi soojendades ning valget saia peal haugates:) See on koht, kuhu ma teid viin (ühes kohustuslike matkaradadega loomulikult), kui keegi peaks veel külla tulema. Mul on endal ka kiusatus sinna järgmisel nädalavahetusel tagasi minna.

***

Järgmine vaba päeva aga avaneb juba sellise pildiga. Autonina keerasime (umbes samal ajal ehk siis paar tundi enne keskpäevast päikeseloojangut) vastasuunas ning mägede asemel sõitsime Szentendre saarele. Kui nüüd saar kangastub kellelegi millegina, mis näeb välja nagu... ma ei tea... Vormsi, siis tegelikult jätkub saarel samasugune tiheasustus nagu Doonau kallastel muidu: väikesed külakesed-linnakesed ning vahel põllumajandusmaa. Erilisi loodusväärtusi me saarelt ei avastanud.

Nägin esimest korda elus härjarakendit. Sel hetkel, kui neid tuhatnelja kihutama aeti, polnud mul veel kaamerat ligi. Aga põhimõtteliselt see teine mees sõitis seal taga autokummil ning andis loomadele muudkui rooska.

No ja suure osa pärastlõunast toitsime karjakoplis hobuseid. Väga sobivalt asus kopli kõrval üks ülesvõtmata maisipõld, kust me hobuseid tõlvikutega varustasime. Ma loodan, et keegi seda väikest kadu pahaks ei pane. Muide, hobused teevad tõlvikuid krõpsutades jääkrõmpsutamise häält, võite arvata, et mul hakkas suu vett jooksma;)

Päikseloojangu ajaks jõudsime täpselt kohakuti meie kodulinnaga, ainult et teiselpoolt vett. Silda siin ei ole, Szentendrest saab saarele ainult paadiga ja ma ei ole seda kunagi teinud. Ning seetõttu, selgus, olen ma maha maganud tohutultpalju tohutultilusaid päikeseloojanguid. Näed siis!

Lõpuks pimestas see muudkui loojuv ja loojuv päike juba silma ning mõned pildid tulid tagurpidi. Kell neli kiskus pimedaks ning me suundusime tagasi "mandrile" oma tavapärase õhtu manu.

Piroska

2011-10-26T00:46:00.009+03:00

Selle sügise kõige suurem uudis on see, et Mia on hakanud Plameniga bulgaaria keeles rääkima. Kunagi kahesena ta rääkis, siis läks eesti keelele üle, sest Plamen ka täiesti adekvaatselt reageerib eesti keelele ning nad saavad omavahel kõik jutud aetud (inimene ju laiskloom). Aga nüüd on siis seni peaasjalikult passiivne bulgaaria keel end pinnale pulbitsenud ja Mia räägib ka omaette vahetevahel bulgaaria keeles. See on ikka tore, kui selline polüglott majas!!!

Söögilauas. Mia ja Plamen räägivad ja ma sekkun ka mõne bulgaariakeelse sõnaga. Mia imestusest peaaegu tooli pealt kukkumas: "Issi, emme räägib ka SEDA keelt!".

Helistan lasteaeda ja annan (ungari keeles) teada, et Mia täna aeda ei tule. Mia kuulab pealt ja kommenteerib siis (ilmselt minu aktsenti): "Kas see oli mingi nali või?"

Ungari keelega on nüüd nii, et ma küsin juba Mialt nõu. Ta oskab väga hästi ungari keelt eesti keelde ümber panna (ja vastupidi), eesti ja bulgaaria keele otsetõlkeid miskipärast aga teha ei oska..

Paremaid pilte ei ole hetkel kuskilt võtta, nii kui läks sügiseseks, läks ka kole uduseks ja pilve. Ning Albaania pildid ei ole veel korrastamisele allunud.

See sügisene tunne

2011-10-20T12:19:00.002+03:00

Mia läks täna oma elu esimesele linnuvaatlusele! Kõikide kaunite kunstide esindajatest on lasteaed valinud just ornitoloogi, kellega koostööd teha. Me tõusime kollektiivselt tund aega varem, esimesse rõskesse ja pilves sügishommikusse, mis meil siin üldse selle aasta jooksul on olnud, justkui meelega sellisesse nagu võinuks olla Eestis, nagu oli Eestis kümme (!!!) aastat tagasi, kui maailmade kokkuvarisemiseni oli jäänud ainult mõned loetud kuud ja kui keegi oleks mulle siis öelnud, et mu tütar läheb kümne aasta pärast oma esimesele linnuvaatlusele, poleks ma mõistnud, miks see kõik nii kaua veel aega võtab. Kümme aeglaselt rutakat aastat.

Te teate ju küll seda, Dagö esimeselt plaadilt, kui kaks geeniust - Saatpalu ja Kikas - veel ühele lavale mahtusid.

Me lõpuks kokku saime eile
ja mina istusin ja kuulasin
vist alati on keegi teine
su jutud kuulan’d mis mulle rääkisid
ja mina samutigi aegamisi lauseid
mis ammu valmis teht
kuid häälega ei ole hüüdnud välja
kannatanud paineid
olen endale neid hoi’d pool meelega

Oh Jumal kaua võtab aega
et kasvaks aju
kus mõte sees
oh Jumal anna meile aega
et mõelda mõtteid
millel mõte on sees

Me lõpuks kokku saime eile
kui enne eilset poleks tundnudki
kui oleks hoopis keegi teine
kes alatihti on öösel und mul viin’d
kuid ikka pooleli jääb teekond
nii ka seekord
vaid jõudsin öelda ma et armastan
jääb loota kunagi ehk istume nii veelkord
ah kui ärakell ei oleks karjatan’d

Peajalgsed koertega

2011-10-13T12:35:00.001+03:00

Pildi allkiri: Emme ja Mia jalutavad Oprah ja Maxiga.

Üsna hiljuti hakkas Mia inimese moodi olendeid joonistama (muide, ma tahaks kirjutada, et "on hakanud", aga ma lugesin ühest hiljutisest intervjuust algkooliõpetajaga, et germaani keeltele omane täismineviku kasutamine sööb eesti keelele omast lihtminevikku välja; mina sobin selle tõestuseks suurepäraselt).

Seda, et selliseid inimese moodi olendeid peajalgseteks nimetatakse, lugesin ma internetist, kui otsisin taga, millal lapsed joonistama õpivad:) Minust ei ole siikohal üldse tolku; ma sain juba lasteaias joonistamise järeleaitamistunde...

Tegelikkuses näevad Oprah ja Max välja sellised.... (koerte pildistamist peab veel kõvasti harjutama)

...ja Mia näeb ühes koertega välja selline.

Et kaks koera on Miale ilmselgelt vähevõitu, ta käib söötmas ja mängimas ka veel naabrikoeraga. Ja muide, koertega räägib ta inglise keeles! Nii et meil on nüüd ema-, isa-, lasteaia- ja koertekeel!

Õhtuti on meil väga meeleolukas jalutuskäik ülesmäge (meil ongi hetkel võimalik ainult üles- ja allamäge liikuda, tasapinnalisi vorme siin pole), mis näeb välja pigem tõsise treeninguna. Mia hoiab Maxi rihmast ja jookseb tema tempos, Opraht üritab taltsutada Plamen. See proua koer on nii tormakas, et teda ei jõua keegi kinni hoida, ainult kui Max väga kaugele taha jääb, ootab Oprah teda järele. Mäe otsas ootab meid üks martsipaniõuntega õunapuu. Me iga kord sööme suure hulga õunu (koerad kaasa arvatud), vaatame päikeseloojangut, tulede süttimist ning traavime siis alla tagasi.

Päike loojub siin juba kuskil poole seitsme paiku, nii et ega me iga kord seda pimedust ennetada ka ei suuda. Lisaks sätib seitse kuud kestnud suvi sügiseks ja meie mõnus õueelu hakkab lõpema.

Aga järgmine reportaaz tuleb kindlalt veel suvest - nädalavahetusest Joonia mere rannikul.

Balkani külaelu oma eheduses

2011-10-06T13:10:00.001+03:00

Mul on hea meel, et minu tööga seotud komandeeringud ei piirdu peaaegu mitte kunagi ainult traektooriga lennujaam-koosolekuruum-lennujaam, vaid mul on tihti asja ka maale, mägedesse, mere äärde. Ja kui selleks vajadust pole, on siiski aega vähemasti ühel õhtupoolikul kolleegidega, kellest mitmedki on sõbraks saanud, maha istuda, kohalikku toitu nautida ja rääkida.

Seekord sattusin ma ehedasse serbia külla Pristina külje all, kus, nagu üleeelmises postituses ka mainitud, elavad sõbrad, kelle missiooniks on luua külalaste vabaajakeskus, kus saab käia koos mängimas ja turnimas ning kus lisaks saavad lapsed õppida ka inglise keelt. Vabaajakeskuse loomine pole läinud küll ilma tagasilöökideta, lisaks muidugi kohalike ilmselge usaldamatus sääraste tegevuste suhtes, a'la miks peaks olema kellelgi tahtmine pakkuda meie lastele tasuta ajaviidet, ilmselt on tegemist spionaaziga. Aga eks Daily ja Dejan kirjuta sellest rohkem.

Ma ei tea, kas Gračanica hiigelajad on juba möödas või alles ees, aga koht on mänginud tähtsat rolli Serbia ajaloos. Gračanicas asub üks serbia ortodoksi tähtsamaid kloostreid, mis oli keskajal Serbia kultuuri, diplomaatia ja poliitika keskuseks ja kus ka nüüd Kosovosse jäänud Serbia kultuuri- ja usueliit koondub. Kloostrisse on mh on maetud Serbia prints Lazar, kes hukkus kuulsas Kosovo lahingus türklaste vastu 1389. (Koostri olulisust nätab ka Vikipeediast leitud fakt, et Püha Jumalaema Serbia Assotsiatsioon on ehitinud kloostri peaaegu üksühele, ainult 18% suuremas mahus, uuesti üles ka Chicagos).

Kui ma Kosovost tagasi jõudsin ja oma serbia kolleegile, kellega ühes toas istume, ütlesin, et käisin Gračanicas, oli ta silmnähtavalt liigutatud. Loomulikult küsis ta kloostri ja külakese käekäigu kohta. Loomulikult vastasin ma, et kõik oli lihtsalt suurepärane, aga ei suutnud siiski jätta ütlemata, kui palju prügi igalpool vedeles. See tõdemus tegi teda muidugi kurvaks. Mitte selles suhtes, et see seal vedeleb (nii see lihtsalt on), vaid selles suhtes, et ma ei oleks pidanud seda üldse mainima.

Tegemist olekski tõelise ökokülaga - kui vähe nad meiega võrreldes tarbivad! - kui poleks seda suurt lagastamist. Olgu allolev pildiseeria väikeseks sisselõikeks ühte võimalikku eluollu. Daily ja Dejan on oodatud kommenteerima.

Esiteks paar pilti arheotüüpsetest soorollidest:)

Vana- ja noorperenaine, Daily ja Dejani üleaedsed.

Astusime sisse majja, mille ees naine parasjagu vaipa pesi.

Ma oleks tahtnud majas rohkem pildistada, aga tundsin, et see pole eestiline. Igaljuhul on see esik.

Veel naabrite majapidamisi.

Selle pildi peal on mida isegi näete, ning selle kõrval leivaahi.

Maja ilma valge krohvita, täitematerjal on hobusesõnnik, 100% öko.

Eelmise maja kõrval on aga säänne maja - selle omanik kuulub kohalikku poliitilisse eliiti.

Peatänava butiigid...

..ja küla prügila. 50 meetrit lasteaiast.

Kohalikud neidised abielluvad 16-18 eluaasta vahel ja on 21. eluaastaks mõnikord juba lahutatud. Dejan lubas osta relva, kui Rebekka meheleminekuikka jõuab:) Ja lubas, et ükski serblane ega albaanlane teda endale ei saa.

Lasteaiatoit

2011-10-04T14:09:00.001+03:00

Ma ei ole Kosovoga veel ühel pool, aga vahele üks kodune teema. Mia pole osanud kunagi öelda, mida ta lasteaias sööb (mäletatavasti rääkis ta eelmisel aastal iga päev, et sööb kartulisuppi), aga ka sel aastal pole osanud ta täpselt seletada, mis söögiks. Ilmselt tuleneb see asjaolust, et kodused söögid on teistsugused ning ta ei tea ungari toitude nimesid (eks ma ise ju saan ka menüüd lugeda, aga mis iga nimetuse taga ennast peidab, ma ei tea). Nii ma vähemasti arvasin ja loodan siiani, et enamikul juhtudel on asi selles.

Aga nüüd... oleme Miaga suures toidupoes. Ungari toidupoodides selliseid sooja- ja külmatoidu lette pole nagu meil, aga siiski mingeid grillitud kanakoibasid müüakse ja sellest letist mööda minnes, hüüab Mia korraga - näe lasteaiatoit! Ja mis ma näen - letil on pruunid paneeritud tahukad, ma ütleks et klotsid, mille kohta ei ole absoluutselt võimalik arvata, et tegemist on toiduga. Kala, kana, juust... ei tea. Paneeringut vaadates tuleb meelde inglise keelne termin deep fried ja too paneering ise on oma sentimeeter paks. Seda nad siis söövad. Viimastel päevadel on Mia ka kurtnud, et tal kõht pärast lasteaias söömist valutab. Üldse on tal selline mõiste nagu kõhuvalu tulnud meile seoses selle uue lasteaiaga.

Ausalt öeldes ei ole mul aimugi, mida teha. Paluda lapsele paneeritud toitu mitte pakkuda... perekonna tervisliku toitumise põhimõtetest lähtuvalt??? Vahetada veelkord lasteaeda...? Või võtta üle Mia ülioptimistlik suhtumine "Ah, pole midagi!" asjadesse, mis nihu läinud. Hommikuti on Mial õnneks kõht neljaviljaputru täis, aga muidu peaks ta sööma shokolaadikrõbinaid vaniljepiimas!

Fotol on ungari rahvustoit langos, mis on võrreldes paneeritud kuubikutega suisa meeldiv suutäis.

Ahh, ja eilne lugu tuli meelde - lapsele järele minnes oli teine mänguväljakul pidzaamapükstes. Ja nii me ka koju tulime, sest tavalisi pükse me üles ei leidnud ning teist seelikut/pükse kaasas ei olnud:)

Kodus ja võõrsil

2011-10-01T02:22:00.004+03:00

Kui ma olin paar päeva ära olnud, oli Mia jälle palju suuremaks tüdrukuks kasvanud, palju uusi nalju välja mõelnud ja uusi tegevusi leiutanud. „Mul on nii hea meel,“ ütles ta oma mängude juurest minu juurde joostes. "Miks siis?", küsisin mina. "Sellepärast, et Sa otsustasid ikka koju tagasi tulla!" Appi, ma olin ainult kolm ööd ära!!! Paradoks on ainult selles, et kohe järgmisel hommikul lähen ma uuesti lennukile.

Ega kahe sõidu vahepeal midagi muud ei jõuagi, kui et Mia jõuab mu magama panna. Talle meeldib mängida, et mina olen tita ja tema loeb mulle unejuttu. Unejutu lugemine käib nii, et kõigepealt topitakse mulle tekk kurgu alla, istutakse voodiäärele, võetakse kätte mingi suvaline raamat, seekord oli selleks eesti-itaalia sõnastik, visatakse jalg üle põlve ja hakatakse pihta "Ükskord tänapäeval…. " Mia lood hakkavad alati ükskord tänapäeval, mitte kunagi ennevanasti. Kusjuures see ei tule teadlikust vastandamisest, vaid tal ongi suunad ja ajavormid sassis. Üles-alla, eile-täna-homme, sisse-välja segi nagu kört-pärtli särk. Niisiis, ükskord tänapäeval loojus päike ja oravapoisid pidid magama minema... Ma pean ütlema, et tal on täitsa head narratiivid. Vahepeal kaob küll järg käest ära ja siis ta lagistab omaette oravapoiste tempude peale naerda, vahepeal ümiseb või kõõritab kõrgetel nootidel ja siis kannab väikeste improvisatsioonidega, kuid muidu minu sõnastuses ette tiraadi, miks rohkem unejuttu lugeda ei saa. «Aga kullake, väljas on juba kuu ning on hilja ja sa pead homme lasteaeda minema.» Nojah, siis on mäng läbi ja ma pean omakorda talle ette lugema enam-vähem kogu "Marta varvaste" raamatu. Seda raamatut on nüüd loetud oma kuu aega ja tüdimust pole veel peale tulnud.

***

Aga täna on juba Pristina. Me oleme istunud õhtu otsa ühes kolleegidega Hemingway nime kandvas kalarestoranis ja ilmselt haiseme me vängelt nii kala, mida küpsetati sealsamas lahtisel tulel, kui ka siin alati kaaslaseks oleva suitsu järele. Restoranil menüüd ei ole, perenaine pakub välja Albaania rannikult toodud värsked mereelukad (nüüd, kui Pristinat ja Tiranat ühendab superhea kiirtee, on kraam on tõesti värske) ja me oleme õhtu otsa rääkinud kohalikke lugusid, mida ei jõua ära imestada ja mis paigutuvad eile Daily ja Dejaniga (eesti-serbia perekond) räägitud juttude konteksti. Viimati nimetatud tandem elab ühes oma lastega Pristina all serblaste külas Gračanicas eesmärgiga luua sealsetele külalastele vaba aja keskus, aga ühe kõrvaltootena võiks nad vändata Kusturica stiilis filmi oma elust ühes Kosovo serblastest naabritega. Elu oma eheduses, balkani vungiga reality check:) Ma olen täiesti veendunud, et säänne film saaks Soosaare antropoloogiafilmide festivalil esikoha.

Üks, mis tundub mulle kõikide lugude kõrval ikkagi kõige absurdsem, on fakt, et Dejani ja Daily naabrid pole käinud 10 aastat Pristinas, kuigi nad elavad sellest vaid 10 kilomeetri kaugusel. Nad nimelt kardavad, et neid võidakse Pristinas ära tappa. Perepoeg, kes on natuke üle 20, väitvat, et ta ei julge minna, kuna ta võidakse äkki ära tunda. Sõja ajal oli ta 10 aastane!!!! Ma räägin seda kosovlasest kolleegile ja ta ütleb sama, mida Daily: brain washed by the Serbian TV ning räägib vastu sellise loo, et mul ja mu Bossil vajuvad suud sõna otseses mõttes lahti. Niisiis, meie endi kolleeg – serbia tüdruk, kellega minu kontor on üle koridori vastastikku, ehkki me palju ei suhtle, pidi tulema Kosovosse ühele töökoosolekule. Kuna ta – rahvusvahelise organisatsiooni rahvusvaheline ekspert!!! – aga kartis Kosovosse tulla, lendas ta Skopjesse, lasi end takso tagaistmel lösutades läbi Kosovo töökoosolekule sõidutada, pidas seal natuke vastu ning lasi end uuesti Skopjesse viia. Ta isegi ei võtnud meie Kosovo officiga ühendust, rääkimata muidugi Pristinasse tulekust. Ta kartis täpselt samamoodi nagu need algelise haridusega maainimesed, et inimesed saavad aru, et ta on serblane ning…?? Rohkem mu mõistus ei küüni – arvas, et ta lüüakse maha…?

See ei saa lihtsalt olla ainult Serbia televisiooni ajupesu. See peab olema mingi tõsisem perekondlik, kogukondlik, riiklikult genereeritud hirm, mis ei allu mingitele faktidele ega tõetruule pildile, mida konkreetselt see minu noor haritud kolleeg võiks ju rahvusvahelisest meediast näiteks ammutada. Serblaste hirmu on eriti absurdne kujutada ette Kosovo parlamendi piirdeaial rippuva u. 800 albaanlase pildi taustal, keda ei leitud ja kes on osa 99' aasta sõja ohvritest.

Ma ei võta siinses loos mingeid pooli. Võib-olla kunagi kaua aega tagasi olin ma kosovlaste „poolel“, aga sa näed, kuidas aastad lähevad, iseseisvus on tulnud, korruptsioon, rumalus, absoluutne hoolimatus oma elukeskkonna suhtes (täna ütles parlamendi keskkonnakomisjoni esimees, et see, mis Kosovos toimub, on environmental genocide) on jäänud ning süvenev, siis pigem hakkad mõtlema siiski riigi elusuutlikkusele üleüldse.

Hea uudis on see, et 2012. aasta mais toimub Kosovos üleriigiline prügikoristuskampaania „Let’s do it!“. Jaanuaris pidavat kõik balkanlased, kes asja organiseerivad, Tallinnasse kokku toodama.

Kuidas maasikast triikraud sai

2011-09-21T17:02:00.004+03:00

Nagu blogi usinad lugejad teavad, läks kolmene Mia juba oma kolmandasse lasteaeda. Kui eelmisel aastal oli Mia lasteaia-sümboliks maasikas (eper, eperke), siis sel aastal, ilmselt seoses faktiga, et Mia oli viimane 28 lapsest, kes tihase rühma kohale jõudis, on Mia sümboliks aga triikraud!!! Miale ulatati esimesel päeval pidulikult tema kott (mis on tegelikult ümberkeeratud SPARi poekott), mille peale on tikitud triikraud ja mille sees hoiab laps edaspidi oma riideid. Riidekappe üldiselt lasteaedades pole, eelmistes olid küll riiulid, aga seekord tuleb siis poekotiga läbi ajada ja niikuinii viskab kasvataja 28 lapse riided - kuidas ta jõuakski neil silma peal hoida - kokku ühte suurde läbipaistvasse kilekotti, mille peale on kirjutatud "kelle oma?" ja kust siis lapsevanemad õhtul oma võsukese asju välja otsivad.

Nüüdsest munitsipaallasteaias käiva triikrauakese emal on igaljuhul tekkinud võrdlusmoment Tallinna lasteaiaprobleemidega. Szentendre, mida mina hellitavalt Doonau rivieraks kutsun, ja mille tänavatel on samasugused turistidehordid nagu keset kuuma juulit Tallinnas, on ilmselget Ungari üks kõige rikkamaid omavalitsusi. Sellest hoolimata on 28 lapse peale lasteaias üks kasvataja ning lapsevanemad toovad lasteaeda nii WC-paberi/salvrätikud/seebid-shampoonid kui ka juur- ja puuviljad!!!!

Voodiriideid- ja pesu ma ei meenutakski, aga miskipärast oleme me iga lasteaia lõpus unustanud tekid-padjad koju tagasi tuua või on need unustatud meile tagasi anda.

Programmist ei oska ma veel suurt rääkida, sest paar esimest kuud pidi mööduma eelkõige mängides ja kohanedes, kuna tegemist on esimese lasteaia(mitte enam sõime)rühmaga. Tore on kergelt ornitoloogiline kalle - lastega käib regulaarsetel linnu- ja loodusvaatlustel ornitoloog.

Sarnaselt teiste lasteaedadega on probleem aga selles, et kl 5.05 lapsele järele minnes on ta viimane rühmas ning kasvataja on seda nägu, et ta võinuks juba ammu kodus olla, kui seda sinu last siin poleks.

Hommikuti on minu töökohas küllalt suur vabadus tulla, millal tahad, aga enne kella 5 jalga laskmine meil hea tooni juurde ei käi. Kas tõesti on kõikidel , v.a meil, lapsehoidja varuks?

Sarnased nagu kaks tilka vett

2011-09-16T14:34:00.001+03:00

Seoses Mia vanaisa 75. juubeliga sai sisse skännitud patakas vanu pilte, fotoülesvõtteid alates revolutsioonilisest 1917. aastast:) Näppu sattus ka üks teistsugune pilt - mina 9. päevasena. No kas ei ole erakordselt sarnane viiepäevase Miaga? Või on kõik vastsündinud ühte nägu?

Palus pohli punetab

2011-09-15T19:02:00.001+03:00

Ega vahepeal midagi suurt juhtunud ei ole... suvi muudkui kestab ja kestab. Viluvarjus näitab kraadikaas +34, välibasseinid on jälle inimestega täitunud, sügise hõngu pole isegi mitte hommikutes-õhtutes. Ungarist ei tea, aga Bratislavas, kus vahepela käisime, räägiti küll, et nii kuuma septembrit pole ilmajaamad varem mõõtnud.

Mia läks oma elu kolmandasse lasteaeda (meil ikka õnnestub laps panna just sellesse lasteaeda, mis oma viimaseid agooniapäevi elab) ja esialgu kestab sisseelamisfaas. Lapsele, kes on kolm viimast nädalat veetnud hommikust õhtuni paljajalu kahe koeraga ringi lipates, on maandumine 28 lapse ja ühe kasvatajaga klassiruumi tõeline shokk! Nagu nendest numbritest võite välja lugeda, õnnestus meil Mia ikkagi munitsipaallasteaeda smurgeldada, aga nüüd me küll juba mõtleme, et ei tea, kas oli ikka õige tegu! Aga anname aega.

Enne kui mõni siinse elu-olu pilt fotokast välja pudeneb, veel meenutusi Eesti-suvest! Suvi ei ole veel ju läbi, kõlbab vast panna üles küll!

Ühtlasi tervitan kõiki salajasi lugejaid! Nii tore on teist ühte- või teistpidi kuulda!

---------
Üks viimased käike oli maalilisse Kakerdaja rabasse. Rabas oli hulgaliselt pohli, mõnusaid pilvi, tuult, rabalaugastelt peegeldavat taevast... ning mälestusi ühes hoopis teistsugusest, täpselt kümne aasta tagusest Kakerdajas-käigust, mil maailm oli veel noor ja Elu kogu oma mitmekesisuses alles ees.

Mulle meeldivad sellised sünged rabapildid - meenutavad globelääne vanade naiste magamistubades.

Vahepeal ei läinud õhtule, aga hoolikas lugeja on kindlasti tähele pannud, et mulle meeldib piltidele sooje toone juurde keerata. Kunagi keerasin ma sooja filtri objektiivi ette, aga Kaupo Kikas ütles fotokoolis väga mõjusalt, et filtrid muudavad objektiivi vähem valgustundlikuks ning sestap mul enam seda seal ees ei ole;) Igaljuhul lõpetuseks üks soe ja veelgi soojem pilt.

Ma tean, et läks paljuks, aga raba on nii müstiline koht.

Metsik. Hullumaja

2011-09-02T14:10:00.001+03:00

Nii ütleb Mia vanaema selleaastase õunasaagi kohta. Eriti hull on asi veel seetõttu, et põhiline õunte hävitaja, st mina pole käepärast! Enam ma nii võimekas ei ole kui vanasti (ikka paar kilo õunu päevas ja nii iga päev), aga abiks oleks ikka.

Üldjuhul on muidugi nii, et millele meie ema käed külge paneb, see hakkab tohutult õitsema, vohama, saaki kandma ja igal aastal on üks uputus teise järel. Näiteks avamaa kurkide ja tikrite rohkuse pärast on häda ikka iga kogu aeg. Aga sellist õunasaaki selles aias ei mäletata. Ema ütles, et kui õunad veel väiksemad olid, oli neid nii tihedalt nagu viinamarju.

Isegi ammu juba dekoratiivstaatuses õunapuu, mille tüvi on täiesti õõnes, kannab vapralt tohutultpalju õunu, rääkimata metsikust õunapuust, mis on idanema läinud, kui ma eksi, mingist Kaukaasiast toodud seemnest ja kannab õunu ka siis, kui ühelgi teisel puul neid peal ei ole.

Lingi siinse postitusega plaanin ma saata ühele oma ungarlasest kolleegile, kes hiljuti ikka väga imestas, et Eestis, seal igikeltsa peal üldse midagi kasvab. Ma ütlen ausalt, mina pole suutnud mitte ühtegi lõunamaist kolleegi stampmõtlemisest terveks ravida. Kui korraks ka tundub, et läks nagu korda, siis järgmine aasta algab kõik otsast peale - kust selline päevitus, kas käisid lõunas?, mis! te ujute meres, jne jne...

Ilusat septembrit!

Jälle tagasi!

2011-08-30T12:53:00.004+03:00

Tagasi! Boss ütles, et ta vaevu mäletab, missugune ma välja näen, aga võttis ikka tagasi! Mis tal, vaesekesel, üle jääb:)

Esimene emotsioon seoses Ungariga oli positiivne - kui kõikide läbitavate riikide teed oleks nii korras kui Ungaris, jõuaks palju kiiremini ja vähema vaevaga kohale. Poolas ei suuda ma üldse enam pimedas sõita. Seekord ka, kottpimedus, kitsas halb tee ja ma näen, et mingi rekka roomab mäest üles minu poole, st tähendab vastasreas, sõites samal ajal mööda teisest rekkas. No kuhu ma pean tõmbama? Tõmbame aga 120 pealt piduri peale ja nii kraavipervele kui võimalik. Ma ütlen, kogu Läti, Leedu, Poola ja Slovakia peale tuleb neljarealist teed umbes 2x40 kilomeetri jagu. Ja siis tuleb Ungari, kus tee sõidab ise. Siin vist kihutatakse nii kohutavalt sellepärast, et Ungari maanteed on tõesti head ja kiired. Põhimõtteliselt on tegu kolmerealise teega, kus iga paari kilomeetri tagant vahetub kaks sõidurida üherealisega. Ja kõik saavad vabalt sõita omas tempos.

Ma jõudsin Ungarisse õhtul kell kaheksa, viis minutit hiljem vajus nagu must kott pähe, jah.., selline too lõunamaa pime õhtu oligi, millega ei harju ma iial!!! Nii et esimene negatiivne emotsioon. Mis jääb korduma õhtust õhtusse! Õhtut ju üldse ei ole, tuled töölt koju, paned laualambi põlema ja pidzaama selga. Sest pime on ju!

Teine positiivne emotsioon on seotud meie väikese erimissiooniga - nimelt kantseldame me paar kuud kahte suurt koera - ma ei tea koertest midagi, nii et ärge nende tõugu küsige -, Maxi ja Opraht. Ma ostsin koertele Slovakkias peatust tehes itaalia salaamit, käisin nendega juba koos jooksmas ja ma arvan, et me oleme nüüd sõbrad! Ühes koertega on meil ka hulgaliselt muid hüvesid, mis meid hirmsat moodi ära rikuvad! Õnneks või pigem siiski kahjuks on seda aega üsna vähe.

Kolmas emotsioon on ülinegatiivne - olude sunnil pidin ma minema toidupoodi. Seal ei ole ju mitte midagi!!! Alustades kontseptsioonist, et toidupood peaks olema koht, kus meelitatakse inimene toitu ostma ja lõpetades faktiga, et poes võiks ju siiski midagi söödavat müüa, mitte ainult värvilisi karastusjooke ja vaakumpakendatud kemikaale. Pärast Eestist tulekut on see tohutu nutukoht! Isegi juurviljad pole värsked!!! Ma kuidagi jõudsin juba ära unustada, et Ungaris on selle toiduga kohutav ikaldus ja häda. Isegi normaalset leiba tahtes pead kolm poodi enne läbi käima... Õnneks käib meil endiselt lõuna ajal koos Vietnami toidu klubi ja loomulikult saab kapsa ja porgandi kätte (10 kilo kartuleid võtsin ma Eestist kaasa), et kodus süüa teha. Aga ikkagi - toidupood on ju selline koht, kus sul jääb miskit värsket silma, mille järele sul kohe isu tekib. Siin on täielik tühermaa. Humanitaarabipakikesed oodatud!

Lõpetuseks üks positiivne pilt Miast, tehtud paar tundi enne seda, kui teda too larüngiit tabas. Ma olen nüüd jälle online ja valmis vaatama, mida ma suvel üles pildistasin.

Haapsalu rannapromenaadil

2011-08-25T12:05:00.002+03:00

Sellise tempoga küll Hiiumaa randadele tiiru peale ei tee:( Kahest tahaks veel rääkida, aga vahepalaks üks ilus spontaanne juulialguse päev Haapsalu lahe ääres, mis jäigi sellesuve ainsaks Haapsalus käiguks. Haapsalu on nii võluv maaliline väikelinn, et pool mu südant kuulub juba talle.

Sõbrannad omavahel, vol1

Sõbrannad omavahel, vol2

Kuna blogis kohe kindlasti ühtegi Haapsalu sissekannet pole, siis olgu paar pilti ka promenaadi keskel troonivast pitsilisest kuursaalist, ainsast, mis oma esialgsel kujul on Eestis säilinud.

Suur Promenaad lõpeb toreda Aafrika rannaga, kus pole põrmugi kehvem laste mänguväljak kui lossihoovis.

Õigupoolest peaks me juba Ungaris tagasi olema, asjadki olid pakitud ja hädavajalikud söögid kaasa ostetud. Siis jäi Mia haigeks. Kõriturse, mis siiski üsna hästi lastehaiglas inhalaatorisse hingates ja süsti saades taandus.* Nii et siis vast viimaks homme teele!

Viimasel ajal on blogis palju pilte, aga selline ta oli meie Eesti suvi '11!

* Mia just praegu meenutas mulle, et tühja sest süstist, arst kirjutas kõriturse vastu välja ka jäätist! Põhiline tervistav faktor oli ikka Eskimo jäätis, mida me kohe pärast süstisaamist ka sööma läksime!

Hiiumaa rannad - Kärdla

2011-08-15T01:08:00.001+03:00

Kärdla on minu lapsepõlverand numero uno. Selle juurde kuuluvad natuke liivased vorsti- ja kurgivõileivad, punassõstra mahl, lõputu kiikumine (kõik tollased kiiged on alles ka tänapäeval ja suurtele kiikujatele teadmiseks, et Kärdla ranna väikeste üheinimesekiikedega on võimalik ka üle võlli kiikuda), rannapaargu, kuumad suved, mil meil õnnestus ka Hiiumaa sugulased vette meelitada. Mäletan eredalt, kuidas kogu suguvõsa Kärlda ranna madalas vees kulli mängis - see on midagi väga erandlikku, põlishiidlane ju rannas aega viitmas ei käi, tea kas ujudagi oskab. No ja siis muidugi pärastlõunad Lodju hoovis ühes sealsamas saunaköögis praetud lesta, värske kartuli ja tomati-kurgi-hapukooresalatiga. Ma ütleks paradiis, aga Tõnu Õnnepalu on selle juba ära öelnud.

Aga rannas käidi ikka päevasel ajal, lapsepõlvest küll mingit suplust päikeseloojangul meeles ei ole. Ja ometi pole maalilisemat asja, kui päikeseloojanguaegne suplus Kärdla rannas.

Hiiumaa rannad - Kassari

2011-08-11T13:17:00.004+03:00

Otse loomulikult ei käinud me Saaremaal ilma Hiiumaal käimata. Ja mis muud on Hiiumaa kui palavusest sillerdav õhk ning päikesest sillerdav meri, kuumad päevad rannas, vastavalt sellele, kust tuul sooja vett randa puhub, ning päikeseloojangumatkad läbi mustikaste metsade ühe või teise tuletorni juurde. Vahepeatustega tsivilisatsioonis - Kärdlas. Olgu mainitud, et minu kaks maailma lemmiklinna on Rooma ja Kärdla. Ning maailma keskel - selle täielikus tsentrumis - olen ma tundnud end ainult kahes kohas, Rooma Hispaania treppidel ning Valipe metsades.

Kui teil on vaja midagi lõpetada või alustada või midagi selgemalt näha-tunnetada või oma fantaasia lendu lasta, siis komandeerige end mõnele laiule, Saarnaki, Hanikatsi... ja laske paadimees paari päeva pärast järele tulla. Seal, kus te olete kümne kilomeetri raadiuses ihuüksi, ainult ühes lammaste ja Hanikatsi talu kummitusega, saab Elu teid kätte. Aga kui kõik on korras, nautige hiidlasi ja Hiiumaa armastajate seltskonda. Parim maailmas!

Hoolimata ka selleaastasest kuumast suvest meri ju väga soojaks ei läinudki. Sel päeval lootsime leida soojemad veed Kassarist. Kassari oma kadakaste randadega on minu lemmik, kuigi meri on madal ja sobib seeläbi eriti hästi väiksestele sulistamiseks. Nagu lastebassein. Ehkki just sel päeval olid võimsad lained, ilma tegid surfarid ning lapsed vaatasid meres hullavaid lapsevanemaid saunalinadesse mässituna rannas pealt. Aga kadakate vahel sai kuumus meid ikkagi kätte.

Mia oma vanaonupoegade Timo ja Andreasega.

Andreasel ja Mial on alati miski teema. Samavana Timo jaoks on Mia ilmselgelt titekas.

Loomulikult on meie väiksel biblofiilil raamat randa minnes alati kaasas. Aga ettelugemiseks võiks ta paluda Timo abi.

Kassari kadakate vahel kõhutades.

Jalg kipsis

2011-07-31T12:07:00.001+03:00

Piisas vaid Plamenil ära minna, kui meil õnnestus Miaga kahepeale tema jalga vigastada. Rakvere haiglas pandi diagnoosiks lihaste rebestus ning raviks nädal aega kipsi. Mia võtab olukorrast viimast - esiteks sai ta tagasi vankrisse, ja oi, kuidas talle meeldib vankris olla ning beebit mängida! Ta tegi isegi õunapuu alla pargitud kärus kolmetunnise lõunauinaku, asi, mida ta pole juba vist aasta aega harrastanud. Teiseks avastas ta just siis, kui kippus igavaks minema, et edasi saab ka roomates, ühel jalal hüpates, ühelt mööbliesemelt teisele turnides, ning seega on neljandaks kipsipäevaks ta liikumine peaaegu et taastunud. Kuna minu arvates on kipsis lapsega aega veeta kergem ikka õues kui toas, pole me oma mobiilsuses midagi kaotanud.

Vihmane reedeõhtu ühes Kärdi ja Kristiga Vihula rannas.

Minulgi õnnestus pildi peale jääda.

Tüdruk, kellega võiks luurele minna

2011-07-25T17:27:00.004+03:00

Kõigepealt vabandan kõikide püsilugejate ees ja luban, et seda enam ei juhtu! Ühtlasi siiski tunnistan, et peaaegu kuu aega internetita on olnud jumalikult tore! Eks ma alustan lõpust.

19. juulil sai Mia kolme ja poole aastaseks, eelmisel õhtul kribasin ma mõned just sel ajahetkel öeldud nunnud ja naljakad asjad üles.

Esialgu tuli talle peale selline viimasel ajal üsna tihti käiv hellushoog... - "Ma armastan sind, emme!! Me oleme perekond, noh!", "Ma teen sulle kaks sõbralikku musi - sinu eest ja minu eest!" "Ma teen sulle musi, kalli, pai, põsele ka pai. Siis põsed rõõmustavad. Ja ujuvad. Kalad ka ujuvad" - ...mis suubus teadvuse voolu tehnikasse.

"Emme, me oleme sõbralikud..." ja pärast väikest mõttepausi... "ei, sõbrad ikka!"

"Emme, ma nüüd puhkan veidi, ma tahan sisse ja välja hingata."

Mina: "Mia, Su käed on ikka kole tugevad!" Mia: "Ma olen natuke meesterahvas ka!"

Mia telgis uneledes ja rohutirtse kuulates: "Kuhu rohutirtsud klaveri panevad sel ajal kui nad viiulit mängivad?"

Mina: "Homme saad sa 3,5 aastaseks!" Mia: "Oi, kas mul kukuvad siis hambad välja?" (Mia suur mure alates sellest ajast, kui ta sai teada, et piimahambad ära tulevad. Kuna siin on ilmne seos piimaga, siis ta keeldus vahepeal isegi piima joomast.)

No kas ei ole elu temaga lustlik!

***
See tore päev algas randumisega Triigis, päeva ainukese korraliku söögiga ühes Leisi söögikohas, ning oli metsik ja kohutavalt ilus, sisaldades põhjalikku tutvumist Angla tuulikutega, külitamist Panga pangal, pikka kiviklibust jalutuskäiku mööda Ninase poolsaart, mis päädis vana kaluriküla ning maalilise Tagaranna imetlemisega ning tõdemusega, et Saarema uue süvasadama kõrvale kaevandatakse taaskord uut sadamat, seekord kaluriküla uusasukate jahtidele.

Tulge koos meiega jalutuskäigule!

Anga tuulikutes.

Nii kõige ülemine kui ka need kaks pilti Panga pangalt.

Silt uue sadama tagant näitas, et kalurikülla on 1570 sammu, mis Plameni arvestuste järele peaks olema natuke rohkem kui kilomeeter. Tegelikkuses võiks samme vähemalt kahekordistada, kuid ukerdamine kivivaalade vahel täiesti inimtühjas rannas, nagu alati:), võib väga vabalt olla minu selle aasta süngeim looduselamus.

Miast sai jalutuskäigu ajal suur kivikollektsionäär. Muide, ta käis kogu selle arvatava 2*1570 sammu ise.

Kaluriküla on saanud paar aastat tagasi Presidendi "Ilusa kodu" preemia. Meil tuli muidugi kõigi asukatega ja nende koertega tuttavaks saada, sest ilmselt ei ole palju neid, kes tolle ülemise sildi järgi neid ikka uudistama lähevad...

Tagarand on selline koht, kuhu võiks eluks ajaks jääda, aga kuna telk ja asjad olid üsna kaugel ja päikeseloojanguni veel paar tundi aega (mul on kõik päikseloojangud loetud, ükski ei või vahele jääda, kuna Ungaris ma neid ju ei näe), otsustasime me tagasi minna ja päikseloojangut mõne teise lahe kaldalt vaadata. Korraga läks küllalt kiireks, paar minutit enne loojangut õnnestus meil Undva asemel, kuhu oli plaanis seda nautima asuda, Kihelkonna peale keerata, ja nii me sellest ilma jäimegi. Selle asemel tegime peatuse kuskil teiselpool Kihelkonnat (kes Vilsandi rahvusparki teab, see ka teab, et mööda sealseid teid on vee äärde pääsemine üsna komplitseeritud), meie jaoks täiesti tundamatus lahesopis, häirides mitte ainult linde, vaid ka hommikuks end valmis sättinud ornitolooge, end see vaatepilt ning sinna viinud auguline kruusatee tasus end ära.

Ja siis me sõitsime veel, nüüd juba poolpimedas, paarkümmend kilomeetrit, enne kui meile tundus, et olgu peale, ega me mingit mõistlikku kohta ööbimiseks ikka enam ei leia. Ses osas on meie telkimised alati kaootilised, et jäävad hirmus hilja peale, on läbi planeerimata ning alles hommikul on võimalik näha, kuhu siis telk püsti sai. Kui me just täitsa alla ei anna ega kuhugi kadakate vahele keeratuna autos maga.

Oli just täpselt selline päev nagu ma loodan, et võiks olla kogu Mia elu - seikluslik, hingematvalt ilus, keset loodust.

Pildimeenutus lasteaiast

2011-06-30T16:35:00.003+03:00

Eestis pole kõige vähematki aega blogida: on olnud juba rohkesti imeilusaid päikeseloojanguid, mõnusaid õhtuid sõpradega, uusi (sööma)kohti, uusi randu, kus päikesesse vaadata, täiesti uus järv (Käsmus!), kuhu ujuma minna, kui meri külm, rändrahnude, mahajäetud piirivalvekordoni torni ja kirikutorni ronimist, toredat hoogu külakiigel keset Tallinna (Põhuteatri platsil), teatrit (koguni kahte juba), „Scapini kelmustele“ tõusen püsti ja plaksutan ennastunustavalt, juba teist aastat pakub Linnateater minu Eesti suve alguseks Elamuse. Ja seda kõike paari napi, aga tegelikult siiski oi-kui-pika päeva jooksul. Ning hetkel olen ma hoopis Moldaavias.
_____

Olgu kroonika huvides siiski postitatud veel üks pilt Ungarist.

Viimasel Ungari-päeval käis Mia korra veel lasteaias. Oli ainuke laps olnud, seega olid kõik neli kasvatajat ka tema päralt. Keegi küsis mult jaanipäeval, et mille poolest Ungari lasteaed Eesti omast erineb. Kuna mul Eesti lasteaia kohta kogemus puudub, siis ei osanudki niiväga midagi öelda, vast ainult seda, et igal hommikul musitatakse laps saabudes üle (ma ilmaski ei usu, et see Eestis nii on) ja õhtul antakse jälle musilõhnaliselt tagasi.

Mia on oma noores elus jõudnud käia juba kahes lasteaias, eelmine pandi kinni, ja nüüd selgus, et ka see lasteaed kolib uude kohta, linna teise serva. Ja me ise kolime ka ära. No ei ole stabiilsust meie elus.

Kuna Mia pole sündinud Ungaris ja mõlemad vanemad on välismaalased, ei ole tal võimalik pääseda ka Ungari munitsipaallasteaeda (vähemalt siin Szentendres) ja seega sõltub ka tema edaspidine lasteaias käimine minu finantsilistest võimalustest.

Vabadus tähendab maalide mõtlemist, laulude loomist ja viiside viimistluspiinu... (Alliksaar)

2011-06-17T18:14:00.004+03:00

Eile oli imetore päev - ja sellele eelnesid veel teised toredad päevad täis Bosnia metsikuid mägesid ja mägiteid, Montenegro maalilisi fjorde ning Horvaatia mägesid, saari ja pinnavorme, mis löövad oma tohutu massiivsuse ja kestvusega. Suplushooaeg on avatud kahe suplusega Aadria meres, Budva külje all. Neist üks kl pool kuus hommikul! Ungarlasest kolleeg küll kurtis, et vesi on liigagi karastav, ent ma siiski arvan, et Pärnu lahe +24 nagu seda lehest lugeda oli, ei ole teps mitte soojem.

Tagasi koju oli plaanis jõuda täpselt südaööks ehk siis minu sünnipäevaks. Ning minutilise täpsusega mind ka värava ette sõidutati. Mis on seda hinnatum, et nagu öeldud, hommikul sai alles supeldud Montenegros, kell kaks sõime Dubrovnikus mereelukaid ja kell pool kaheksa õhtul polnud me veel igatahes Zagrebisse jõudnud. Aga lõpuks tuli meil tervelt üks minut teepeal uimerdada, et ikka just täpselt südaööks koju jõuda:)

No ja järgmisel hommikul lõime end üles ning suundusime Kesk-Euroopa ülikooli lõpuaktusele Budapesti modernsesse kultuuripaleesse, MÜPAsse. Plamenil oli eelmine päev olnud ka lõpuaktuse peaproov ja lisaks veel neli lehekülge väljaprinditud instruktsioone, kuidas "doktoriks löömise" ajal õigesti käituda.

See oli üks äraütlemata ilus, meeliliigutav ja -toitev üritus, mille tipphetkedeks minu jaoks olid kõned!!! Kõne pidasid CEU Open Society auhinna selleaastane laureaat Javier Solana ning postuumse laureaadi Richard C. Holbrooke'i lesk Kati Marton (kes, nagu selgus, on sündinud Ungaris). CEU vilistlaste nimel pidas kõne esimese lennu lõpetaja, Eesti Suursaadik Gruusias Toomas Lukk, kes mh tsiteeris ka Artur Alliksaart. No mida sa veel ühelt sünnipäevalt tahad saada:)))

Mia pidas kolm tundi suurepäraselt vastu ja oli vist üks väheseid, kes jaksas kõigile 800+ lõpetajale kaasa plaksutada!

Õhtu lõppes kuuma lõunamaa taeva all sõprade ja kolleegidega õhtustades ning naerdes-naerdes-naerdes. Noorem generatsioon leidis ühise keele i-podi kaudu, aga hiljem liiguti ikka pärismaailma ning lahku mindi juba rohkete kallistuste ja muside saatel:)

Kahjuks ei õnnestunud Plameni ja Sorose käesurumishetke tabada, ehkki koht oli loozis:)

Hetk pärast seda, kui tudengid on vilistlasteks kuulutatud! Tohtu hulk emotsioone!!! Pildistama pidanuks ikka Plamenit, aga Mia püüdis rohkem pilku, mis teha:)

Kunagi korjan ma need jalad sealt tagant ära ning istutan muru, aga praegu ma veel ei oska.

Me hakkame nüüd Miaga tulema, pilte Aadria mere äärest näeb järgmine kord.

10 päeva ja 4000 km lahutab puhkusest Eestis

2011-06-08T18:06:00.006+03:00

Kaks nädalat "poissmehe" elu läks linnulennul, eile õhtul kl üheksast öösel kella kaheni kraamisin tube, kell neli hommikul sõitsin rongile vastu ja sain hirmsa müristamise, välgutamise ja paduvihma saatel oma tandemi tagasi. Nii tore oli Miat ja Plamenit jälle näha! Ma üldse ei mäletanud, et ma siukese ilusa blondi preili emme olen!!!

Meie eesmärk on 10 päeva pärast Eestisse jõuda, aga selle 10 päeva sisse jääb esmalt sõit Bosniasse, koosolek Sarajevos, siis Montenegrosse, koosolek Podgoritsas ja sealt Kotori lahe (minu Lõuna-Euroopa lemmikpaiga) ja Dubrovniku (korra aastas peab ikka Dubrovnikus käima, eks ole!) kaudu mööda Horvaatia rannikut tagasi. See on umbes 2000 km tiir.

Siis tuleb enda autol talvekummid suvekummide vastu vahetada. (Meil oli siinsete eestlastega nädalavahetusel väljasõit kunagise Pärnumaa sepa Anti Atiku juurde, kes Noszvajs sepikoda ja veinikeldrit peab, ja kui me endid autodesse jagasime, selgus, et kõigil naisjuhtidega autodel on ikka veel talvekummid all...) Siis tuleb Plameni lõputseremoonia, selle tähistamine Iguanas ja siis teised 2000 km, seekord siis troopilise põhja poole. Ma ei jõua seda ära oodata, aga õnneks ei pea neid viimaseid päevi kontoris mööda saatma! Ja ometigi-ometigi on niipalju valgeid öid juba raisus:((

Aias on kirsid koogi sisse paneku küpsed. Ma olen selle kevade jooksul proovinud vist küll 10 eri sorti maasika-rabarberi-kirsi kooki, küll ricotta, küll kreeka jogurti, küll hapukoorega, aga mu lemmikuks on jäänud Toska kattega rabarberi-maasikakook, mille retsepti leiab 100 roa sarja pirukaraamatust.

Tänavu näikse tulevat ka rohke pirni- ning õunasaak. Aga nüüd küsimus lugejatele - millise meie aia viljaga on tegu alloleval pildid?

Sule silmad ja ela veel üks kord

2011-06-03T20:49:00.007+03:00

(See postitus on inspireeritud Epp Petrone raamatust ”Kas süda on ümmargune?” ja ühe kaua aega tagasi suletud peatüki väiksest avangust.)

Pärast nädalavahetust linna peal tahtsin ma mõne sõna-pildi Budapesti kohta postitada, aga et saada kätte mingi ammune esmamuljet sellest linnast, kaevusin ma kaheksa aasta tagustesse mailidesse. Üks asi viis teiseni – peaasjalikult seetõttu, et kogu mu aeg on minu enese päralt: ma ei ole sellest ajast alates, kui Plamen ja Mia Bulgaariasse läksid, mitte kordagi tube kraaminud, süüa teinud, ma ei ole isegi poes käinud, ega ma söönud ka eriti ei ole – ning mul on lõpmata palju aega oma mõtete jaoks, mis tasakesi hakkavad pinnale ujuma, mingit mustrit ja korda looma. Ma isegi vist hakkan vaikselt aru saama, kuidas ma olen siia jõudnud, kus ma olen. "Kus" all ei mõtle ma geograafilist asukohta.

Seesugused selginevad mõtted armastavad jõudeelu, mitte midagi tegemist. Kuskil 20. eluaastate lõpus, kui mul ei olnud esimest korda minu tööelus vaja midagi pöörase kiirusega teha, hakkas vaikselt tagasi tulema mu lapsepõlv. Ma võin konstrueerida väga paljusid päevi hommikust õhtuni, mõtteid, tundeid, lõhnu, hirme, ma mäletan kõike jube selgesti. Kui on aega mäletada.

Niisiis, üks elu või õigemini elamata elu on ühes kaustas, mille ma eraldasin kõikidest teistest kaustadest kohe, kui selgus, et see ei ole mu elu elu lõpuni. Ma ei tahtnud selle pärast hakata elama lõputult üle ja läbi kõiki neid asju, mida ma nii ehk nii elasin läbi ja üle tolle pärast… ja nii see on jäänud. Aga viimasel ajal – eriti Epp Petrone „Kas süda on ümmargune?“ (mis on minu arvates parim omamaine „Söö. Palveta. Armasta.“) valguses olen ma üha rohkem ja rohkem hakanud mõtlema sellele, mis minuga Kaukaasias juhtus. Ühel väga lühikesel, aga intensiivsel perioodil, mis algas ühel paljudest supratest Borjomis, Gruusias ja lõppes aasta hiljem jälle Gruusias, Tbilisis, kus mind turgutasid oma kaukaasia sarmiga elule kolm mu kolleegi pärast seda, kui ma olin Kobuletis, Musta mere ääres peaaegu otsad andnud ning kiirabi mind üheksa tunniga Tbilisi oli sõidutanud. (Ma usun, et mul on kuskil kaks lehekülge käsitsi kirjutatud gruusiakeelseid instruktsioone oma tervise turgutamiseks ka alles).

Ja ometigi ei ole see lugu Gruusiast, ehkki palju leidis aset hurmavas Tbilisis, ühes minu absoluutses lemmiklinnas, mis oma elurõõmuga (see kõik oli kaugelt enne Vene-Gruusia sõda) minu külmavõetud südame üles sulatas. Mitte kuskil pole kuulnud ma sellist jazzivõtmes kirikukellade löömist kui Tbilisis, vist mitte kuskil ei leidu boheemlaslikumaid kohvikuid, paremat toitu, ilusamat laulu, elusamat elu kui Tbilisis! Varju ja valguse mäng lagunevatel kõnniteedel, terassepistustel ja kivist ornamentidega rinnatistel, mingi eriline heameel olemasolust! Nii see lihtsalt jäi minu sisse, sellisena, mida päriselt isegi seal ei ole võimalik enam taastada.

See ei ole lugu ka Jerevanist, kus ma mingi täiesti võõra poisiga Moskvast, keda ma oma hotellis kohtasin, öö läbi erinevates baarides, pubides istusime ja lihtsalt rääkisime ja rääkisime ja rääkisime… Ta ütles, et pole ühegi naisega saanud kunagi niimoodi rääkida, ta oli muidugi ka noor. Aga see oli täielik Sojus film, ma mäletan, et me püstitasime iga uue koha jaoks endale mingi agenda, kuna me teadsime, et hotelli tagasi pole mõtet minna, kuna ta kambajõmmid ikka veel lärmavad ja magada nii ehk nii ei saaks. Nt ühes kohas vahetasime oma filmide topp-10 ja sealt hargnesid jälle uued teemad. Muidugi oli hommikul raske selgitada, et ma ei saa tulla Moskvasse, et ta saaks ärgata üles naise kõrval, kellega saaks kohe voodis rääkima hakata, aga niisugused asjad juhtuvad minuga ainult Kaukaasias. Ainult seal seguneb elu ja uni nii imelikul viisil.

Lugu, mis hakkas tollel supral, mille peremeheks (naiseks!) oli tollane Gruusia keskkonnaminister isiklikult, viib mind Aserbadžaani, kuhu ma saabusin just täpselt sel hetkel, kui riigitelevisioon andis teada, et isake Aliyev (nende eelmine president) on surnud. Ma olen isegi ta peielauast osa võtnud, kui süüa tahtsid, pidi maha istuma, mujal süüa ei olnud võimalik. See on lugu Dagestani mägedest, kus me otsisime rahu inimesi alatasa leinama kutsuvast islami itkust. Kus me elu soojendas detsembripäike, aga kui päike looja läks, toanurgas kükitav väike hõõguv raudpann. See on lugu Mägi-Karabahhia sõjast ja ühest mehest, kes pärast seda, kui nägi sõjatallermaal ringi hulkuvat haavatud koera, püssi nurka viskas ja sõja lõppedes loomakaitseühingu lõi, ühest teisest koerast, Rolandist, ühest kalast, kes kurbusesse suri siis, kui ma 2700 km kaugusel ikka veel arvasin, et liblika tiivalöök jääb universumis märkamata. Ja selle kala ja selle koera peremehest, kes teadis hämmastava selgusega ja reageeris kõhedakstegeva valulikkusega sellele, mida mina tegin ja mõtlesin tuhandete kilomeetrite taga. See on lugu Absoluutselt Kõige Võimalikkusest ja samas Täielikust Ilmvõimatusest, mille kilbiga me end mõnikord nii tobedalt kaitseme või millesse me nii jaburalt tihti takerdume.

Nii nagu Epul oli vaja ikka veel tagasi minna ja Marcoga veel ühed sotid sirgeks rääkida, tunnen ma, kuidas ma peaksin uuesti selle peatüki avama, paluma andeks selle kala surma ja mõned asjad, nii nagu nad päriselt olid, ära rääkima. Samas ma tean, et rääkimine iseenesest ei muuda midagi – korra oleme me seda juba proovinud teha, mõned aastad hiljem, mingis türgipärases kohvikus Bakuu vanalinnas, ma näen praegugi, kuidas inimesed meid vaatasid: üks meist rääkis vene, teine inglise keeles, vahetevahel hirmus keevaliseks minnes, siis taas oma häält püüdes tasandada, teemaks kumb kumma maha jättis. Lootusetu teema! Asjade jaoks on olemas ainult üks kord, üks äratundmishetk, üks tegutsemissööst. Selle hetke äratundmine, selle nimel tegutsemine hetk hiljem ei loe enam midagi.

See ei ole lugu õnnetu lõpu leidnud armastusest, see on hoopis suurem lugu, mille juures mängib suurt rolli ka seesinane maailmajagu, ja mis on hakanud avanema alles nende vaiksete päevade jooksul. Ma usun, et Elu ise tahtis mind ellu äratada ja ma ikkagi otsustasin teistmoodi edasi elada. Omatahtsi. Aga kuidagi teisiti oli ju ka sel ajahetkel täiesti Ilmvõimatu:) Või vähemalt ma arvasin nii.

Seda kausta, mis on kirgede kire kõrval täis tarkust ja tunnetust, ei tohi lasta kaotsi minna. Ma leidsin sealt ühe loo, ühe ta unenäo, mida lugesin justkui esimest korda, küllap oli tollal seda kõike liiga intensiivselt, igaljuhul olin ma selles unenäos leekides, ta tahtis mind kustutada ja ma ei lubanud. Ma tahtsin põleda! Rumal-rumal tüdruk!

Selline enesehävituslik joon kaob vist ühes noorusega;)

Lehvitades

2011-05-26T20:29:00.003+03:00

Mia sõitis Plameni, meie verivärske Magna Cum Laudega, mistõttu ma olen ka kohe doktoriprouaks ülendatud (see on Ungaris tähtis asi, kantakse passi ka sisse;) Bulgaariasse puhkama. Ma ütlesin Miale, et ta hoiaks siis issil silma peal. Mia imestunult silma näppides: "Ma ei taha silmast hoida, ma tahan ikka käest kinni hoida!"

Kui ma sain teelistele kolme sorti pirukad küpsetatud, pühkisin jahused käed põlle sisse ja teatasin Miale, et ma viskan neid nüüd rongijaama ära. Mia imestunult: "Aga miks Sa tuled, aaa.... Sa tuled lehvitama!"

Täna hommikul ajas mind üles Plameni telefonikõne, kes teatas, et neid oldi öösel kella nelja paiku rongist välja tõstetud, teatega, et raudtee vajab remonti ning rong edasi ei sõida. Õnneks oldi ikka asustatud punktis, st juba Belgradis ning neile pakuti hotellimajutust seniks, kuni raudtee ära parandatakse. Mis kõigi eelduste kohaselt juhtub juba täna õhtuks! Ma loodan, et nad jõuavad ilma edasiste viperusteta kohale, sest varsti on vaja hakata juba ju tagasi tulema - see on lubamatu ja valus, et me nii vähestest valgetest öödest osa saame ja muudkui kuskil mujal maailmas ringi kooserdame!

Ma tahan oma valguse ja õhu sisse!

Aga mida teeb inimene, kel pole vaja ühekorraga süüa teha, pesu pesta, unejuttu lugeda, jalgratta kõrval joosta: läheb koju ja loeb Daniel Kehlmanni "Maailmade mõõtmist", oi ja palju teisi raamatuid ka, aga see oli esimene, mis näppu jäi.

Murtud südamed on härra suursaadiku aiast, kus me viimati eesti lastega kogunesime!

London

2011-05-19T17:37:00.005+03:00

Ei saa ikka nii, et ühtki pilti Londonist üles ei riputa. Ega see mosaiigiks tegemine kõige etem pole, pool infot läheb kaduma, aga kes see viitsib neid suuri pilte vaadata. Võib-olla ma kirjutan ka midagi hiljem, võrdlevalt näiteks Pariisi ja Londoni kohta. Ma sattusin Pariisi esimest korda elus (väga piinlik, ma tean!) alles eelmine suvi ja Pariisi endale kirjeldades kasutasin võrdluseks loomulikult Londonit.

Kõige sügavama mulje jättis ikka see, et ma nägin St Jamesi pargis juba täitsa suuri tikreid.

Ja muidugi maitsmismeelele pakutu! Naljakas, et Notthing Hillis jalutades ja just siis suvalisse kohta maha istudes, kui kõht tühjaks läks, avastasin ma end sellestsamast organilise toidu poest-söögikohast, kus ma ennegi söönud olen. Seal nimelt küsitakse toidu tellimisel, et kas on soov eelnevalt maitsta seda, mis plaanis tellida! Lõhnast ja settingust oli juba tunda, et kõik on imehea, nii et mingiks eelnevaks degusteerimiseks ei läinud!

Ja et maailm on üliväike koht, sai selgeks Govent Gardeni metroopeatuses rongi oodates, kust sellest samast uksest, kus mina kavatsesin rongi siseneda, väljusid Tallinna üleaedsed. Jää või lennukist maha, sest juttu ja imestamist on nii palju!

Kogu tõde toitlustuse kohta

2011-05-18T13:08:00.001+03:00

Hommik. Mia mängib karvaste loomadega ja mina utsitan, et on aeg lasteaeda minna. Mia: "Ma ei saa, ma tahan veel mängida!" Mina: "Aga lasteaed ongi mängimise koht!" Mia: "Ei, lasteaed on söömise koht!"

Väga selge hinnang minu kulinaarsetele saavutustele, kas pole! Hommikud näevad meil söögilaua taga välja nt sellised, et minul on ees suur hunnik maasikaid, mis on kaetud jumaliku vaniljekreemiga (Londonist), Mia närib kuiva võisaia, sest ta keeldub absoluutselt kõikidest leivapealsetest - juustust, singist, avokaadokreemist, tomatist, kurgist. Maasikatest muidugi rääkimata. Ja lohutab mind, et pole viga, emme, kui ma suureks saan, hakkan ka maasikaid sööma.

Putru ta muidugi sööb, aga viimasel ajal on teine nii laisaks jäänud, et teda tuleb sööta. Söötes saab pudrukauss tühjaks küll.

Inglismaa luhtadel

2011-05-14T23:29:00.008+03:00

Umbes kaheksa aastat tagasi toimus kuskil Euroopa südames, ma isegi ei mäleta, kas Belgias või Luksemburgis, üks hullemat sorti komöödiasugemetega draama, täiesti kohane minu tollase elu peavoolule, mis komöödiasugemetega draamast, vahetevahel ka ainult puhtast tragöödiast koosneski. Ometi õnnestus mul seal kokku saada ühe hilisema väga hea kolleegi ja sõbraga, kelle sõprus on seda hinnatum, et tavaliselt sellises vanuses uusi suuri sõprussuhteid enam ei sõlmita.

Too briti daam on Inglismaal hinnatud keskkonna-, sotsiaal- ja majanduskonfliktide läbirääkija ning ma olen temalt tolle viimase kaheksa aasta jooksul õppinud rohkem kui kõikidelt teistelt inimestelt selle aja jooksul kokku. Ja ma usun, et ma olen ise oma töökohal olnud seetõttu ka oluliselt kasulikum inimene, kui ma muidu olnud oleks. Pärast paadimatka, millest ma teile kohe pajatan, ning üht ühist koosolekut EBRDs, läks Diana pidama läbirääkimisi Inglismaa rannikuelanikega, kelle kodusid ähvardab järgmiste aastakümnete jooksul hävitada Inglise randade laialdane erosioon. Millal see kuskil juhtub, on muidugi omaette küsimus, aga tähelepanuväärne on, et juba otsitakse (ja seda dialoogivormis) probleemile lahendusi. Diana on inimene, kes kutsutakse näiteks välja siis, kui on vaja leppida kokku rahvusvahelistes kalapüügikvootides! Kes vähegi teab, KUI sensitiivne on teema, tajub ka, kui õigesti erapooletud moderaatorit kasutades asjale lähenetakse.

Need on tööteemad...

Niisiis veetsin ma viimase nädalavahetuse linnuparadiisi ja tundsin, et mõni teine, väheke ornitoloogiakalduvustega, võinuks minu asemel seda matka veel palju rohkem nautida. Norfolk Broads on Inglismaa suurim märgala. Jõgede võrgustik, mis tekkinud kuskil keskajal turba kaevandamise tulemusena ja kus tänapäeva suurimaks „tööstuseks“ on kõikjal kasvava pilliroo töötlemine katuse- ja muudeks materjalideks. Pilliroogu on seal aga seetõttu, et kõik need jõed viimaks ühinevad ning voolavad merre, mis ei ole kaugemal kui kuskil 12 miili.

Minusuguse jaoks, kes hoolimata kõigest, mis olnud, üle paarikümne linnu tuvastada ei suuda, on The broads (ehk siis eesti keeli luht) palistatud väikeste keskaegsete külakeste, kirikute ja linnakestega. Teisalt taas otse jõe ääres elavate asukatega, kel paat seisab seal, kus tavalisel majal on garaaž. Nii et meie kuskil viiemiiline teekond, umbes nii palju jõuab pooleteisepäevaga, oli palistatud Ferry Inni-de, kodudisainipoekeste ning kirikukohvikutega.

Aga teate, mis tunne oli – tunne oli nagu sõidaks mööda Valgejõge, kus me noorena kanuutamas käisime, ainult et Valgejõe-äärsed lepistikud ning sööti kasvanud karjamaad pole kuskilt otsast kaitstud, need ju nii tavalised. Ning kohvikusse jõudes oli tunne nagu jõuaks Saaremaale - seal kerkib ka õdus kohvik ja olemine kõige ettearvatumal kohal keset metsikut loodust. Ja kuna õhtud olid ka valged, tekkiski selline koduste väärtuste väärtustamise tunne ja meeleolu. Paati astudes nägin, kuidas Diana vajus sedamaid mingisse zenni meeleollu, minul olnuks vaja kuu aega järjest valitsevast hullumeelsusest väljatulemiseks palju pikemat paadisõitu. Alles teise päeva õhtuks tundsin, et nüüd suudan juba nautida ja vooluga kaasa minna. Sinnamaani oleks tahtnud mu rahutu hing ikka veel kuhugi tormata ja tormata...

Videod Luhast, kui kellelgi huvi tekkis, näeb siin

Suveannid on kohal

2011-05-04T18:32:00.016+03:00

Ülestõusmispühade muna ripub siin nii, nagu oleks blogipidaja murdnud sõrme, aga tegelikkus on aga hoopis selline, et ma olen murdnud varba, ning ma ütlen, see on kirjutamist umbes täpselt niisama takistav tegur. Kogu aeg läheb liikumise peale. Raviks on puukotade kandmine, ma ei ole neid veel leidnud, ning here I come London...

Leedust, kus olid väga soojad ja valgete õhtud ning palju lihtsaid kulinaarseid elamusi*, vastu tahtmist tagasi pöördudes, tabas mind avastus, et kõik on valmis saanud. Maasikad, kartulid, rabarberid, uued ilusad tomatid. Isegi herned. Pojeng läheb aias õitsele... Kartulid on siin küll vesised ja rabarberitest ei osata lugu pidada, aga maasikatele pole miskit ette heita, ja mis peamine, kui maasikad on valmis, tulevad kohe-kohe kirsid ja murelid - minu ungari lemmikmarjad ja lemmikhooaeg.

Mia oli ka maasikate peale pöördes, maitses ühte ja konstateeris, nii nagu ka kõigil eelnevatel aastatel, "maasikad on pahased", nii et veel ka sel aastal ei oska ka mammudest lugu pidada. Esimene raks maasikaid ja rabarbereid läks Toska koogi sisse.

Homme on Mia lasteaias emadepäevapidu. Küsisin, millega te seal etlete, vastuseks oli "luuletuste ja laulatustega".

Eks siis järgmine reportaaz sealt!

* Serblasest kolleeg, kellega koos Vilniuses olime, sõi esimest korda elus peeti - külma peedisuppi pakuti alustuseks igal pool - ning tatraputru. Ta ei jõudnud ära kiita! Ungaris on ka iseenesest tatart, aga sellistes väikestes 100grammistes kotikestes, tohutu raha eest. Seda pakutakse mõnikord mõnel pidulikul kodusel lõunal. Aga peeti, jah, nad Balkanil eriti ei tunne.

Aga mulle väga meeldis Vilniuses see, et keset vanalinna oli võimalik saada traditsioonilisi leedu köögi hõrgutisi (nagu näiteks keedetud seakõrva... mida mu serblasest kolleg ka väga armastas) ja seda kõike väga tagasihoidliku summa eest. Tallinn on sellega võrreldes ikka jube exclusive.

Pilt on ühest Szentendre mehhiko restoranist, lihtsalt niisama, värvide pärast.

Lotte Lõunamaa Kooli teemadel

2011-04-22T18:43:00.000+03:00

Kui aastataguses postituses rääkisin Ungari eesti mudilastest, kellest varsti sõimerühma kokku saaks, siis sellest aastast on asi alles tõsiselt käima läinud ning Eesti kooli asutamine Ungaris pole enam mägede taga. Anne Tamme geniaalselt mõttevälgatusel sündis ka nimi - Lotte Lõunamaa Kool, ja kuna Kivirähk oli siin, sai kohe temalt ka nõusoleku küsida (mille ta ka lahkelt andis, lubadusega, et me ei hakka Lotte voodilinu tootma või miskit sellist). Kooli asutajagrupp tegi ühes Kivirähuga ka koospildi, nii et esimesed mälestusmärgid kooli annaalidesse ka olemas.

Kuna ma ei tea, kas ma Kivirähu juurde enam tagasi pöördun, siis ma pean ikka mainima, et ei tahtnud rahvakirjanikku pärast vastuvõttu üksi jätta - eriti selles valguses, et Saatpalu ja Rebane olevat jaanipäeva paiku väga kurvad olnud, et kõik aupaklikusse kaugusesse hoidsid - nii et nüüd me viisime Kivirähu ühte siinsesse underground publisse nimega Simpla kert. See on üks tüüpilisi tohutusuuri undergrounde, mis on rajatud Budapesti juudi kvartali mahajäetud majade siseõudesse. Kui ma oma viis aastat tagasi sealt viimati käisin, oli tegemist alles üsna väikse kohaga, nüüd asub baar kolmel-neljal korrusel, on vallutatud välistudengite poolt ning kohalikud on juba edasi kolinud järgmistesse siseõuedesse. Aga ega sellisest kohast enne aimu ei saa, kui pilti ei näita. Võib-olla ma ükskord lähen sinna ja demonstreerin teile, et Budapest on seestpoolt palju mitmekesisem kui väljast.

Oh, Simplas sain ma siis ka Kivirähule lõpuks öelda, et "Rehepapp" oleks võinud 90- lehekülje juures ära lõpeda, aga noh ta ei saanudki minuga ses osas nõustuda... ja palju teisi asju.

Aga tagasi Lotte Lõunamaa Kooli juurde - meid on siin korraga nii palju! Nii 2-4 aastaseid mudilasi, äsja sündinud või kohe juurde sündivaid pärisbeebisid ning siis kuskil kaheksandast eluaastast kuni teismeeani välja. Mitte kõiki lapsi ei ole ma veel kuulnud eesti keeles rääkimas, aga pidavat ikka rääkima. Nii et nüüd meil on juba metoodika ja kooskäimise kava ning paljude erinevate inimeste peas palju erinevaid mõtteid, kuidas see kõik peaks ikkagi välja nägema.

Hästi tore on see, et üle aastate on meil selline suursaadik nagu mina saadikut tema rollis ette kujutan ning tark, hea ja ilus konsul! Ja muidugi imeilus uus Eesti saatkonna maja, mille uksed on eestlastele täitsa loomulikult valla!

Eelmise nädala Ungari eesti laste kokkusaamisel värvisime juba mune, sealt see on.

Ilusaid ülestõusmispühe!

Snapshot

2011-04-20T17:44:00.002+03:00

Mulle absoluutselt ei meeldi blogi unarusse jätta, aga ma pean veel mõned inimesed kuhugi lennutama, veel miskit organiseerima, allkirju andma, meie tagasihoidliku organisatsiooni mitte nii tagasihoidliku bürokraatia ning Moskva bürokraatiahammasrataste haakumisele kaasa aitama... ma ei jõua miskit kirjutada, aga ühe pildi panen. Üks eriti tuuline õhtupoolik Gellerti mäel, kust minu arvates avaneb Budapestile parim vaade. Nii tuuline oli, et fotokas liikus isegi toe peal, statiivi mul pole. Aga olgu see värisev pilt sissejuhatuseks mõnele hilisemale ettekandele Budapesti kevadest. Või siis Budapesti ööst! Mõlemad sobivad sellele linnale ülihästi. Kui miski on Bp-s tasemel, siis on see valgustus! Väga hästi läbimõeldud, disainitud, kaasaegne.

Ja muidugi kevad - talvel on see linn KOLE, aga kevadel puhkeb õitsele, nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Kohe õitsevad sirelid läbi, aga ma loodan, et jõuab ülestõusmispühade ajal siiski ühe tiiru veel kevadises linnas teha.

Jääge kuuldele!

Meie elame nende kaugemate siniste mägede taga või ees, ma ei teagi!

Kiiruse pealt...

2011-04-12T14:23:00.003+03:00

Kohutavalt kiire on - ma organiseerin nelja koosolekut (kolmel erineval teemal) neljas erinevas geograafilises punktis - Belgradis, Moskvas, Vilniuses ja Londonis, osasid asju lisaks organisatoorsele toimimisele (mis tähendab pileteid, lepinguid, finantse, hotelle, taksosid, tõlke ja sadat sissetulevat emaili päevas) ka sisuliselt (mis tähendab ettekandeid, modereerimist, lühi-ja pikaajalisi plaane, kaasamiskavu ning eelkõige vajadust maha istuda ja mõelda) ning ma tunnen, kuidas mu ajurakud vahetevahel lühisessse lähevad ning ma inimesi valedesse sihtpuktidesse sõidutan. Ja üleüldse, kas teil on aimu, kuidas mongoollaste ja siberlastega toimida...? Sekka pean veel grusiinidelt vabandust paluma, et mul tuli hull mõte neid Moskvasse kutsuda, selle asemel, et neile otsekohe pilet Londonisse muretseda!

Tabasin end raamatupidajat oodates täiesti ebateadlikult koostamas järgmiseks tehtavate asjade nimekirja ja neid mingile suvalisele paberiribale üles kirjutamas.

Igal vabal hetkel tekitan ma mingeid nimekirju.

Mul on poole tunni pärast juuksur juuste värvimiseks, kolleeg tegi täna hommikul juba delikaatse märkuse, et kas poleks aeg...., ma pean selle aja üles ütlema. Aga reedel on kohtumine (kesk)koolivenna Andrus Kivirähuga, kes osaleb Budapesti raamatumessil, selleks ajaks peaks suutma juuksepõhjad ikka ära värvida!

Kristi & co lahkusid. Nii kohutavalt kurb! Kärt ja Mia hakkasid just mängima ja üksteise olemasolust tõsisemat rõõmu tundma! Kuum lõunamaa päike kasvatas jõudsalt Kärti, ja kuidas ta veel lapse söögiisu kasvatas! Kärt sõi mehe eest, ikka mitu korda rohkem kui Mia. Nii et kui siia saabus meile veel beebi, siis ära läks juba mudilane.

Reisijatel oli plaanis teha esimene tõsisem peatus Krakowis, aga kui helistasin, selgus, et Krakowi kandis ladistab vihma ning sooja on neli kraadi! Kogu selle kahe nädala jooksul ei sadanud siin kordagi ning soojakraadid jäid kahekümne kas üles või väheke allapoole. Kristi ütles, et ta peaaegu juba ei usugi, et oli kevad, rohelus, õitsevad õunapuud ning kohati isegi liiga kuum. +28 tuli selle aja jooksul paar korda juba ära, jah!

Siin paar pilti ühest tüüpiliselt hommikusest külitamisest ukse ees päikeselaigus.

Nagu näete, oleks pidanud paar korda juba muru niitma!

Nägemis- ja maitsemeelt turgutamas

2011-04-08T18:33:00.005+03:00

Kirjutab Kristi -

Niisiis, laupäevane väljasõit. Hollokö. Küla Budapestist kuskil sada kilomeetrit kirdes, kuhu saamiseks tuleb esialgu sõita mööda kiirteed ja hiljem keerutada maaliliste küngaste ja nõlvade (st. meie mõistes muidugi mägede) vahel. Ilm oli kevadine, päikseline ja mahe. Lühidalt võiks asja kokku võtta nõnda:

Kaidi ja potid

Hollokö on nn küla-muuseum, mis kuulub ka UNESCO listi. Kivisillutisega külatänavate ääres on viksitud ja veel paremini viksitud vanad talumajad, valged seinad ja mustast puidust piirded, lippaiad, pitskardinad ja aknakastide punased pellargoonid, rohetavad õuemurud piki nõlva alla ja kollased õitsevad kevadpõõsad veel lisaks. Majades elatakse, aga osades müüakse ka kohalikku käsitööd: puidust mänguasju, vidinaid, kausse, tekstiili, keraamikat, vitstest punutud mööblit, kunsti jne jne. No vot, ühest sellisest potimajast siis Kaidi endale oma potid ka sai. Kenasti samast sarjast, millest kodus suhkrutoos, koorekann ja supikausid juba olemas. Tõe huvides olgu öeldud, et ka teisest keraamikamajast ei lahkunud ta tühjade kätega. Ilusad nõud on ju teadupärast tema üks võluv nõrkus:)

Mia ja kana

Samal ajal, kui Kaidi omale keraamikamajast seda õiget otsis, veetis Mia aega sama talu hoovis.

Kõrvalolevas majas tõesti elati. Aias jooksis ringi pulstunud vana peni ja imearmas väike kutsikas, kes oli valmis igaühega mängima. Eemal istusid puurides jänesed ja kõkutasid oma aedikus suured uhked pärlkanad. Väga ilusad kanad! Mia läks neid kohe lähemalt vaatama ja ulatas rohuliblekese ka. No ja kana tegi selle peale muidugi seda, mida kana ikka – toks! Järgmine hetk kajas üle Hollokö juba Mia hädakisa ja lähemal vaatlusel selgus, et tõesti-tõesti, kana ei olnud mitte mööda pannud, vaid Mia sõrmele kena nokajälje jätnud. Kaidi potiuurimine jäi pooleli, otsiti taskurätti ja kleepekat (st plaastrit) ning lohutati, et näe, sõrm jäi otsa, läks hästi.

Veel mitu päeva hiljem pani kana meenutamine Mia õlgu võdistama ja samas ka häbelikult naeratama. Nojah, ikka linnatüdruk.

Kärt ja klimbid

Pärast kanaehmatust läks kõigil korraga kõht väga tühjaks ja tee peale jäigi parasjagu ette tore sisehooviga söögikoht. Kaidi tellis endale suure potitäie kohalikku lihasuppi (kana me delikaatselt ei tellinud), mina ja Mia kartuliklimbid kohupiima ja peekonitükikestega.

Küll maitses hästi! Kaidi kastis muudkui valget leiba supileemesse ja mõmises rahulolevalt, mina kühveldasin aga kartuliklimpe vaheldumisi nii endale kui Kärdile. Portsjon oli suuuur ja ma julgen öelda, et oma kolmandiku, kui mitte rohkem, pistis Kärt endale sisse. Ning alla oli ta pannud veel pool banaani ning peale natuke valget leiba kah. Nonoh, järgmine päev ta lausa paastus selle kõhutäie peale. Ühesõnaga, meie sõime ja lasime rammestaval pärastlõunapäikesel enda peale paista, ainult Mia nokkis isutult oma klimpe ja palus aeg-ajalt Plamenil sõrmekese peale puhuda.

Kristi ja kott

Kõhukott küll tegelikult. Nimelt keeldus Kärt kividest laotud külateedel rappuvas vankris sõitmast ja mul tuli ta terveks päevaks enda ette kõhukotti riputada. Seal ta siis tšillis ja tundus oma eluga väga rahul olevat. Kärt on meil muidugi selline sale plika, aga pärastlõunal, ja eriti pärast kartuliklimpe, andis teist ikka tassida. Käru jäi Mia sõita ja Plameni lükata.

Plamen ja ratas

Õhtu jõudis ja rühkisime kogu oma killavooriga taas mäest üles parkimisplatsile. Kaidi rooli ja kõik teised oma kohtadele. No ja kuna on teada, et Kaidi sõidab meie neljaveolisega nagu oma punase sportautoga (st et ma olen korduvalt küsinud, miks ta ometi nii hilja pidurdama hakkab ja nii vingelt kohalt läheb) ja mäest alla tee juhtus olema just nii kehva nagu ta oli, siis oligi väga tõenäoline, et läbi selle löökaugu me ka sõidame. Ja esiratta rehv seal ka kärrdi lõhki käis. Niisiis oli meie järgmine pilt maalilised rohelised nõlvad ja nende taha vajuv päike ning selles hurmavas õhtuvalguses rohelises helkurvestis Plamen ratast vahetamas. Õigupoolest küll Plamen ja Kaidi kahekesi ning telefoni teises otsas veel Kuldar ka. Aga vahetatud see ratas sai ja pimeduses veeresime 80-ga mööda kiirteed kodu poole.

Kuna mulle tundus, et Ungari on mulle pärast Holloköt täitsa meeldima hakanud, arvas Kaidi, et seda muljet tuleks kindlasti kinnistada ja nii me jätkasime ka pühapäeval folgilainel ehk käisime kohalikus Skanzeni-nimelises etnograafiamuuseumis. Sinna on eri ajastutest ja piirkondadest kokku toodud majad, kenasti küladeks sätitud, kõik lahti ja külastajatele nii väljast kui seest vaatamiseks avatud. Kaidi on sellest blogis ka varem kirjutanud (siin ja siin). Tõesti väga kena. Päike oli aga sel päeval kuidagi eriliselt roiutav ja vahemaad eri majaderühmade vahel hullutavalt pikad ning meil kaasas kaks last, keda oli vaja vahelduva eduga süles tassida, nii et väga palju ringi traavida ei suutnud.

Suurimaks tõmbenumbriks olid koduloomad: lambad, hobused, lehmad, sead, kassid-koerad jne. Küll me meelitasime Miat, et ta ometi mõnele pehmeninalisele lambakesele natuke rohtu annaks, aga enne otsustavat hetke lõi Mia ikka verest välja ja tõmbas käe tagasi. Eks ta ole – parem ikka karta kui kahetseda:)

Ja kui me olime koju jõudes värske õhu ja päikese üledoosist pisut üle saanud, siis tegime vist veel mingi toreda õhtusöögi ja läksime vara magama.

Et siis selline nädalavahetus oli.

* Praegu alles avastasin, et pealkirja "maitsemeel" peaks vist olema "maitsmismeel", aga too esimene sobib ka, ma leian:)

Veel õitsemist

2011-04-07T16:07:00.001+03:00

Kuna Kristi alles komponeerib oma sissekannet, näitan veel pilte. Nendest kauaoodatud õitest ei saa kuidagi ju küllalt! Seekordsed on Kristi kaamerast. Küll ma armastan seda teravussügavust!!! Väiksemaks teha ning kokku suruda ei raatsi kuidagi!

Ungarlased leiutavad, puud õitsevad

2011-04-05T19:00:00.003+03:00

Ungarlased on järjekorde leiutisega hakkama saanud. Ei ütleks sellisest isiklikust aksessuaarist ära! Seda ei pea ju tingimata auto pagaasnikusse mahutama (st üks sõiduvahend eeldab teist sõiduvahendit), võib ju lihtsalt kokku keerata ja metroo peale jalutada, kui bensiin otsa saab:)

Kristi lubas kirjutada meie etnolembelisest nädalavahetuses. Niikaua, kui ta kirjutab, näitan mina pilte õitsvatest kirssidest ja magnooliatest. Üks meie aia kirssidest on juba peaaegu läbi õitsenud, õitsedes kokku vast kaks päeva.

Magnooliad on RECi tagaaiast.

...ja liiga vara t-särgi peal õue lipata

2011-03-31T17:42:00.002+03:00

Niisiis, ütleme et tinglikult oli eile "nii" (nagu te näete, ei suuda ma ikka veel talvepiltidest loobuda, ma arvan, et neid tuleb enne magnooliate presenteerimist veel;)

Ja täna on "nii". Ehk siis kohe, kui me olime saabunud, kostitas Ungari meid +22 kraadise soojusega! Kõik on paari viimase päevaga õitsema hakanud ning täna Doonau kaldal lõunat süües kurtis Kristi juba päiksepiste üle. Ta meil ju üldse kuumust ei kannata.

Ma usun, et algavast nädalavahetusest naaseme juba klassikaliste kevadpiltidega (kirsid, magnooliad ja rohelus). Täna suundume Kärdile suvekleidikest ostma - ega lõputuna kestvas talves suvekotti väga adekvaatselt ei paki.

Mia vehib uhiuue kastekannuga (tänud, Liina!) natuke viltu! Tegelikult vajavad kastmist meie metsiku üüriaia esimesed õitsejad, tulbid. Arvatavasti saab järgmisel nädalal neid juba õitsemas näha.

Ei ole kunagi liiga hilja lõpetada suusahooaega...

2011-03-30T19:12:00.005+03:00

Lühidalt öeldes - tagasisõit ei olnud sama roosiline. Tohutult ummikuid, teetöid ja avariide pärast seisma pandud liiklust. Alles nüüd hakkab mu keha toibuma. Lapsed pidasid oluliselt paremini vastu - selgub et ka Kärdile meeldib rändamine, eriti meeldis talle Poola. Küll ta vaatas huviga aknast välja! Ta oli isegi natuke pahane oma emme peale, et see teda varem rändama pole viinud ega suurt-laia maailma talle tutvustanud:)

Aga fotokast pudenesid esmalt välja sellised pildid -

Need Trummi suusarajad on nagu oaas keset linna. Kui me sinna jõudsime, köeti parasjagu tünnisaunu ning raiuti basseinijääd. Mmmmmõnus lõhn, valgus, meeleolu...

Mia esimest korda suuskadel. Täitsa toredasti hakkas kohe libisema. Suusatama on ilmselt kergem õppida kui uisutama!

Vahefinish!

Pärast lõpuspurti!

Kuidas Ungari meid vastu võttis, näete juba järgmises postituses.

Supelsakste, Läti põhjaranniku jne kaudu tagasi

2011-03-24T11:34:00.000+02:00

Pilte päikselisest Eestist näeb ehk ikka ka, hetkel hakkab tagasisõit. Seekordne tandem koosneb minust, mu õest, tagapingil istuvast Miast ja kümnekuusest Kärdist. Me oleme enamvähem samas kooseisus kogu Balkani poolsaare läbi sõitnud, nii et mul ei ole vähematki kahtlust, et homme pärastlõunal istun ma juba kontora laua taga. Aga eks asi ise on ikka allolevast seeriast...:)

20 tundi piltides: värvitust Kesk-Euroopast valguse ja värvide sisse

2011-03-19T19:38:00.005+02:00

Sellest on juba nädal tihedat kelgutamist-suusatamist-uisutamist möödas, aga ma panen ikka üles. Peagi saab fotoreportaazi tagasiteest.

Rongis Budapestist Brnosse. Pool aega neljatunnilisest sõidust istusime kupeekaaslastega vaikides, siis hakkas Mia korraga minuga bulgaaria keeles rääkima, mille peale krapsas püsti vastasistuv onu, kes oli enne rääkinud tsehhi keeles - "Te laps räägib bulgaaria keelt. Mina olen bulgaarlane...!" Järgmised kaks tundi läksid lenneldes ja ühtevalu lobisedes.

Brno rongijaamast oli võimalik väljuda vähemasti nelja väljapääsu kaudu. Ma valisin umbropsu ühe ja see oli nii lõpmata armas, et just selle väljapääsu ees seisis Helle eesti numbrimärgiga auto, mootor käis, tuled põlesid, ainult autojuht magas äsja Washingtonist saabunult ajavahet välja. GPS näitas, et meil on Tallinna 19 tundi ja 1600 km millegagi sõitu. Kell oli kümme õhtul.

Hommik Poola bensukas, kui esimene Statoil end ilmutab, on koju juba kiviga visata. Mia võtab endale hommikukakaod.

Natuke lund nägi Põhja-Poolas. Leedu oli peaaegu lumeta, lõunapoolne Läti ka. Mul tekkis juba hirm, et ei saagi suusatada... Riiast edasi hakkas ilm ja olemine jumet võtma. Ning esimese tõsise peatuse tegime keskpäeval Põhja-Läti rannikul. Totaalne valguseteraapia!!! Tasus öö otsa sõitmist!!! Kui peaks ka kohe otsa ringi keerama, oleks sõit olnud asja eest!

Kell 2 pärastlõunal võtame istet Pärnu Supelsakste kohvikus, kahetsedes, et pole selleks toredaks esmakohtumiseks pestud ja kasitud, väljamagamisest rääkimata. Aga toit on kosutav ja pärastlõuna meeleolukas.

Kus iganes on menüüs soe kanasalat praekartulitega, meenub mulle legendaarne Café Anglais Raekoja platsi Õpetajate majas. Sellist sooja kanasalatit, kui seal sai söödud, palju sai söödud, ilmselt minu maitsmismeel enam kunagi kogeda ei saa.

Kes joonistab sinitaevale kreeka tähti?

2011-03-10T18:26:00.008+02:00

Niisiis leidis Ilmar Laabanit lugedes igaüks oma. Miale meeldis –

Väike kass kel on suured vurrud

su käpp juhatab tuulte koori

tähti langeb kui sa lööd nurru

ookean peegeldub su silmis

Mõnikord küsid sa endalt

miks sinu saba sind kardab

Ja allpool üks minu läbi aegade lemmikluuletusi. Ma olen sellele ka Toomas Liivi kirjandusanalüüsiloengus süvaanalüüsi teinud ning too ei muutunud seeläbi kehvemaks.

Vaikuse lõputu eepos katab samblana redelipulki

meenutades merele aegajalt kuninga surmaeelset tõotust

lõõmab tuleriidana suure lumepilve turjal

hulgub kivist palitus mööda linnatänavaid

purskub äkki tähesajuna kündva talupoja suust

Kes joonistab sinitaevale kreeka tähti

hukkuvaid laevu ja naisenägusid

jääva vaevunähtava joonega? Kes variseb aegamööda

õietolmuna hirmupuu okstelt

rõupade katkematusse unne

mis vuliseb ojana üle valvava liiva?

Igavik paljuneb määratumas salajases intsestis

vesipüksina tõuseb merest kalade igatsus

oi naeratavat miljonipäist leinarongi

oi nägusid pöörlemas surnuvankri rattaina

oi tasast laulu tühja puusärgi taga

Võibolla on peagi hävind kõik

mis pole julgend loobuda püsimast

võibolla jääb püsima ainult see

mis on julgend riskida hävimist

siis puruneb päike nagu muna

ja üle taeva valgub rebuna loojumatu päev

-------
Niisiis, kolm asja on elu edasikestmiseks Maal, täpsemalt siis Madjaritemaal, otsa saanud - sidrunipipar, neljaviljahelbed ning kohvi.

Fb noorusaegadel ringles seal mingi nimekiri asjadest, mis teevad eestlasest eestlase. No ja sidrunipipra ohjeldamatu kasutamine kõikide toitude maitsestamisel oli suhteliselt esirinnas. Nii et mina olen küll täisvereline eestlane. Ja mu Balkani kolleegidele maitseb sidunipipardatud toit ka väga.

Neljaviljapudru hommikuseks aseaineks on meil seitsmeviljapuder seemnetega (minu lemmik, Mia keeldub seemnete pärast söömast), riisihelbepuder (Mia keeldub söömast), tartrahelbepuder (Mia keeldub söömast), mannapuder (Mia palub mõnikord teha ja siis keeldub söömast), kaerahelbepuder (Mia keeldub söömast, tegin kaerahelbeküpsisteks, Mia keeldus ka neid söömast). Ainult neljaviljapuder päästab päeva!

No ja kohvi, teate isegi! Peab ikka Eestisse tulema! Pealegi on mul Pipi piletid ka võetud Näeme seal! Ja ärge selle sulaga ka liiale minge, mul on ikka plaanis suusatama minna!!!

Tänaseid muigamisi

2011-03-09T11:32:00.001+02:00

Täna hommikul omast voodist kööki hüüdes: "Emme, ma ärkasin ellu!"

Laupäeval, pärast tunde kestnud koristusrallit: "Aitäh, et kõik ära koristasid!"

Magamisest: pärastlõunal kl kuus lõunauinakule, kell neli öösel ööunele

2011-03-08T19:41:00.007+02:00

Müts maha kõikide lapsevanemate ees, kes planeerivad keset päeva oma lastele kosutava unepausi ning suudavad sellest ka kinni pidada! Meie seda teha pole suutnud. Tõele au andes pole me jätnud ära ühtegi üritust sellepärast, et see sõidab sisse võimalikku uneaega. Seega saab Mia keset päeva magada ainult juhul, kui ta on lasteaias või satub potentsiaalsel uneajal autosse. Viimane on magamisvõimalusena vastupandamatu, samas lasteaias ei kipu ka Mia eriti magama (graafik on niivõrd teistsugune meie kodusest rütmist).

Kaks esimest eluaastat magas Mia peaaegu kõik oma uned väljas – ööunele jäi ka väljas, pidi ainult peale passima, et ei unustaks last enne enda suikumist tuppa tõsta:) (Vahemärkuse korras: võib-olla tänu kosutavatele õhuvannidele pole Mia veel kunagi haige olnud, kui kaks ühepäevast palavikku välja arvata. Ta ei oska veel nuusatagi, sest tal pole olnud põhjust seda teha.) Mia mahtus hämmastavalt kaua vankrisse, siis kärusse ja lõpuks, kui ta ka vihmavarjukas – jalad rippu - magama jäi, panime tavaliselt koduaeda jõudes lapsele jalgade alla tabureti ning ta magas.

Aga sestsaadik, kui ta oma veermikesse magama ei mahu, pole me talle sisetingimustes päevasel ajal suutnud magamist selgeks õpetada!

Enda sõnul väidab Mia end lasteaias magavat, aga lõpuni ei saa teda selles küsimuses usaldada – ta räägib pärast lasteaiapäeva maad ja ilmad kokku, ning kui endal sõnad lõpevad, siis käsutab, et räägi ise edasi.

Ma pole kunagi saanud näiteks adekvaatset pilti sellest, mida laps lasteaias sööb – menüüs näib alati olevat kartulisupp ja kui ma küsin, kas liha ka pakuti, siis Mia noogutab, ikka pakuti ja kas porgandit ka – ikka porgandit ka jne jne, mida iganes ma välja käin. Teinekord muidugi on Mia taas hoopis teises tujus ning saab kole vihaseks, kui ma lasteaia kohta midagi küsin. „Ma ei taha sellest enam rääkida, ma ei taha seda lasteaeda meenutadagi!“

Aga jah tagasi magamise juurde - lugesin just suvist juttu sellest, kuidas me Miaga juunis Eestisse sõitsime (samasugust etteastet ootaks sel laupäeval, kui me autoga Eestisse tuleme) – auto on ikka see kõik see parem magamiskoht. Kui me jõulupuhkuselt tagasi tulime, ohkas Mia kohe mõnuga, kui oma autoistmesse sai, viie minuti pärast keeras poolküljetsi ning magas nii, nagu poleks ta kõik see aeg saanud voodis magades korralikult välja puhata.

Kõige ohtlikum on hakata kuhugi sõitma kella nelja-viie paiku. Eelmisel nädalavahetusel otsustasime me viimaks üsna meie kodu lähedal asuvasse Kesk-Euroopa suurimasse veekeskusesse minna, aga seks ajaks kui me parkimiskoha olime leidnud, magas Mia juba sügavalt oma hilist uinakut ning me tulime sama targalt tagasi. Järgmine päev läksime uuesti ja leppisime juba enne kokku, et juhul, kui ta magama jääb, äratame ta üles. Vaeseke jäigi muidugi taas magama ja sai peaaegu une pealt vette visatud. (Ma usun, et veekeskusest tuleb edaspidi veel juttu, aga peab ütlema, et asi on tehtud ungari parimate SPAde vaimus – seda asja need madjarid oskavad!)

Ebaregulaarne päevauni, mida see lapsuke iseenesest näib veel vajavat, tipnes eelmisel nädalal aga sellega, et kl kuus õhtul vajus Mia autos magama. Sai tõstetud tuppa, kl kaheksa katsusin vaesekest üles äratada. Ei võtnud jalgu alla. Miskipärast ei olnud me ise ka veel öösel kl kaks magama läinud, ja siis otsustaski Mia üles ärgata. Läksime kööki, sõime kõhu täis, lugesime korralikult unejuttu, pesime hambad puhtaks, ning läksime kl nelja paiku magama tagasi.

Ega muud ei olegi, kui et sellise rütmivaba elu juures pole oma hobide (loe: raamatute) jaoks peaaegu ühtki vaba hetke. Aga sellestki olen ma juba kirjutanud. Mis siis ikka, hiljuti lugesime koos Miaga Laabanit. Mõlemad leidsid oma. Mia jagu saab siia ehk ka üles.

Pilt on eelmisest suvest.

Tänane naljaannus

2011-03-01T15:34:00.000+02:00

Segi nagu Kört-Pärtli särk
Mia paneb pükse jalga, topib ja sikutab ning just enne, kui need viimaks üles saab, tähendab: "Need ei ole püksid, see on hoopis särk."

Muide, Mial on endiselt täiesti ükskõik, mida ta kannab. Pole mingeid ilminguid selles suunas, et peaks kolm korda päevas kostüümi vahetama või riiete abil kellekski kehastama. Kui ma lasen tal ise riideid valida, siis põhimõtteliselt ei pane ta midagi selga.

Lumivalgukese teemal
Mia peegli ees: "Peeglike-peeglike, kes on seina peal?"

Mia nimetab end teiseks lumivalgukeseks ja toob tõenduseks, et neid on kaks, oma käekotikese, kus peal lumivalguke ja tema sõbranna. "Aga Mia, kui Sa lumivalguke oled, siis kas Sulle ka printsi jagub?", küsin mina. "Issi on minu prints!"

"Mia, magama!", "Ma ei saa, ma keedan pöialpoistele süüa!"

Mälust
"Mia, mida te sporditunnis tegite?" "Me tantsisime käest kinni, Luca ja Dorka ja Lena ja mina ja poiss ja poiss ja tädi ja tädi."

Eksole - olemasolevate laste nimesid ei mäleta, aga Luca - ta sõbranna eelmisest lasteaiast, keda ta pole peaaegu aasta otsa näinud, on kaljukindlalst meeles ja alati olemas.

Mia oma sünnipäevakülalisi ootamas.

Taevas on nii ilus!

2011-02-22T13:48:00.002+02:00

Öeldake, et keel on suus siis, kui suudad selles keeles nalja visata! Mia rebib viimasel ajal mõnuga kildu (kuigi eks see on rohkem selline pooljuhuslik ja kontekstist kinni). Tavaliselt kirjutavad kaheaastaste mammad killukesi üles, aga meil siis mõnevõrra hiljem, ent see-eest kohe mitme keeles korraga:)

Mia ise pöörab ka keeltele viimasel ajal rohkem tähelepanu. Kui ma näiteks küsin, et mida nukud omavahel räägivad, siis esiteks täpsustab ta, mis keeles nad räägivad ja siis alles, mida nad räägivad.

Siis on ta aru saanud, et ei oska inglise keelt ja palub kogu aeg tõlkida. "Emme, mis sa nüüd issile ütlesid!" Kuigi igapäevasematest asjadest saab ta vist ikka aru ka, täitsa adekvaatselt sekkub keskustellu. Aga otseselt tõlkida, et mis see või see erinevates keeltes on, ta veel eriti ei oska. Huvitav on see, et pärast Bulgaaria vanaema kolmenädalast siin viibimist (ja minu pidevat äraolemist) läks ka eesti keel jälle palju paremaks! Vahetevahel arenevad need keeled kuidagi koos ja siis jääb jälle üks maha ja annab ruumi teisele.

Kõige kipakam on ikkagi see ungarikeelse lasteaia asi - üheltpoolt on see ainus, mis meil siin võtta on, teisalt käib ta seal ainult ülepäeva või nii ja keeleomandamisele selline ebaregulaarsus eriti kaasa ei aita. Lasteaiakasvatajad olid algul väga üllatunud, kui minu järele tulles lapsel keelepaelad lahti läksid. "Oi, ta on nii jutukas, meiega ei räägi ta midagi!" Ja isegi nüüd pidavat ta rääkima ainult siis, kui temaga üks-ühele räägitakse! Nii et ma ei teagi, paljudest mängudest ta seetõttu välja jääb, et ta teistele võrdne vestluspartner pole! Kui ma Miale kl 17.05 järele jõuan, on ta ALATI viimane laps rühmas ja kogu tähelepanu on muidugi temal, aga kuidas muidu, keset päeva on, ma täpselt ikkagi ei tea!

Muide, laps, kelle ma tagasi saan, lõhnab alati kasvataja-söögitädi muside järele:))) Kui Mia eelmisesse lasteaeda läks ja võõraste lõhnadega koju tuli, ei saanud ma alguses aru, et mis see on, aga nüüd ma olen harjunud, et Mial on alati üks lemmikkasvataja, kellega nad kussutavad ja mussutavad.

Aga viimas 24 tunni killukesi siis ka!

Mia sätib oma voodis magama ja ma küsin temalt: "Ega Sul külm ei ole?" Mia: "Mul on jahe, ma tahaks juba koju!" Ausalt öeldes tuli täielik mõttekramp. Kui laps ka juba aru saab, et me elame ajutisel pinnal, ühel oma paljudest üürikodudest, siis äkki oleks aeg... Ma ei tea, kas ma kuulsin valesti, aga minu arvates pomises Plamen miskit sellist, et kodus on -30. Ehkki Plamen sureb enne maha, kui Eestisse kodu rajab.

Ma lõikan noaga sõrme. Mia: "Ruttu-ruttu, paneme kleepeka peale!"

Mia auto tagaistmelt välja vaadates: "Nii ilus on!" Ma siis küsin, et mis on ilus, kuna enda silm ei suuda küll kuskil midagi ilusat tabada ning laps vastab: "Taevas on nii ilus!"

...eilseid uudiseid lugedes ja mitte ainult eilseid...

2011-02-21T13:37:00.003+02:00

Reinkarnatsioon

2011-02-14T17:14:00.001+02:00

Ma ajan aeg-ajalt Mia ja Kristi nimed segamini, sest Mia on täpselt nagu Kristi väiksena, sellisena nagu ma teda mäletan. See on siis sissejuhatuseks...

Mia arvates saab ta kasvada ta nii suuremaks kui ka väiksemaks. Näiteks, kui ta suuremaks kasvab, läheb ta kooli, aga kui väiksemaks, võtab ta Kärdilt luti ära ja hakkab ise lutitama (tal on ikka nii südame peal, et ta on luti jaoks liiga vana). Või siis muutub beebiks ja hakkab iga asja peale nutma. Nii ta mulle räägib. Ja kui ma eile küsisin, et kui sa muudkui väiksemaks muutud, kas sa kaod siis lõpuks ära ja mis siis edasi saab?, vastas ta, et siis ta hakkab Kristiks.

***

Kunagi võttis minuga ühendust saatkonna konsulaar ja teatas, et on mu koordinaadid edastanud ETV väliskorrespondent Kadri Kukele, kes tuleb Ungari EL eesistumispoolaastast lugu tegema. Ja tahtvat teha lugu ka siinsest eesti kogukonnast ning käima läinud mudilasrühmast.

Hüva, võtsin kampa veel ühe titemamma ning seadsime ühel vihmasel keskpäeval sammud Püha Stefani Basiilika poole, ise teineteisele meelde tuletades, et seekord räägime Ungarist ainult head. Ainult et esimese küsimusega, mis palus rääkida Ungaris lokkavast korruptsioonist, tõmmati meie headele plaanidele vesi peale. Tegime oma 2x2 minutit intervjuud ära ning küsisime siis, et kuhu mudilasringi teemad jäid. Selgus, et lugu läheb tänaõhtusesse Välisilma. Nii et kohtume siis Välisilmas;) ehkki huvitav ikkagi, kas ajakirjanik ei peaks enne intervjuu kokku leppimist ütlema, kelle või mille jaoks ta lugu teeb?

Leiutajatemaa

2011-02-09T14:05:00.008+02:00

Ungari turismiamet on Ungari EL eesistumise ajaks üllitanud väga ungaripärase promovideo. Too alatasa suudlev noorpaar, kes Ungarit avastab, on hästi ungaripärane! Ma ei usu, et kuskil mujal metropolis oleks võimalik näha rohkem avalikult miilustavaid inimesi, kui siin. Näiteks eskalaatoriga maa alla sõites või rongi oodates ongi põhiline ajaveetmisvorm suudlemine. See muidugi stimuleerib ajutegevust ning näete ise, mis sellest sündinud on...;)

Ehkki ausalt öeldes on mul kahtlusi nende leiutiste asjus ja täitsa huvi pärast vaatasin ma praegu Wikipediast, keda peetakse pehmete kontaktläätsede leiutajaks. Wikipedia ütleb, et selleks on tsehhi keemik Otto Wichterle, promovideo väidab muidugi midagi muud. Läätsed tekitasid minus kahtust seetõttu, et kui ma kaheksa aastat tagasi siia tulin, oli see siin täielik luksuskaup, mida väga vähestes salongides saada, eksklusiivtoode, 10 korda kallim kui kodus.

Ma vaatasin nüüd ka järele, kes on vinüülplaadi ja külmiku leiutanud... nojah... vaadake ise ja mõelge.

Aga see-eest näete mu kodulinnakest - sest hetkest, kui noorpaar jalgratastele saab. Panoraam üle Doonau ning siis vanalinna. On ju ilus!

Ja too lennujaam, kuhu noorpaar maandub, on odavlendude lennujaam, aastast 1938, kuid hiljuti renoveeritud (mille eest ta pälvis ka Euroopa kultuuripärandi säilitamise auhinna, Europa Nostra) ja tõsti hästi uhke ehitis, muide ka linnale mõned kilomeetrid lähemal, kui täiesti mitte midagi ütlev tavalennujaam.

No ja siis muidugi see lõpustatement. Ütle mulle üks Ida-Euroopa riik, kes oma tüdrukutest nii ei arvaks:)

Nautige!

Välismaast ja vahukooretordist

2011-02-04T17:58:00.001+02:00

Aasta on alanud kulinaarselt väga õnnestunult. Ma olen leidnud Budapestis ühe normaalsete hindadega Itaalia söögikoha, kus kvaliteet on alati seesama (seda ei juhtu Ungaris peaaegu mitte kunagi) ja toit väga maitsev! Siis otsustas üks meie linnakeses resideeruv vietnamlanna meile hakata lõunaks süüa tegema - ning me oleme kõik kollektiivselt täiesti sillas. Üks töölõuna ei saa lihtsalt nii hea olla!!! Täielik gurmee! Ja sa tead, et saad seda jälle ja jälle ja jälle... Kusjuures paneb ta rõhku sellele, et me sööksime tervislikult, tasakaalustatult, kala ikka ka jne. Eile oli meil nt eelroaks maguskartuli ja kookospiima ning koriandriga maitsestatud kõrvitsasupp. Selged, puhtad, tasakaalus maitsed idast.

Ning lõppeks peab konstateerima, et võib olla väga vabalt olen ma juba söönud oma selle aasta parima söögi - sametpehme merevähisupi ühes Uppsala õduses söögikohas, millel nimeks "Bistron". Kusjuures too sametpehme merevähisupp tuleb panna sellesse konteksti, et ma olen juba jõudnud ka süüa tippklassi restoranis valmistatud põhjapõtra. Äkki tuleb väga õnnestunud sööma-aasta?:)

Kõlab küll nii nagu ma ise üldse süüa ei teeks, aga ma tõesti ei ole millegi võrdväärsega hakkama saanud. See-eest on Mia hakanud palju paremini sööma kui mullu, ning isegi kui talle väga peale ei lähe, siis ta vähemalt proovib.

Uppsala juurde aga tagasi tulles - ma pole oma viis-kuus aastat vähemasti Rootsis käinud ja seal ringi jalutades tekkis mul korraga selline mõttekäik... (Ahjaa, aga enne mõttekäiku peaks veel selgitama, et ma ei saa üldse aru mõistest "välismaa", minu arvates ei ole sellist asja olemas. On kõiksugu teised maad, oma probleemide ja rõõmudega, aga mingit üldistatud välismaad olemas ei ole. Aga praeguse mõttekäigu illustreerimiseks sobib see välismaa küll:))

Niisiis, kui 80ndatel piirid naaatukene juba avanesid, sõitsime me 88. aasta suvel vanematega - nagu ka kõik teised eestlased kas siis natuke varem või hiljem - Soome. Meil oli 40 päevane grand tour läbi Soome, sest põhimõtteliselt oli kogu Soome rannikust rannikule täis sõpru, kes olid kõik need 80ndad meie kodu väisanud (mis kõik hakkas sellest, et Kristile oli tarvis hoidjatädi ja nii tuli meie ellu tädi Anni, kes on ingerisoomlane ja kellest sai meile ottomummo ja siit paljud asjad oma alguse said...). Novot - peatumata pikemalt "vaba maa kaljul"* ja tollele mälestusväärsel justkui slow motion sõidul (Mercedeses) läbi hämarate valgustatud Helsinki tänavate (Aleksanderinkatu, Mannerheimintie, eks ole...), kus me esimest korda nägime valgustatud vaateaknaid ja tänavamelu, ütlen ma vaid, et Soome sättis standardi sellele nn. välismaale. Disain, söök, puhtad maitsed, kodud, lõhn (mäntysoapa lõhn), elustiil, looduslähedus. Siis jätkus 90ndatel rohkelt Rootsit ja Norrat ka. Ning see kõik lihtsalt süvendas pilti sellest, kuidas on "välismaal". Sel hetkel ju ei osanud nii mõelda, et tegemist on üha üsnagi omamoodi Skandinaavia-saarekesega keset Elu mitmekesisust.

Ja siis seal Uppsala ringi kõndides ma korraga leidsin end mõtlemast, et võib-olla sellepärast polegi Ungari suutnud mulle kunagi vähegigi meeldida, et ta on NII erinev sellest, milline üks korralik "välismaa" peaks välja nägema ja toimima. Mitte üheski punktis ei lange kokku kunagi noores teismeeas tekkinud "välismaa"-standardiga.

Ja vahukooretort puutub siia nii palju, et tollel mälestusväärsel grand touril ei puudunud mitte üheski meid võõrustavas kodus hooajaline kermavaahto-mansikkakakku, Ungaris ei lähe vahukoor, muide, üldse vahtugi! No mis välismaast me siin räägime:)))

* Helsinki lahe saarestikku ma nagu sellelt esimeselt randumiselt ei mäleta, külla aga seda, et päris sadamasse jõudes vaatasin ma mingit lähedalolevat kaljunukki ja mõtlesin hingevärinal - esiteks ma olin just saanud 14 ja teiseks oli käimas laulev revolutsioon, eks ole! - et see ongi vaba maa kalju. Me oleme ikka Kristiga mõnikord hiljem seal "vaba maa kalju" juures kokku saanud, kui erinevatest suundadest laekume.

Hetk. Roosa

2011-01-31T16:28:00.003+02:00

Eelmise postituse mustvalget saagu tasakaalustama roosa. Olgu öeldud, et mu enda garderoobis on vahetunud must roosa, aga mitte ainult lihtsalt roosa, vaid roosa vastu selle kõikides värvitoonides - vanaroosa, fuktsiaroosa, roosteroosa..., nii et mul lõpuks enam ühtki musta hilpu ei olnud. Siis hakkas see vaikselt lilla poole kalduma ning nüüd on must ka ringiga mu kappides tagasi. Kusjuures peab peale passima, et ta jääks ikka aint teistele värvidele aktsenti andma, sest juba ma näen, kuidas ma hommikuti musta mustaga sobitan.

Miale pole ma teadlikult roosat soetanud, aga tore oli ikka, et kampsunite ja pluuside alt roosa särk välja tuli, kui lahti paluti riietuda. See võinuks vabalt ka nt sinisemummuline olla.

See on väga Mialik olek - muiata ja häbeneda ühteaegu.

Vaadake selle lapse silmi!

Inglite linn.

Hetk

2011-01-31T13:58:00.007+02:00

Ma usun, et Krista Kõivu tollal veel palju kodukootum blogi andis suure tõuke siinse blogi pidamiseks. Vähemasti ma mäletan, et kui ma tolle leidsin - ja ma pean ütlema, et ma ei teadnud blogimaailmadest tollal midagi ning ei huvitanud nagu ka -, lugesin ma kõik ta sissekanded algusest peale läbi ning efekt oli samasugune nagu oleks Bullerby lapsi lugenud. Loomulikult rääkisin ma Krista blogist ka Kristile ning üsna varsti käisid Krista tegemised ja lapsed meie jututeemadest sama harjumuspäraselt läbi nagu muud kodakondsed.

No ja oli ainult aja ning Krista fotograafiks kasvamise (seda on olnud täiesti fantastiline jälgida) küsimus, millal me tema juurde fotosessioonile jõuame. Me käisime neljakesi - Kristi, Kärt, Mia ja mina, sest Kuldar oli tööl ning Plamen oli Eestist seks ajaks juba jalga lasknud. Ning loomulikult polnud tegemist sellise sulni ettevõtmisega, nagu Krista oma blogis fotosessioone ekslikult kirjeldab, vaid ikka korraliku (tihti tagajärjetu) veenmistööga, et laps võiks ka pildile tulla (suurema puhul) ning valuliku ümberriietumis- ning söögiaega sissesõitmisprotsessiga (väiksema puhul). Krista ütles, et emad olevat korduvalt kurvalt nentinud, et nende fotosessioon ei sarnanenud mitte põrmugi sellega, kuidas Krista veebis asju kirjeldanud on.

Ma astun ka "kurbade emade" leeri, nentides et Mia "ametlik" pildistamine läheb aasta aastalt keerulisemaks. Võib-olla sellepärast ongi minu arvates üks parimaid pilte tulnud mitte lastest, vaid meist endist. Nii toredat õdede-pilti pole meist kaua tehtud. Aitäh, Krista! Me muidugi rääkisime Sinust, Su elu- ja üleelusuurusest veel hulk aega, kui olime pärast sessiooni kohvikusse maandunud. Õdede omavaheline kvaliteetaeg:)

Järgmises postituses näitan lapsi ka:) Krista enda viite pildistamisele leiab siit

Juba 3!!!

2011-01-21T14:54:00.004+02:00

Või siis alles kolm, aga juba teab, et tahab minna tsirkusesse lõvitaltsutajaks! Klouni- ja tsirkuseteema tuli sisse jõuludega (Mia on mõned korrad jutu sees isegi klouni ja jõuluvana segi ajanud) ning jääb nüüd, kui Mia sai sünnipäevaks tsirkuse lauamängu, ilmselt kauemaks.

Mia Johanna sündis üleeile kolm aastat tagasi kl 22.29. Meil on juba traditsiooniks saanud, et ma meenutan sel päeval Plamenile, kuidas ta juba seal õhtupoole, sünnitustoas, kus mina ausõna olin otsi andmas, laotas mingi kapikese peale laiali ajalehe ning sinna peale söögi, mille minu ema, kes oli kuulnud, et Plamen pole päev otsa söönud, isaga haiglasse saatis.

Nii minu kui ka arsti kurja pilgu peale korjas ta oma asjad muidugi kibekiiresti uuesti kokku. Esimestel aastatel ajas Plamen tagasi, et tema pole ajalehe pealt süüa tahtnud. Aga nüüd ta juba tunnistab, et oli vist meeltesegaduses vms.

Ja üldse - see ajalehe pealt söömine ei läinud kuidagi kokku minu imagoga - väike must kleit ja kontsakingad viimase hetkeni. Sissekirjutanud ämmaemand küsis, kas tulin otse kontserdilt. Ta ei võinud ju teada, et klassikaline väike must (ei olnud ostetud rasedateriiete osakonnast) oligi viimaks ainus, mis mulle selga läks. Ning ilma kontsata kingi ma üldse ei kannagi, kui nad just rannaplätud ei ole. (Vahepalana olgu öeldud, et see Mark and Spenceri kleit on lihtsalt super – ma võtsin selle kevadel välja ja kandsin taas mõnuga.)

Aga jah, alles ta sündis ja juba kolm!!! Alles aasta tagasi oli ta nii väike ja nunnu ning nüüd juba suur preili, kel omad tujud ja tahtmised. Ning meie asi mõistatada, kus järele anda ning kus printsipiaalseks jääda. Eks me anname enamik kordi järele... Üldiselt on kasvatusteema meil, jah, esimest korda jutuks, ent eeldusel, et inimene on kolmandaks aastaks kujunenud selliseks nagu ta jääb ja saab, oleme meie oma kasvatamisega juba hiljaks jäänud.

Mia lemmiktegevuseks laulmise-tantsimise kõrvale on hetkel puzzlede kokkupanemine ja miskitpidi nagu võimlemine. Näiteks tuleb kööki ja paneb ühe jala köögilaua peale (mis on kõrgel) ja asjatab siis teisel jalal olles. Ütleks, et täitsa ilus paindumine:) No aga et paljude teiste asjade kõrval ei tohiks ka jalga köögilauale panna, ennetab Mia keelamise sellega, et nimetab ennast ise "pahaks tüdrukuks", samuti “ma olen kade”, kui miskit endale hoiab.

Ma ei mäleta, et ma oleks talle kunagi "paha tüdruk" öelnud - mõnedest jonnihoogudest hoolimata, mis peaasjalikult tulnud sellest, et keegi on teinud tema eest ära midagi, mida ta võinuks ise teha - kraani lahti keerata, shampooni pähe panna jne - on ta ikka väga koostööaltis laps. Võib-olla on see "paha tüdruk" Pipi-lugudest meelde jäänud, seal ikka noomitakse Pipit nõndaviisi.

Huvitav on see, et kui ta on minuga üksi, on ta superhea, meil ei ole kunagi ühtki konflikti, kui ta on vanaemadega, ei jõua need teda ära kiita – sööb, magab, käitub eeskujulikult. Aga kui on tegemist segakooslustega, näiteks mina plus Plamen plus mõni vanaema või siis mõni võõras, oskab ta jonnida ning oma rida ajada küll.

Ja nalja saab temaga ka ikka kogu aeg. „Emme, kus sa lähed?“ „Ma lähen toon issi linnast ära!“. „Aa, ma ei hakka siis nutma!“

Sünnipäevahommik oli seekord udune, Doonaust rõske, päikseta ja loomulikult täiesti ilma lumeta. Sünnipäevakoogiks Maru retsepti järgi tehtud põldmarjadega toorjuustujook (peab ütlema, et klassikaline Manhattani juustukook meeldib mulle rohkem). Pärast seda, kui Mia oli tagajärjetult üritanud puhuda ära küünlaid (tegemist oli võluküünaldega, mida ei saanudki ära puhuda), igahommikuse pudru ära söönud ning kingitused lahti teinud, võttis ta kaasa shokolaadiglasuuri alla peidetud tervisliku porgandikoogi ja suundus lasteaeda.

Pärast lasteaeda käisime uisutamas – Mial tuleb iga korraga üha paremini välja, kui alguses oli vaja hoida kas kehast või mõlemast käest, siis nüüd piisab juba ühest käest. Mina sain ka oma plusspunkti kirja – jääl olnud uisutamistreener küsis, kas ma olen iluuisutaja:) (Mis oli seda magusam, et enne oli ta arvanud, et ma tahan siniseid plastmassuiske vahetada valgete nahkuiskude vastu värvi pärast.)

Ning õhtu lõppes pizzeerias, ei olnud minust enam pärast kahe koogi meisterdamist köögis asja – pidu on alles ees.

Palju õnne Mia Johannale ja meile!

Aasta esimene päikseloojang

2011-01-17T20:51:00.003+02:00

Ma olen tööl tagasi ja mul on viimaks aega vaadata, kas mõni pilt kolmenädalasest Eestis-olekust ka välja tuli:) Lubage esitleda - 1. jaanuari päikeseloojang, üks väheseid selgeid, mida sel aastal on õnnestunud näha! Mitte põrmugi kehvem päikeseloojangust minu 2010. aasta kõige ilusamal hetkel (millest kirjutan järgmises postituses).

City läbi roigasaia, no ei võta toru rohkem.

Vana armastus lööb lõkkele

2011-01-16T03:21:00.002+02:00

Ungaris on kaheksa soojakraadi, Mia magab juba poolest päevast eilset reisiväsimust välja. Kõlarites laulab Mari Pokinen „22“. Sõbrad – kas teil on juba see plaat??????? Marss-marss, poodi!

Me kasutasime taas trajektoori auto-laev-liinibuss-rong-takso-lennuk-takso, mis planeerimisfaasis tundub üliodav, aga tegelikkus osutub muidugi teistsuguseks. Selle tegi mulle selgeks keski ankeeditäitja, kes mulle lennujaamas juurde astus ja palus kokku arvutada, palju ma selle poole päevaga, mis ma Soomes olin, raha sinna jätsin. Transpordi eest maksite – jaa, sõite - jaa, asju ostsite – jaa.

Sellisel moel liikudes on igas transpordivahendis täpselt kaks tundi aega, nii et võiks ka silma looja lasta, aga laevas on Lotte nurk ja Mia muidugi naelutatud teleka ette. Mis paneb mind arvama, et niipea ei saa meil kodus telekat olema. Helsinki-Turu kiirrongis on supervahva lastenurk ühes lasterongi, ronimispuude, ehitusklotside ja raamaturiiuliga. Ning Turu teises terminaalis, kust ungari odavlennufirma Wizzair lendab, ja mis ise rohkem kui tagasihoidlik, on ka korralik lastenurk. Lennuki peale jõudes oli Mia juba nii kuraasi täis, et puges stjuardessilt jalge vahelt läbi, kui see juhtus ta teel peal ees olema. Mina ise olin selleks ajaks juba täiesti kustunud. Kas on kunagi olnud nii, et mu kohvrile, mida ma vapralt läbi riikide vean, ei ole pandud silti very heavy?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kui väga ma eesti talvest juba puudust tunnen, jaanuaris kevadõhku nuusutada pole miskit hea mõte. Ja rohkem veel kui ainult talvest – suusatamisest! Sõbrad, ma panin üle 15 aasta suusad alla ja mu kere käitus nii, nagu oleks ta need viisteist aastat seda suurpäeva oodanud!!! Tehnika oli alles (klassika jätsin ma juba noorepõlves maha), jõudu oli – Mia tassimisest on käed tugevamad kui kunagi varem ning tõukamisel kulub see ära, võhma oli – mäest küll üles ei suusata, aga talve lõpuks kindlasti suusataks. Kuskilt valutama ei hakanud, järgmisel päeval lihased haiged ei olnud. Aga meel muutus ärksaks, vaim virgeks. Naeratus tuli püsivalt suule. Mõtted pähe, kõik tundus korraga nii teostatav ja see, mis vaja teostada, nii lihtne ja selge. Palun öelge, miks ma olen end sellisest mõnust eemal hoidnud?

Kogu mu lapsepõlve talvelaupäevad möödusid nii, et hommikul sõitsid Yle 1s või 2s Juhan Mieto, Harry Kirvesniemi, Marja-Liisa Kirvesniemi, hiljem Gunde Svan (ma olen Rootsis ka ta muuseumis käinud), Torny Mogren, Smirnov, Bjorn Daehlie. Ja kui nad olid finišisse jõudnud, panime meie isaga maja ees suusad alla ja läksime oma ringe tegema. Sütiste, Nõmme ja Harku ringide vahele mahtusid suusalaagrid Neerutis, Haanjas, Elvas, kus nädalavahetusel kindlasti üle 100 km sõideti. Ja ma olin siis 12-13 aastane. Ma mäletan, kui telekas alles hakati uisku sõitma ning meie kohe seda ka raja peal järgi tegime. Ah, kuidas ma armastasin suusatamist, kõrgeid laskumisi, tempot ja seda tunnet, et oled oma raja ja tempo täielik peremees. Suusatamine on oma olemuselt minu element – parajalt tehniline ning nõuab vastupidavust. Ma armastan kõiki tehnilisi alasid, sest nad tulevad mul hästi välja:) Ma isegi kaalusin omaette Nõmme suusakooli minekut, aga kuna ma tegin kergejõustikku, jäi see mõte katki ja eks ma teadsin ka, et siis on vere maitse kogu aeg suus. Ja sellest hoolimata hakkasin mina sel ajal juba lõpetama, kui Bjorn Daehlie alles oma võiduseeriaid alustas.

Ma olen palju mõelnud, et meie isa oli 40+, kui ta meid lõputult suusatama, ujuma, matkama, ronima, süstatama viis. Ja kas mina oma praegust passiivset elu elades sama vanalt üldse jaksan veel jalga jala ette panna? Ning nüüd see suuskadele tagasi jõudmine oli nagu mingi noorema, energilisema, elutahtelisema ja rõõmsama iseenda leidmine. Ning mis mind takistab jätkamast – igal õhtul pärast tööd suuski võtmast ning pea selgeks suusatamast – kliima ja geograafiline asukoht. Ma ei saa ju iga nädalavahetus Alpidesse suusatama sõita. Mis siis teha? Vahetada uiskude vastu - ka seda ma armastan. Aga siis peaks trenni minema, kui ikka hüpata korralikult ei oska, pole asi nii huvitav. Asi on ellujäämises!

Asjakohast pilti ei ole kusagilt võtta, aga sealt ülevalt hakkab talve võlumaa - suusarajad, kelgumäed, uisuplatsid, snowtubing, hüppemäed, Trummi basseinidesse on isegi jääauk raiutud, kuhu pärast suusatamist ja sauna hüpata võib. Tule ainult koju!

2011

2011-01-07T11:43:00.001+02:00

Ütleme, et mõttepaus.

1. jaanuari kandis õe tagaõues tähti vaadates soovisin ma niiväga paari-kolme asja, ja kui ma jõudsin mõtetega Oma Koha soovimiseni, kinnitasin ma pilgu tähele, mis osutus... lennukiks. Kas see tähendab veel ühte aastat kodutuna maailmas...?

Vast ei ole veel hilja soovida teile head uut aastat ning kõikide soovide täitumist! Ja endale natuke sihikindlamat liikumist oma soovide suunas.

Pildil Pula amfiteater Arena.

Paluks ilma klounideta jõule!

2010-12-15T13:49:00.002+02:00

Tegin eilse sissekandega Miale liiga: jänkulaul on absoluutselt selge, algusest lõpuni. Kui viimaks märkas demonstreerida, laulis kohe mitu laulu jutti - ka "tiliseb, tiliseb aisakell" ning veel mõned jõululaulud on peas. Esimest korda üksinda lauldes tuli küll et "kuuse alla joogid viin", aga pärast muutusid joogid kookideks ning meiepärast võiks nüüd pärisjõulud pihta hakata küll. Ühes lume, aga ilma klounideta, paluks!

Kahel jõulupeol, mida mina olen sel aastal juba väisanud, on peategelaseks olnud kloun! Tähtsuselt järjekorras teine on Krabat, see on sarvedega tegelane, kes viibutab laste poole vitsa kui vaja, no ja lõpuks siis jõuluvana ka, ehkki tema istub tavaliselt kuskil nurgas ja miskit rohkem ei tee, kui annab kinke kätte.

Ungarlastel ongi nii, et 6. detsembril, püha Nikolause päeval käib lastele Miklos (kes on siis selline meie jõuluvana moodi tegelane) kinke toomas. Ma mäletan, et olin väga üllatunud, kui leidsin esimestel aastatel oma töölaua pealt 6. detsembril kingituse, ise muidugi algul ei teadnud ja hiljem taas polnud meeleski, et samamoodi tuleks oma kolleege juba nii varakult meeles pidada! Aga kogu jõulumeeleolu on siin täiesti teistsugune, krabatlikult lärmakas, ilma igasuguse jõuluharduse, -küünalde, -lauludeta, nii nagu meie seda tavaliseks peame.

Hiljem, 25. detsembril toob kuuse ingel (st ema ehib selle salaja ja üksi toas, sellal kui lapsed nt isaga kaubanduskeskuses aega viidavad) ning kingitused toob Jeesuslapsuke.

Et teid veenda jõulupeol korraldatud tsirkuses, panen pildi.

Sellise trikoloorikeerutamise peale annab ikka tulla! Oh neid ungarlasi!

Detsembrikilde

2010-12-14T16:28:00.003+02:00

Eile sai Mia sukeldumise selgeks. Senimaani oli ta hüpanud basseini jalad ees, nüüd näitasin talle paar korda ette, kuidas sukelduda - käed ja pea ees vee alla liuelda, mitte kõhu peale hüpata jne - ja juba ta sukelduski. (Kusjuures see minu näitamine oli rohkem selline kuivtrenn, ma ei saa ju lastebasseini pea ees viskuda). Räägin basseinis mingi regular'iga juttu ning mis ma näen. Laps hüppab kõik see aeg mullivanni äärelt (mis on ikka üsna kõrge) basseini. No nagu saarmaposs. Ilusti pea ees ja ikka kohe basseinipõhjani välja liugleb. Ja väga ilusti tuleb välja ka. Seda olen ma talle enne rääkinud, et kui vesi tuleb üle pea, peab end tugevasti põhjast jalgadega üles tõukama.

Tore näha, kui lapsel veega nii hea suhe on. Ma ei tea, kuidas Eestis, aga Ungaris - suurte ujujate maal - organiseeritakse juba nelja-aastastele ujumiskursusi, koolipoiste seas on populaarne veepall. Mia neljane sõbranna Lucika ujus äsja neljaseks saanuna juba väga ilusti. Et korralik ujumisoskus on olnud meie kodus üks põhiprioriteete, siis me töötame selles suunas edasi:)

____

Aga mitte pooltki nii andekas on Mia jõululuuletuse päheõppimises. Valisin Eesti lasteluule kuldraamatust kõige lühema luuletuse - neljarealise, mis kõlab nii

Olen alles pisikene,
lühike on minu lookene.
Kallis jõuluvana, tere,
palun anna piparkooke!

Mis siis omakorda Mia esituses kõlab nii -

olen alles pisike
lühike on minu lohuke
kallis jõulutere, tere
anna piparkooke

Ma muidugi pugisen siis seda kirjutades naerda, sest ta etlemine on tõeline mudilasklassika! Algab kole venitades ja iga sõna järele mõeldes ja mida "piparkoogile" lähemale, seda entusiastlikumaks muutub. Sõnast "looke" ilmselt aru ei saa, kuna vaidleb vahepeal vastu, et jõuluvana ju ei ole lühike, vaid suur ja pikk.

Nojah, mõnedel teist õnnestub seda veel kuulda.

Jõululauluks valisime "Jänkule ma jõulud teen", aga seegi vajab veel harjutamist!*** Aint hundi osa on hästi meelde jäänud.

___

Pärast seda, kui me oleme põhjalikult tudeerinud "Sööbikut ja pisikut" käib hambapesu Mia eestvõttel nii: alumisi hambaid harjates käime külas sööbikul, ülenimisi harjates pisikul. Siis tuleb oravahammaste kord (esihambad) ja siis hundi keel!

____

Rääkisin Miale, keda me sellisel erakordsel üritusel nagu Eesti Saatkonna korraldatud kohalike eesti laste jõulupidu näeme: Oliveri - ahah, Laurat - ahah, Hanna-Liisat - ahah, kaksikud. Oli Mia kommentaar Hanna-Liisa nimele.

Detsembripäikeses

2010-12-07T17:15:00.001+02:00

Nojah, mis ma teha tahtsin, enne kui Türgi piltidele komistasin, oli panna üles paar pilti Miast. Selline tunne on, et blogi nimitegelast viimasel ajal eriti ei näidata. Siin ta on, niipalju kui detsembrikuine hommikuvalgus lubas pildile saada. Suur tüdruk juba, nagu ta ise ütleb, saab ta jaanuaris kümne aastaseks!

Kodeeritud sõnum mummile: Mial on äkitselt tekkinud kaisuloom - saarmapoiss:)) Varem pole ta ühegi looma vastu erilist huvi üles näidanud.

Ma näen nüüd ise ka, et tukka on vaja jälle kärpida. Ühe suvalise juuksuri juures me juba käsime pärast Mia enda suurt disainitööd. See ütles, et tukka ei saa nii lühikeseks lõigata, nagu ta ise lõiganud on, ning õhendas ja salgutas siis ka ülejäänut, mis tegi asja ainult hullemaks. Aga nüüd saab vist küll lõpuks sirge tuka ette lõigata.

(üks juhuslik meenutus)

2010-12-07T14:31:00.027+02:00

Tahtsin blogi heaks hoopis muud teha, aga komistasin Türgi piltide otsa, seega - kaks mosaiiki aastaalguse reisist. Ma olen korduvalt Istanbulis käinud, aga alati kas detsembris või jaanuaris. Elamusterohke on ta muidugi igal ajal ja iga ilmaga, aga seda turismiraamatutes kirjutatud Istanbuli-fiilingut ma kätte saanud veel ei ole. Kuigi võib ka olla, et see on juba käest lastud - kuidagi rohkelt on see suurlinn oma pimedamat ja suisa vägivaldset palet meile näidanud.

No ja kuna Plamenit peetakse Türgis türklaseks ja pole miskit, mis teda tigedamaks teeks:))) siis suvist city breaki me Istanbuli ilmselt ei kavandagi:))) Alles hiljuti rääkis mulle Plamen, kuidas türklaste reaktsioon, kui me kunagi ammu-ammu Istanbulis patseerisime, oli tema suunas selline tunnustav, et vaat valge naise endale saanud... Rahule sind seal ei jäeta ja omaette olla ei lasta, sellega peab arvestama.

Istanbuli ellu ja olemisse aitab palju selgust tuua selline nobelist nagu Orhan Pamuk, erakordselt poeetiline on ta "Istanbul. Linn ja mälestused". Sealt saab muide ka teada, et Istanbul elab pidevas uue maavärina hirmus.

Raamatutest ja fotodest

2010-11-30T18:06:00.059+02:00

Marsruudilt Budapest-Turu-Helsinki-Tallinn-Stockholm-Viin-Skopje-Viin-Budapest (kus ma kohtusin paljude uute inspireerivate inimestega, aga jõudsin ka oma 22.11.77 sündinud õe 33ndale sünnipäevale) tõin ma Miale kaasa jänesepildiga kampsuni, tibuaplikatsiooniga pluusi, mustad peokingad, imeilusa talvemütsi, pikkade koibadega päkapikutüdruku, ühe Heljo Männi luuleraamatu ning Pipi (raamatu kujul). Väljaarvatud kaks viimast, võinuks kõik ülejäänu olemata olla. Ma arvan, et me ei tee peagi algavat sokiriputamise ja päkapikurallit kaasa. Esiteks ei mahu raamatud soki sisse, teiseks ei jaksa neid iga päev ikka osta ka ning kõik muu (muusika tuleb siit küll välja arvata) jätab Mia absoluutselt külmaks. Ta ei saaks mõhkugi aru, miks peaks päkapikud hakkama talle kommi ja muud nänni tooma. Tädi Pille juba tõi kivikesi (valged arahiisikommid) ja nendest jätkub jõuludeni:))

Mul ei ole ikka veel pilte tädi Helle ja tädi Pille meeleolukast siinviibimisest. Sestap olgu õiendatud üks vana võlg Martin Munkácsi näol. Tegemist on ühega paljudest Ungari headest fotograafidest, kes oli muideks esimene, kes tõi modellid moesessiooniks stuudiost välja, ja kelle ilmakuulus näitus "Think while you shoot" on lõpuks kodulinna tagasi jõudnud. Kõigil, kel siiapoole asja, soovitan ma väga seda Ludwigi muuseumisse vaatama minna!

Muude kuulsuste hulgas fotografeeris Munkácsi rohkelt ka Katharine Hepburni ja minu üllatuseks tehti juba siis "enne ja pärast" fotosid. Munkácsil on üks hirmus hea kontrastide sari, a'la New Yorki pilvelõhkujad ning nende jalamil laiutav surnuaed, ning selles sarjas on ka pilt Hepburnist naturaalist, väsinud naha, suurepoorilise ninaga, kortsus laubaga naine, allkirjaks "Kathy" ning seesama retušeeritult, allkirjaks "Hepburn", nii nagu me teda teame.

Aga põhiline on ikka see, et Munkácsi seisukohavõtt selle kohta, mis on fotograafia, kuidas teha head fotot, millist kaamerat millise töö jaoks valida jne kõlab 100% kaasaegsena. Asenda pimik photoshopi või lightroomiga ning mitte midagi ei ole peamistes fotograafiapõhimõtetes viimase 80 aastaga muutunud. Ja tegelikult ei ole ju ka hakatud paremaid fotosid tegema, geeniust ei piira ükski aeg ega tehniline võimalus.

Kusjuures see on meile juba teine hää fotograafiaelamus Ludwigist, eelmine aasta rippus üleval Robert Capa, eelmise sajandi kuulsaima sõjafotograafi (ka ungarlane) isikunäitus. Sellist inimestemurdu, kui Capa näitusel, olin ma varem ainult muuseumiööl ning Vatikanis kogenud. Mia on kõik näitused muidugi ilusti kaasa teinud, aga aasta pressifotode väljapanekule me temaga siiski enam ei läinud. See-eest käisime vaatamas teist toredat näitust - mehhiklase Fernando Botero paksukesi. Väga muhe oli. Ta kohe ei oska peenikesi joonistada, isegi Kristus ristil oli ülekaaluline, kusjuures nagu ta jutust aru oli saada, ei tee ta mingeid statemente, vaid on lihtsalt võlutud ümarustest ja volüümist. Nii kosutav!

Kui aga Ludwigi muusumi juurde tagasi tulla, siis muuseumihoone ja sinna juurde käiv kontserthall on ise ka vaatamisväärsused. Oma selge joonega nii erinev kogu ülejäänud Budapesti arhitektuurist.

PS! Selle sissekande ajal kukkus postkasti ülalkorruselt selline kiri: "Due to the recent weather forecasts for the afternoon with huge snowfalls in the area of Budapest and the expected chaotic traffic situation due to very probably icy road conditions - on behalf of Marta – I kindly ask you to leave the Szentendre HQs for home as soon as possible but latest by noon today. If the conditions will have no change for tomorrow and if it is possible, please, work from home also tomorrow similarly to this afternoon."

Kusjuures täiesti asjakohane - mul on ka veel suvekummid all. Praegu aknast välja vaadates tundub küll, et garaazini selle lumega enam ei jõua. Ilusat talve meile!

"Arened täiesti normaalselt, oled suur, paks ja raske"

2010-11-21T23:13:00.005+02:00

Ma vabandan ilmatuma pausi pärast ja luban kõigest kirjutada järjekorras, ent vahepalaks tuleb see - ema andis mulle hommikul lugeda (seda lauset tuleb tõlgendada nii, et ma olen kolmeks ja pooleks päevaks Eestis) oma päevikut, täpsemalt siis seda, mida ta kirjutas minule. Sünnihetkest kuni minu 1,9 aastaseks saamiseni. Siis suri mu vanaema ja ema päevikupidmine jäi ka katki. Siinkohal tuleb kohe öelda, et ehkki mu Hiiumaa-vanaema suri minu väga varajases nooruses, rääkisin mina kuni kooliminekuni tugevat hiiu murret.

Mul on hea meel, et päevik seisab siin, mitte ei rända minuga kaasa. Ma oleks ta kindlasti juba kuskile ära kaotanud, nii nagu ma olen kaotanud sadu kirju ja tuhandeid pilte. Eks ma olen seda nooruses ka sirvinud ning põhiasjad on kõik teada, aga nüüd oskab sellega palju paremini dialoogi astuda.

Ma olin sündides suur laps ("kaalusid 4 kilo ja 200 grammi, olid päris tore, sest ei olnud väga väike, see-eest aga kiilakas") ja juba kümnepäevaselt läksin üle lehmapiimale, sest vanaisa suri ja matustel kadus emal piim ära ega tulnudki enam tagasi. No ja päevikust selgub, et kui ma vanaema toita olin, segas ta piima hulka veel suhkrut ja võid ka, et see ikka maitsvam oleks. Ime siis, et ema arsti käest nahutada ei saanud, et laps on nii suur, et ta ei hakka kunagi ise kõndima - nagu päevik ütleb, kaalusin ma viiekuuselt 10 kilo!!! Aga olgu ajaloolise tõe huvides öeldud, et käima hakkasin ma üheksanda kuu alguses ja iseseisvalt keset põrandat püsti tõusma ka. Juba kuuenda kuu sissekanne ütleb "tõused ise juba istuma ja tõusid ka esimest korda püsti." Ma mäletan, et Mia ei tõusnud veel kaua aega pärast käima hakkamist (mis juhtus täpselt aastaselt) ise põrandalt püsti, vaid roomas seina/voodi äärde ja tegi seda siis.

Eks ma annan veel mitmeski asjas Miale silmad ette;) aga ühes üsna ennenägematus asjas ka! Mia on küll ilmarändur ja lendas juba neljakuusena Bulgaaria vanaema juurde, aga minu vastu ta ikka ei saa - mina sõitsin vanaema juurde lennukiga juba kahekuuselt. Kusjuures selgub, et esimest korda mulle Hiiumaal väga ei meeldinudki. Maja lagi oli liiga madal! Ei sobinud!

Kaheksanda kuu sissekanne - "Kasvad nagu mürakas. Ajad omateada niisugust laia juttu, et ei jõua ära kuulata. Ja hirmus jäme hääl on Sul." No tore, mida siis hilisemast tahta!

Ning lõpetuseks miskit teisest elukuust - "kahekuuselt tegid endale ise sünnipäevakingi - avastasid puud. Oi, kui toredad on nende oksad, mis vaikselt kahisevad, kui tuul neid liigutab. Ei maganud peaaegu terve söögivahe, vaid vaatasid neid oksi. Nüüd oled leidnud, et maailm on laiem kui sinu voodi ja vanker."

Aitäh, emme!

Pilt "kaks pontsikut" on natuke hilisemast ajast, nooremat pole nii äkitselt digitaalselt võtta! Aga põhiteema on sama, kõik, mis kätte annad, sööb ära.

Isa ja tütar

2010-11-09T17:54:00.004+02:00

See on kolmas pilt sarjast isa ja tütar. Teisi samast sarjast näeb siin. Küll ma olen ikka produktiivne:) Kusjuures siin on hästi näha, kuidas Mia on endal juuksed lühemaks lõiganud. Ei-ei juuksuri juurde pole me veel jõudnud, kui keegi peaks küsima.

Ma tahaks nii pildistada, aga mul ei ole mitte tuhkagi aega, valgusolusid täitsa on. Pärast halba-külma-vesist maid, juunit, juulit, augusti, septembrit ja poolt oktoobrit (kõikide nimetatud kuude kohta pole mul isiklikke andmeid, aga nii nad räägivad) on november osutunud täitsa mõnusaks. Päike sirab sini-sinises taevas, sooja mõnipäev 20. kraadi ümber. Lehed on lõpetanud puudelt langemise, õhus on mõnus bukett sügist. Nii jõuan ma veel nii mõnegi sügispostituse teha enne, kui ta lahkub.

Esimene laulu- ja mängutund

2010-11-08T01:38:00.006+02:00

Ma olen k o h u t a v a l t töösse uppunud ja ma loodan, et järgmise postitusega meie hiljutisest vilkast kultuurielust tuleb ikka mõni pilt ka kaasa, aga praegu tahan ma välkkiiresti kirja panna ja siis taas töösse sukelduda (kl on 12.29 südaöösel), et viimaks sai teoks kaua plaanitud Ungari eesti laste esimene laulu- ja mängutund.

Oi, see oli tore! Reet, kellelt muide ilmub ka kohe-kohe "Minu Ungari", on siukesteks asjadeks lausa loodud. Ta jagas ümber suure laua istujatele välja juhised paberlille voltimiseks, väiksematele eesti rahvusmustritega lehmad ja lehmamammad värvimiseks. Siis luges mõne väikse muinasjutu ja võttis üles viisijupi, mis muinasjututeemaga sobis. Ma kuulsin üht imearmast laulu esimest korda.

Ämblik, ära tee
võrku minu hingele!
Kui tahan hinge avada,
võrgu katki käristan...

Ämblik, ära tee
võrku minu silmile!
Kui tahan silmi avada,
võrgu katki käristan.

Ja nii muudkui edasi!

Siis me muudkui voltisime edasi, laulsime, vahepeal jälle lugesime muinasjutte, tantsisime ringmänge ja laulsime veel. Saatkonnarahvas laekus ilmatusuure hunniku kass Arturi maisikepikestega. See oli üks viimase aja parimaid pühapäevahommikuid, siuke videviku-, tõeline rehetalus istumise ja ajaveeretamise tunne.

Mia ei teinud kogu olengu aja suu lahti, aga kui külalised ära läksid, võttis kogu repertuaari läbi. Veel uneski ümises midagi.

Padi tuleb ikka alati kaasa võtta!

2010-11-01T21:28:00.006+02:00

Kui öösel Mia meie juurde voodisse ronib, siis ma olen ikka öelnud, et võta oma padi kaasa. Täna südaöösel oli esmalt kuulda vähkremist ja natuke nuttu, siis paljaste jalgade pladinat meie suunas, tagasi minekut ning uuesti tulekut ühes resoluutse hüüatusega: "Emme, ma tulen koos padjaga!" Umbes, et tehke ruumi...

Ning hoobilt tagasi unemaale kukkumist. See padjaga tulek tegi mulle hirmasti nalja ja mulle tuli meelde üks teine padjalugu, aegade hämarusest, kui ma veel väga hajameelne olin, palju rohkem kui praegu. Olime kooriga kuskil 80ndate lõpus Soomes laulmas ja kaasa oli palutud võtta enda voodilinad ja -püürid, kuna üheks kohaks, kus ööbisime, oli mingi laste suvelaager. Ööbime, hommikul pressin asjad hädavaevu kotti, õhtul, kui on vaja oma sumadaniga järgmisesse kohta maanduda, kaeblen, et polegi veel nagu miskit ostnud, aga kott juba hirmus suur. Ja kui ma siis koti lahti teen, vaatab sealt vastu ilmatusuur padi, minu padjapüür ümber. Eks siis pererahvas pidi selle postiga eelmisesse kohta saatma. Aga juba järgmisel hommikul tõmbasin ma väljaminnes miskit pererahva esikust selga, ja alles poole teel avastasin, et tegemist ei ole minu enda täiesti viisaka teksajakiga, vaid pereema "prügikasti väljaviimise" riietega*.

Ah, kõik need naljakad lood tulid mulle öösel meelde, ajasid une ära ja ma vaatasin lõpuni ühe väga toreda Saksa filmi nimega Im Juli. Soovitan!!! Road movie Hamburgist läbi Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria Istanbuli.

* Termin "prügikasti väljaviimise riided" tuli meil kasutusele lapsepõlves Le Mujerese pabernukkudele riideid disainides. Selliseid oli kah vaja noh.

Kihvad on suus ja teravad, nüüd pole muud kui ründama...

2010-10-27T16:52:00.006+03:00

... ründama, ründama, rün-rün-rün. Oi, mis see siis on, omad kihvad tulevad kallale...

Kui teile on need read tuttavad ja lisaks ka rämeda häälega vanaema laul
...reuma on mul kontides
ja sukka muudkui koon,
oma lapselapsele
nõnda rõõmu toon...

siis olete oma lapsepõlves kuulanud ilmselt tuhandeid kordi tollase noorsooteatri kauamängivat nimega "Punamütsike". Kus alguses laeti kõvasti päikeseid taevasse - prrr pomps - oi, palju sai -, siis vaadati kohvrite sisu üle ning mängimiseks võeti välja jänes - kes oli kõva kiitleja, et ükskord läheb ta Riiga ja Moskvasse ning kui eriti veab, siis isegi Narva! Ning samal ajal mürgeldas hunt kohvris ning nõudis väljapääsu. Ja kuna lugu jänesega jooksis ummikusse (Punamütsike muudkui jalutas metsas, korjas lilli, laulis kõvasti ja valesti ning miskit ei juhtunud), võeti teisel poolel hunt kohvrist välja ja... (appi, ma kuulasin seda plaati viimati 25 aastat tagasi ja mul on kõik ikka veel meeles:)

Ma ei mõelnud kunagi sellele, et miks jänes mängu toodi - aga nüüd ma tean! Niisiis, Punamütsikest me magamaminekuks enam ei jutusta, sest Mia kardab hunti, ning Lottet enam ei vaata, sest Mia kardab Lotte isa, kuna viimane tõmbab endale skafandri selga, kui hakkab elektrit taltsutama, ja Muumiorulugusid me ei vaata, sest seal on saladuslik kübar, ning Pipit ei julge vaadata (aint kuulata), sest Pipi isa on tõepoolest pisut tahumatu mees. Ja pingviinipoeg Lolo seiklustes on suured mereelukad, kes omavahel võitlevad, ning viimati tunnistas Mia, et ta kardab isegi Sheep the Shauni väikest lambabeebit.

Tuhkatriinu läheb veel peale - kõike veel ei adu, aga see, et kell lõi pimm-pomm, Tuhkatriinu kaotas oma kristallkinga ära, kõrvitsast sai tõld ning prints on üks ütlemata tähtis tegelane (üldse on nüüd kõik, kes hobuse seljas istuvad, printsid, ehkki tegemist võib olla ka läki-läki peas vene talupojaga), on selge, no ja Beatrix Potteri stiilis jänku- ning muud loomalood lähevad ka peale.

Punamütsikese plaadiga tulid mulle nüüd meelde paljud enda lapsepõlvelood, me kuulasime hullumiseni plaate - plaadid olid meie lapsehoidjad, tollal jäeti ju lapsed üksi koju - ja telekat ei vaadatud kunagi muul ajal kui õhtul kell 8 lastesaadet vaadates.

Aga praegu lõpetame eilse dialoogi...

Mia: "Ära karju!"
mina: "Ma ei karju, ma kolistan nõudega!"
Mia: "Ära kolista!"
mina: "Eks ma katsun!"
Mia: "Ära katsu!"

.... ja nostalgiapildiga 2008. aasta suvest. Minu arvates meenutab Mia siin väikest pahupidi punamütsikest.

Sügis: Estergom

2010-10-19T14:10:00.004+03:00

Sügis sobib Ungari olemuse ja meeleoludega! Hetkel on need muidugi eriti hullud. Aga kuna meil telekat kodus ei ole, jõuab punase muda-meeleolu meieni vaid siis, kui lehte sirvima juhtub.

Selles postituses veel värvilisi lehti pole. Sel nädalavahetusel, kui me Estergomi sattusime, oli plaanis tegelikult Tokaijsse minna, Tokaij nõlvadel paiknevad viinamarjaistandused on UNESCO kultuuripärandi ja loodusväärtuse nimekirjas. Ma pole sinna kunagi sattunud, ja ära jäi seegi kord. Ilm oli lauspilves ning me piirdusime matkaga omakandi metsades - peamiselt on tegu suurte lehismetsadega, kus üllatuseks oli hulgaliselt seeni (mitte ükski ei tulnud tuttav ette), seenilisi ja tohtult matkaradu. Ungarlased armastavad väga looduses matkata, aga mind see ungari loodus ei kõneta ja otseselt loodusesse satun ma siin ikka väga vähe, ehkki võimalusi, ja just meie kandis, kus nii ühel- kui ka teiselpool Doonaud laiub Doonau rahvuspark, on rohkelt.

Metsaskäik lõppes Estergomi katedraali külastusega ning toidupoes käiguga Slovakkias. Ütleme nii, et pere nädalase toidukorvi maksumus Slovakkias on kolmandiku võrra odavam kui Ungaris.

Estergomi katedraali tagauks.

Aitab nüüd küll!

Kas ma ikka mahun pildile?

Jälle lasteaeda!

2010-10-14T19:03:00.003+03:00

Juba teine selle lapsukese elus, aga kohanemine oli momentaalne ning kui eelmine poolaasta polnud Mialt võimalik veel kätte saada, kuidas lasteaias meeldib, mida ta tegi ja mida ta sõi, siis nüüd on ülevaade täiesti olemas. Meeldib, sõi makarone lihaga ning jäätist (!!!) ja mängis Luccaga - vot selle Luccaga on nii, et teda tegelikult sellest lasteaias ei ole. Oli eelmises, aga Miale on saanud vist Lucca mängukaaslaste üldnimeks.

Tegelikult kasvatajad ütlevad, et ta eriti teiste lastega ei mängi, rohkem täiskasvanutega. Seda ma usun küll. Eks me Plameniga oleme ju Mia peamised mängukaaslased ja ta peab siukest vanuse- ja kasvuvahet loomulikuks.

Lasteaeda sissekirjutamine oli huvitav. Lisaks sünnikuupäevale nõuti ka kellaaega - ei tea, kas koostavad sünnikaarti?, ja muude küsimuste seas (näiteks, et kas laps on agressiivne või rahulik, jutukas või vaikne, jne) küsiti ka, et kas laps on teie arvates ilus või inetu. Ma jätsin sellele küsimusele vastamata.

Kui lasteaeda järele lähen ja last riidesse panen, imestavad kasvatajad, et laps on tegelikult nii jutukas. Kogu päeva on ta ju pidanud naeratusega läbi ajama. Ja naeratama peab ta palju, sest suvega on Mia ilmselt ungari keele täitsa ära unustanud. Aga niipalju ta küll mõikab, et teistes keeltes, mida ta oskab, pole mõtet siinset rahvast kõnetada.

Mial on üks fantaasisõber veel tekkinud - Bo(o)ja. Ta teeb alati väga kavala näo, kui Bojast rääkima hakkab. Tundub, et nad magavad öösiti ja mängivad päeviti koos. Mis loom või inimene see Boja on, pole meil arusaamist tekkinud.

Üldse on Mial hakanud fantaasiamänge mängima: vihmavarjust, patjadest-vaipadest ning toolidest ehitab maja, paitava käe rebib kaissu ning mängib, et see on kiisu, kellele ta ütleb, et "kraabi, kraabi" ja siis mänguklotsidest ehitatud agregaadist piima annab. Legoklotsid kingiti talle teiseks sünnipäevaks ja nüüd siis on hakanud nendest viimaks maju ehitama.

Ma olen pidevalt unustanud ühest väljendist kirjutada - " ei saa", "ei oska" jne asemel ütleb Mia "ei saagi", "ei oskagi" - ma ei saagi siit trepist üles, ma ei oskagi nööpi lahti teha. See on nii armas!

Perepilt

2010-10-07T16:02:00.007+03:00

Kuidas me ka ei proovinud sel suvel perepilti teha, läks see üritus vett vedama. Heikki sõitis sama praamiga Hiiumaalt ära, millega meie pool tundi hiljem Hiiumaale, siis oli liiga palav, siis liiga päikseline, siis jäi mõttes olnud asukoht kaugeks, siis ei klappinud ajad ning lõpuks oli käes meie Eestimaal olemise kõige viimane valge tund, ja seda tuleb võtta sõna-sõnalt, sest täpselt tunni pärast loojus päike, ning selle tunni sisse mahutatud sessioon oli paras õppetund selle kohta, kuidas pildistada ei tohi-saa-ega õnnestu.

Kusjuures oli vist tegemist ka esimese tõeliselt jaheda õhtuga (20. august!), Mia jäi mere äärde sõites magama, külmetas kogu sessiooni ega toibunud kuni lõpuni. Säh sulle sajandi soojeima suve pilte. Aga mis siis ikka, pilte pole, mäletada on!

See oli värviproovipilt, ja võib-olla isegi parim, mis lõpuks välja tuli.

Selline perepilt seekord!

No kellel sa siin seletad, et meil on kuumad suved!

Aga vähemasti sai kiikuda! Mia külakiigega kiikuda ei julge, ega Plamen ka eriti ei julge!

Ja lõppeks üks isamaaline (Mia perspektiivist emamaaline) pilt ka - oli ju ikkagi taasisesesvumispäeva loojang.

(jälle) kakskeelsusest

2010-10-06T18:04:00.004+03:00

Olgu siis annaalide jaoks kirjas, et kahe aasta ja kaheksa kuu vanuselt võib Miat täitsa ametlikult kakskeelseks lapseks pidada. Bulgaaria keel on viimase pooleteise kuu jooksul jõudsalt järele võtnud, ning Mia kasutab mõlemat keelt üsna võrdselt ja automaatselt ühelt keelelt teisele minnes, olenevalt siis sellest, kellega räägib. On läinud tõeks kolleegi sõnad, kelle kolmekeelsed lapsed neljandas keeles eemisel nädalal kooli läksid, et kolmeselt räägib me võsuke puhtalt mõlemat keelt.

"Mia, mine küsi isa käes kääre!" (jälle need käärid, eks ole!) ja Mia tormab Plameni juurde "ножици, ножици". Raamatutega on ka selge sott, neid loetakse minuga, книжка'sid aga hoopis Plameniga.

Teadlikke keelenalju veel ei tee, aga mõningaid otsetõlkeid küll, mis naljakad tunduvad. Näiteks on bulgaaria keeles jogurt "кисело мляко", mille siis Mia omakorda "hapuks mahlaks" tõlgib. Aga ma näen, et neid nalju hakkab tulema!

Ah, taga on nii tore! Eile hommikul, pesen vannitoas hambaid, Mia tuleb uksele. Mina: "Kas peseme hambad puhtaks või lähed veel sööma?" Mia: "Oota, ma lähen vaatan, kas ma pidin veel sööma!"

Mis edasi keeltest saab, ei tea, sest järgmine nädal peaks laps ungarikeelsesse lasteaeda naasema. Kahjuks pandi me vana lasteaed suvel kinni, ning polegi uut nii meeldivat leidnud.

Sügis Tolkuse rabas ja Läti rannas

2010-10-04T17:20:00.002+03:00

Appi!

2010-09-30T12:47:00.002+03:00

Niisiis, Mia käis kääridega juuste kallal ja lõikas, tuka, säuhti, juuksejuurelt maha! Siis veel üheltpoolt lühikeseks, patsi enam ei ulata, ja teiseltpoolt õhukeseks ning sakiliseks! Ma ütlen APPIIIIIIIIIIII!!!! Ok, me lõikame nüüd ülejäänud juuksed ka lühikeseks, aga mis me tukaga teeme? Müts jõuludeni või pigem ikka kevadeni peas?

Ma sain nii vihaseks, kui ma seda nägin, et läksin ära magama, ning hommikul ärkasin ikka veel täitsa vihasena. Ta ise arvab muidugi, et ta on endale ilmatuma toreda soengu lõiganud, äkki ma peaks siis ka asjale samamoodi lähenema? Ma ei või seda jubedat tukka vaadata, ma ei või selle peale mõeldagi, ma muutun kole vihaseks.

Kärt kasvab

2010-09-27T12:42:00.001+03:00

Loomulikult ei möödunud koduskäimine Kärti nägemata! Ta on juba neljakuune ning siia ilma tulemise vaevadest täitsa toibunud - naerab, suhtleb ja "räägib" ohtralt. Kristi kirjutas mulle ükspäev, ja ma ei saa jätta seda siia panemata (autori nõusolekul), nii - "meie laps jäi täna hommikul täiesti iseseisvalt, ilma igasuguse kõrvalise abita magama!!! Ei mingit kiigutamist, teki sisse mähkimist, tissitamist, õue viimist, autoga sõitmist, laulmist, võrkkiiget ega suss-sussutamist. Ärkas kell pool seitse meie vahel, siis mängis umbes tunnikese Kuldariga veel voodis, seejärel pandi riidesse ja meie hakkasime hommikust sööma. Istub Kärt mu süles, vaikselt nagu sukk, vaatab ringi, seejärel üksisilmi lauda ja siis - jah, siis see juhtuski - laseb silma looja. Mispeale ma tõstan ta vankrisse. Veel kerge naeratus, siis pea küljele ja silmakene uuesti kinni. Oeh. OEHHH. ....... Jehuuuuuuu!"

Suur Baltituur

2010-09-22T19:40:00.005+03:00

Nii on ju tihti, et üks ettevõtmine ajab teisel maal teist taga ning vahepeale jääb nädalavahetus kuskil kolmandas, puhkamiseks sobivas riigis, ent mitte kunagi pole veel sattunud nii, et see üks on Vilniuses, teine Riias/Valmieras ning vahepeale jääb nädalavahetus Eestis!

Ma tunnen end kohe palju paremini, kui mul on kapp jälle eesti leiba täis, ja ometi ma ei jõudnud ju kuu aegagi Eestist ära olla. Igaljuhul - Vilniuses peetav ÜRO e-governance forum oli väga inspireeriv ja põnev ka. Üks side event näiteks, millel oli mahti osaleda, oli pühendatud sotsiaalsete võrgustike turvaküsimustele ja kujunes lõpuks Richard Allani, kes esindas Facebooki, pressikonverentsiks, kus osalejad oma teaduslikud ja poliitilised hoiakud üle parda viskasid ja lihtsalt Facebooki tavakasutajatena teda küsimustega pommitama hakkasid. Google'i mees Orkutist istus kõrval ja oli vait, temalt ei küsitud enam midagi.

Meie endi paneeli lõpuks kõlasid mõned väga huvitavad mõtted, võta või see, et internet ei ole suutnud ebavõrdsust inimeste, rahvaste, riikide vahel mitte kuidagi vähendada. Ma oleme päriselu üks ühele küberruumi üle kandnud ja võitleme seal täpselt samade probleemidega enamvähem niisama edutult.

Ja siis, kui oli juba enamvähem viisakas lahkuda, rentisin ma auto ning kimasin Riiga, kus täiesti imelugu - ootas mind Helle hall Toyota, mis ei jäänud teel Eestisse mitte ühelegi politseile silma ja mulle ka mitte, kui olin ta kuhugi parkinud. Seega olin ma mitu korda parkimisplatsidel minestamas - auto ära varastatud! Eestis jõudsin ma käia peaasjalikult juuksuris ja Kõrvemaal seenemetsas, kust me vanematega paari tunniga kuus ämbritäit seeni välja tõime. Paar pannitäit puravikke ja pilvikumütsikesi, kõik muu oli männiseened. Ega keegi teine neid ei korjanud, aga meie kohe ei saanud, pidi korjama... Vahetevahel me küll keelasime üksteist, et jätaks muuks ka ruumi, aga raskusi oli.

No ja pärast kuuendat ämbrit hakkas vihma sadama ja me läksime koju kupatama. Pühapäeval istusime me ühe vana sõbraga, kellega jutt 2001. aasta Viljandi folgil katkes, ja samast kohast kohe ka edasi läks, pikalt Le Bonapardis, ning esmaspäeva hommikul olin ma halli Toyotaga taas ettevaatlikult Riiga teel. Kus ma sain 40 minutilise energeetikaaalase jutuajamise käigus Läti riigist ja poliitikast rohkem teada kui kogu oma eelneva elu jooksul kokku (mis näitab muidugi rääkija headuse kõrval ka minu üldist ignorantsust). Kuna päev oli veel noor, sõitsin ma Eestisse tagasi, jalutasin Tolkuse rabas: hingasin, nuusutasin, meenutasin, nutsin, kogusin kokku, sõnastasin ja sõitsin tagasi Lätti, seekord Valmierasse. Kust ma omakorda järgmise lõuna paiku Riia lennujaama maandusin ning tagasi lendasin.

Ungaris on ilm vahepeal heaks keeranud, siinne Eesti instituut on aktiivseks muutunud ning üks väga töine sügis on taas ees!

Ilusat homme algavat sügist!

Peatage maakera, tahaks sisse-välja hingata

2010-09-13T15:40:00.003+03:00

Laps Bulgaariast käes, autol on trobikond uusi kettaid, diske, laagreid all - ütleme nii, et Bulgaarias parandab kogu auto selle summaga ära, mille eest Ungaris umbes ühe rattalaagri saab ära vahetada.

Uhamist ühe nädalavahetuse sees sai ikka jälle liiga palju - 1600 km. Kusjuures tagasitulek oli tehtud veel parajalt komplitseerituks. Ma ei tea, kuidas mina, vana Serbia veteran, ei teadnud, et Serbias on vaja rohelist kaarti, Green Cardi. Eelmise 20 visiteerimise korral ei ole minult seda mitte kunagi küsitud. Aga vot seekord küsiti ja saadeti Bulgaariasse tagasi ostma. Bulgaarias selgus, et Eesti numbrimärgile seda väljastada ei saa, samas kadus piiripunktis ära elekter, nii et me pidime keset ööd ühes teiste kannatamatutega ootama, et me uuesti Serbiasse saaksime. Serbia ei halastanud, võib-olla nad veel ei teadnud, et Novak Djokovic on Fredereri võitnud, käskisid aga 10 000 Dinaari lauale lüüa, see on 100 Eurot, ja loomulikult, nagu sellistel juhtudel kombeks, pole võimalik kaardiga maksta, ainult sulas. No me ei hakanud ka keset ööd Rumeenia või Makedoonia poole suunda võtma.

Edasi näitasid serblased Djokovici võidu valguses ainul oma helgemat palet, ja täpselt tööleminekuajaks jõudsimegi Ungarisse tagasi. Vahepeal teavitas Elisa, et "mõnusat kõnelemist, kõne Eestisse 58 krooni minut..." Ma arvan, et meil on kollektiivne palavik sellest rahvusvahelisest elust.

"Mia, kas Sa jogurtit tahad?", "Ei"
"Aga juustu?", "Ei"
"Aga ploomi?", "Ei"
"Aga musta leiba?", "Musta leiba ei ole."

Varsti vist jälle on, ma tulen Leedu ja ÜRO infotehnoloogiafoorumi ning Läti ja energiasäästuprojektide kaudu nädalavahetuseks ilmselt Eestisse. Juhei!

________

* Rääkisin just ka oma bulgaaria kolleegiga, kes Serbia-Bulgaaria vahet pidevalt sõidab. Never heard about any Green Card.

Paikne rahvas

2010-09-05T17:55:00.015+03:00

Rääkisin ükspäev pikemalt ühe briti kolleegiga, kellel käsil oma suguvõsaraamatu kirjutamine (suguvõsaraamatu kirjutamise projekt - nagu ta ütleb - ta räägib ka oma isiklikest asjadest alati töö/kontorsõnavara kasutades). Ta ütles, et kõige üllatavam avastus on olnud, et ühes kohas ei peeta kunagi vastu rohkem kui üks põlvkond. Liikumised toimuvad Euroopa, mitte Briti saarte ulatuses. Üks generatsioon Saksamaal, järgmine juba Hollandis, siis Inglismaal, siis Poolas...

Täiesti alateadlikult läksin ma sel õhtul www.geni.com ja kirjutasin üles mõlemad liinid vanaemadest-vanaisadest kui täditütarde ja onupoegade lasteni. Nii mu ema- kui ka isasuguvõsast on tegelikult uurimus tehtud, ja isa isapoolne suguvõsa, mida me rohkem teame, viib välja kuni meie isaisaisa isaisaisa... Toomaseni (sünd. 1740), kes töötas Vihula mõisa kangurina ja kellele oli antud meie perekonnanimi (siis küll nõrga D-ga) peaaegu pool sajandit varem kui eestlastele üldiselt perekonnanimesid pandi.

Aga kui nüüd seda suguvõsalugu uurida ja nende 56 lähisugulase peale mõelda, kelle ma eile õhtul genisse üles panin, siis meie oleme ikka kole paiksed. Vanem kiht vahetevahel (olude sunnil) Venemaale, siis taas tagasi, see praegune 56 - need kes elus, need kodus, kõik mõnuga kodus. Mina olen ainus, kes vist Eestimaal hakkama ei saa ja pagenduses peab olema.

Oleme ikka maarahvas, kodukohas - mullas, meres, kivides ja kadakates - tihkelt kinni.

Harry Hommik Epp Pretone raamatus "Kas süda on ümmargune" (nüüd te ka teate, mis raamatust ma peagi teile kirjutan!) ütleb et sarnased kombinatsioonid tekitavad häid tugevaid järglasi, aga geenide rikastamiseks oleks vaja iga viie põlvkonna järel uut verd sisse tuua. Kui oma homogeenseid suguvõsasid uurida, siis vaat et oligi paras aeg:)))

Muidugi ega kõik nii homogeenne nüüd pole ka. Onunaine on Kashastanist, ehkki passi järgi eestlane. Minu isapoolne vanaema (kes on sündinud Peterburis ja kelle ei ees-, ega neiupõlvenimi pole eesti nimi) on noorepõlvepiltide peal eksootiline iludus. Tema eksootilise võõrapärasuse pärisid kõik ta kolm tõmmut poega, st minu isa, ta kaksikvend ja nende noorem vend. Oi, ma ei teagi, kui paljude tüdrukute südameid nad murdsid. Eriti hull, ma kujutan ette, oli olukord, kui nad kolmekesi koos kuhugi kohale sammusid. No nagu mu ema on ju öelnud, et kui nad kas siis kahekesi või kolmekesi Hiiumaale nende hoovi korraga ilmusid, surus 14 aastane ema nii tugevasti jalad vastu maad, et kingapaelad läksid katki.

Selle tõmmu vere pärast liikus perekonnas ka väga elujõuline legend, et kuskilt on suguvõssa imbunud kreeka veri. Kusjuures kurioossum on see, et Kreekas, Thessalonikis ongi suur meie perekonnanimeline kogukond ja teine suur on Chicagos (Kreekast väljarännanuid). Aga see peab olema täiesti juhuslik, kuna "võõras veri" tuleb vanaemaga, ent perekonnanimi ju hoopis vanaisaga ja nagu tema suguvõsa uurimine Toomaseni välja näitab, on kõik enamvähem paiksed blondid läänevirumaalased. Aga kuna Toomasele olevat pandud nimi kellegi (a'la sõbra) järgi, siis äkki panigi mõisahärra talle perekonnanime oma kreeklasest sõbra järgi....?

No ja tänu sellele kreeka-verele on mul lapsepõlvest meeles isa jutt emale, et vaat võib-olla me ei olekski kohtunud, kuna meil ikka räägiti väljarändamisest Kreekasse. Mille peale ema jälle, et võib-olla oleks me siis ikkagi kohtunud vabas maailmas, sest meie ju ka loksusime 44ndal juba merel, kui laevamootor korraga katki läks ja sakslased meid kaldale tagasi tõid.

Noh ja nagu igal hiidlasel, on mul loomulikult ka sugulasi, kelle laevamootor ei läinud katki, ja milletõttu on ikka olemas Kanada-vanaonu ja New Yorki vanaonupoeg jne jne.

Lõputa suguvõsajutud! Ja nüüd on jälle tõmmu veri sees.

Ülemisel pildil on Valipe laut, keskmisel tee Õngu randa ja alumisel Rukkirahu. See tuleb enamvähem kohe, kui Rohukülast praamiga välja sõita. Väiksena ma alati fantaseerisin, et kuidas seal elada ja ellu jääda oleks.

Kirgede torm Bulgaarias

2010-09-03T17:27:00.004+03:00

On ilmselge, et Mia bulgaaria keel Eestis oldud aja jooksul ei paranenud. Endiselt räägib ta Plameniga eesti keeles, aga aru muidugi saab. Seega läksid Mia ja Plamen kohe, kui me siia tagasi jõudsime, Bulgaariasse keelekümblusele.

Helistan ja küsin, millega nad tegelevad. Plamen: "Läks lasteaeda!" "Lasteaeda, pidi ju vanavanematele külla minema!" "Jah, aga talle nii meeldis, kui me käisime ühes ajaviiteks mängimas, ta on rühmas ainuke tüdruk." Peab ütlema, et talle tõesti poisid meeldivad, aga natuke vanemad kui omaealised. Need natuke vanemad poisid omakorda muidugi Miast välja ei tee.

Teinepäev helistan, et küsida, kuidas läheb. Plamen: "Mia uus hobi on vaadata koos babaga telekast türgi seebioopereid. Nad keedavad endale igaks uueks osaks laari värsket teed ja siis rüüpavad ja vaatavad kirgede tormi." "Appi," jaksasin ma ainult oiata:)

Missuguse tüdruku ma sealt küll tagasi saan?

Pildid tehtud suvel Haapsalus.